Kolm aastakümmet samal rajal

Ann Marvet

"Kui tahad näha midagi uut, siis vali tuttav rada." Nii alustab Fred Jüssi oma mõtiskluslugu kultuurist A. H. Tammsaare 100. sünniaastapäevaks kokku seatud Eesti Looduse erinumbris (1978, 1). Ja jätkab: "[...]Nõnda märkad tuttavaid radu käies [...] muutusi, mis toimuvad või jäävad toimumata maastikus ja – inimestes."

Rada Tammsaare tagamaile – mööda kunagisi soosildu kaugematele väljamägedele ja edasi läbi tõeliste kõnnumaade Matsimäele märgiti maha 1972. aastal. Tõsi, tollal sai see kavandatud ringrajana, Jägala jõe paremkalda soosaari pidi tagasi: et näidata matkajale võrdluseks ka kraavitatud soomaastikke. Ent ümberkujundatud loodus ei ahvatlenud. Ju leidsid matkajad, et kraavikilomeetrite ja kuivendatud metsahektarite taga ajamise tuhinas rikutud maastike pärast ei tasu võtta ette retke Kõrvemaale, neid näeb tahes-tahtmata mujalgi. Nii hääbus raja teine pool kraavikaldailt lähtuvasse võssa.

Tammsaarelt Matsimäele (ja ka vastupidi) käiakse aga tänini. Kui otsustada külalisraamatu sissekannete järgi (raamat seisab puu külge kinnitatud kastis Matsimäe lähistel), siis on käijaid igas vanuses ja igalt elualalt, ning siia pole sattunud kergemeelseid seltskondi, kes oleksid metsas valveta seisvat külalisteraamatut kurjasti kasutanud. Ka rajaääred püsivad enam-vähem puhtad. Ja nõnda juba ligi 30 aastat...

Aga loodus ise on aastakümnetega tublisti muutunud. Mitte raja Matsimäe-poolses otsas – rabas ei tähenda aastakümned midagi, isegi aastasajad mitte –, küll aga kunagi inimkäega kujundatud maastikes. Just siin näeb tuttaval rajal palju uut.

Alustame umbes 7,5 kilomeetri pikkust retke sajandite eest põllustatud Simisalu väljamäelt (vt. kaarti). Tegelikult kujuneb see retkeks

põlistelt eluasemetelt tagasi loodusesse.

Raja esimesed kilomeetrid kulgevad läbi metsistuvate heina-, karja- ja põllumaade. Just siin läheb vaja erilist tähelepanu- ja kujutlusvõimet, et leida taas looduse hoolde jäetud maastikus märke inimkäega kujundatust mõistmaks, milline võis siinne maailm välja näha siis, kui väljamägedel ja nende ümber kihas elu, kui lapsed otsisid sookarjamaal linnupesi ning lennutasid end kasevibudel – aegadel, mida Anton Hansen Tammsaare kirjeldab romaanis "Tõde ja õigus".

"...siin mägi, seal mägi, kaugemal kolmas, pahemat kätt neljas..." Sellist pilti võis kõrgelt väljamäelt näha veel pool sajandit tagasi. Nüüdseks on kõik need mäed kadunud taevarannani küündiva madala metsa rüppe. Kollassaarest pärit üheksakümnene memm, kes käis mõne aasta eest kunagist kodupaika vaatamas, mäletab, et tee Simisalust Kollassaarde kulges vanasti ikka lagedal... Vähemalt poolenisti avatuna meenub see maastik neilegi, kes 30 aastat tagasi uut loodusrada uudistamas käisid. Nüüd on teisiti.

Seal, kus möödunud sajandi alguspoolel oli kaskedega sookarjamaa – midagi sellist nagu kirjeldab Tammsaare karjapoiste mängumaana, kasvab nüüd kiduravõitu, kuid siiski vaatevälja sulgev siirdesoomets. Toekate maakivide rida, mis ammustel aegadel aitas jalakäija üle soonikukoha, seisab võsa veerel lausa kuival. Kunagi hagudega täidetud, nüüd pajudesse kasvav soosild läbib viimast lagedana püsivat maalappi teel Kollassaarde.

Seal, kus veel 30 aastat tagasi oli puisniit, kasvab praegu varjukas mets. Vaid üksikud võimsad puud (kuused, haavad, kased) tunduvalt nooremas võsametsas ning kunagist lillevälja meenutavad kullerkupud ja ööviiulid aitavad kujutleda pilti aegadest, kui siin veel heina tehti.

Paigast, kus seitsmekümnendatel kasvas paras jõulukuuseistandus, leiame hämara laanemetsa, seal aga, kus toona vohas kunagisel põllu- või koplisiilul tihe hall-lepik, valitseb tugev kase-kuuse segamets üksikute raugaeas leppadega...

Ainus koht, mille Kollassaarelt pärit vanamemm oma teel kodupaika kindlalt ära tundis, oli kunagine talu linaleoauk võhumõõkade ja angervaksade vahel. Kuigi linaleoaugu ümber on vahepeal kasvanud suured puud, jääb lodu ikka loduks, sest vähemalt uuema aja kraavitajad pole siia jõudnud.

Kollassaares jätsid inimesed oma kodu maha ligi 40 aastat tagasi. Kunagisest põlluservast annab aimu vana künniterrass nüüd juba kase-kuuse segametsaks kujuneva hall-lepiku all, väljamäe põhjaossa rajatud kuusik laieneb kunagise taluõue suunas. Taluõue on aga jäägitult vallutanud rohtaias kunagi väikese kogumina kasvatatud pihlenelas, mis tungib ka metsa alla...

Taas läbi kunagisi põllu-, heina- ja karjamaid katvate lepikute-kaasikute ning üle vesiste soonikute... ja meie ees on

maailm, kus aeg oleks justkui seisma jäänud.

Edasi võiks vabalt juhinduda ligi 30 aastat tagasi Eesti Looduses (1973, 5) ilmunud rajakirjeldusest, sest siin pole peaaegu mitte midagi muutunud.

Roosteveelises madalsoos kasvab tarnade, ubalehtede ja konnaosjade seltsis otse raja kõrval endiselt uhke kuninga kuuskjalg, pikal kitsukesel oosil – Ohusilla mäel sinilillede ja näsiniinega sürjamets (kus suvesüdames, orhideede õitseajal võib terane rändur kohtuda ka tumepunase neiuvaiba ja kuldkingaga), siirdesoos Ohusilla mäe ja Seli järve vahel madal- ja vaevakask läbisegi.

Õõtskallastega Selijärvgi ei tohiks olla muutunud, sest ammustel aegadel kaevatud kraave pole juba aastakümneid puhastatud... Ent siiski – lausa raja äärde on siginenud ka midagi täiesti uut: kopra pesakuhil. Ja koprad tegutsevad: sel kevadel olid nad osalt ummistanud väljavoolukanali, nii et järvevesi küündis metsapiirini ning matkajail oli tegu üle kanali pääsuga.

Järve lõunakaldalt algab rabarinnak. Raja viimane osa kulgeb kõige ürgsemas loodusmaastikus: rabarinnakust üles, älveste vahelt läbi, piki edelasse kaarduvat laukaahelikku. Enne retke lõppu saab nüüd heita pilgu rabale ka ülalt: laugastikku on püstitatud vaatetorn.

Aga metsatukas rabaserval ärge unustage külalisraamatut: kirjutage kes olete ja kust tulete, ning sedagi, kas retkelt ka midagi hinge jäi.

Ja soovides leida midagi uut, tulge ikka tagasi juba tuttavale rajale. Ka 30 aasta pärast.

***

Matkaja meelespea:

* Retkeks Simisalust Matsimäele varuge vähemalt kolm tundi, kui olete sügavama loodusehuviga, siis neli-viis: teel jagub, mida uurida, mille üle järele mõelda.

* Kuigi vesistes kohtades on rada tugevdatud laudadega, ei saa kindel olla, et jõuate Matsimäele kuiva jalaga – seetõttu olgu jalatsid kas vettpidavad või sellised, mida pole kahju märjaks teha.

* Ärge visake midagi maha: jõudsite täis joogipudelit või toidukarpi kanda, jõudke ka tühi kaasa viia.

* Matkaraja ääres kasvab teiste seas ka haruldasi taimi, eeskätt orhideesid: imetlege, nuusutage ja pildistage neid, ent ärge tehke neile viga.

Sellest suvest on Simisalu–Matsimäe rajal uued tähised. Kokku 16 rajapunktis leiab matkaja tahvli suunava teabega. (NB! Samamoodi on nüüd tähistatud ka rada Tammsaarelt üle Kodru raba Järva-Madisele.)

Sellist harvade kaskedega endist sookarjamaad võis teel Simisalust Kollassaarde näha veel siis, kui matkarada sai esialgu tähistatud, ...	... nüüd valitseb samas üsna tihe sookaasik.

Hagudega täidetud soosild – Kollasaare pere kodutee – oli juba seitsmekümnendate algul üksnes matkajate päralt,...	...nüüd kulgeb kitsuke rada kunagisel soosillal läbi pajupõõsaste.

Parim hein saadi vanasti soosaarte puisniitudelt. Üht sellistest sai veel 30 aastat tagasi näha ka matkaraja ääres,...	... nüüd meenutavad kunagise värvikireva niidu asukohta veel kullerkupud ning üksikud eakad puud tihenevas võsametsas.

Kollasaare talu kunagisel põllulapil kõrguvad nüüd hiigellepad...	... raba oma loodusrahus püsib aga muutumatuna aastakümneid ja -sadu. Autori fotod