TAGASI

On ämblik? – Ei ole ämblik!

Enn Lumet

Koibik.

Autori foto

Puhusime parajasti naabermaja perenaisega ilmast ja maast juttu, kui aiapostile meie vahel ilmus omapärase kõnnakuga pikakoivaline olevus. Vestlus võttis konkreetsema suuna.

"Ämblikke on kah igale poole nõnda palju siginenud. Hea vähemalt, et nad ei tee kurja, nagu see tigude armee." Mõtet saatis murelik pilk üle peenarde.

"Palju on neid tõepoolest, aga tegelikult ei olegi nad ämblikud," püüdsin omalt poolt selgitada.

"Ei olegi ämblik...?!!"

Tajusin üllatust ja pettumust, mis tavaliselt kaasneb, kui pead loobuma millestki harjumuspärasest.

Tegelikult polnudki see väga ammu, kui ise samamoodi uue teadmise suure hilinemisega omaks võtsin – ehkki koolipoisina sai zooloogiat päris hoolega õpitud.

Sellest johtuvalt arvan, et suur jagu lihtsurelikke peab neid ämblikeks edasi. Ja pidagu – ega elu sellepärast seisma jää.

Kaua aega oli tema nimi pikkjalg. Hiljem sai temast koibik. Arvestades füüsilisi iseärasusi, on pikkjalg nii paslik, kui veel vähegi olla saab. Ega koibik ka halb ole. Natuke parem kui pikakoivaline.

Tegelikult on tagasihoidliku olemisega pikakoivalisi võimatu mitte märgata. Neid võib kohata õues, kuuris, keldris, maja seintel, plankudel, vundamendil... Vaevalt saad metsas kännule istuda, kui juba sabistab mõni pikkjalg püksisäärel või jopehõlmal.

Nende lemmikpaik paistab aga olevat puuriit. Mõistagi – seal on mõnusad vahekäigud, kuhu on hea varjuda ja mitut-setut moodi pikki koibi sirutada.

Puusülemiga satuvad nad ka tuppa. Kevadeks on halgude vahel palju pikkjalgade korjuseid.

Ühel päeval märkasin Veski tänava hakul vastremonditud pühade õdede kodu (endise Tartu Inseneride maja) seinal suurt ja pilkupüüdvat pikkjalga. Ilmselt ei ole liialdus öelda, et neid putukaid leidub kõikjal. Jääb vaid rõõmustada, et tegemist pole inimeste toidulaua konkurentidega, nagu näiteks rotid ja hiired või siis vähemal määral teod. Sel puhul oleks pikkjalgade tohutu arvukuse tõttu meie tulevik ettearvamatu.

Tigude meelitamiseks panin oma elamises kõikvõimalikesse kohtadesse laiemaid lauajuppe: nende alt on hea tigusid kokku korjata. Kui ühe kuuriseinale kaldu seatud laua ümber pöörasin, olid selle alumisele otsale koondunud teod, ülemises servas varjus aga kümmekond pikkjalga, kes häirimise hetkest hakkasid end üles-alla kiigutama. See oli nii ootamatu ja ühtlasi koomiline, et ajas vägisi naeru peale. Ehkki – kui see oli pikakoivaliste ähvarduspoos, oleksin pidanud hoopis hirmu tundma.

Pikkjalad hakkasid tasapisi lauajupilt laiali pudenema. Siis märkasin, et üks neist kandis seljal punast mügerikku. Kui oleksin lapseohtu, võiksin arvata, et tegemist on pojaga, mis sest, et punast värvi. Mäletan, et karjapoisipõlves koukisin lehmakoogist sitasitika ja avastasin tolle kõhu all arvuka pesakonna tillukesi beežikaid olevusi, keda siis pidasin sitasitika poegadeks. Hiljem selgus, et kõigil elusolendeil on omad kirbud ja täid. Küllap on ka see pikkjala punane täpp mingi parasiit.

Esmakohtumisel pikkjalaga jääb temast veidi veider mulje. Ehk seetõttu, et teistel pisematel elusolenditel on jalad keha küljes, kuid pikkjalal tundub olevat vastupidi – keha on jalgade küljes. Umbes nii nagu gondel ripub õhupalli küljes. Koibiku jalgade ehitust on teiste liikidega võrreldes peetud ainulaadseks.

Kui juba jalgadest juttu, siis väärib tähelepanu asjaolu, et pikkjala eestpoolt vaadates teine jalgadepaar – mis on ülejäänutest pikem – töötab ka kombitsatena. Ettevaatlikult, suure kaarega kompab ta eesolevat: nagu miiniotsijatega.

Ja veel – küllap panete tähele, et pildi pikkjalal on üks jalg puudu. Tavaliselt on neid kaheksa, aga ka seitsme ja kuue jalaga isendeid kohtab päris sageli. Olen näinud isegi viie koivaga pikkjalga. Tema edasiminek oli küll natuke vaevalisem, aga sai hakkama.

Rääkimata on veel üks põnev juhtum pikkjalgade üles-alla õõtsumisest. Sedapuhku tuleb kiikumise põhjust otsida ilmselt mujalt.

Möödunud aasta sügis oli pikalt soe ja veel oktoobri lõpupäevil nägin vundamendinurgal pikkjalgu oma asju ajamas. Kaks neist äratasid tähelepanu. Ma ei märganud, kas nad sattusid vastastikku juhuslikult või oli see ette plaanitud.

Kord kiigutas end üks pikkjalg, viivu pärast teine. Siis tegi üks neist lähenemiskatse – aga proovi sa teisele ligineda, kui nii palju jalgu on segamas.

Uus kiikumine. Ikka nii, et algul üks, pärast teine.

Uus lähenemiskatse. See õnnestub.

Aga ei mingit kakelust, nagu olin eeldanud. Tundus, et nende eesmärk oligi ninad lihtsalt kokku panna – nuusutada, kas on ikka oma. Või siis teineteisele põsemusi anda?

Või oli selles vastastikuses toimingus midagi enamat kui põsemusi?

Lugesin pisut koibikute kohta «Loomade elu» kolmandast köitest ja Voore «Zooloogilistest ekskursioonidest». Huvitavamad tõsiasjad tähendasin üles.

  • Koibikulised (ka pikkjalalised, ebaämblikulised) meenutavad esmapilgul pikajalalisi ämblikke. Tegelikult piirdub nende loomarühmade sugulus sellega, et mõlemad kuuluvad klassi ämblikulaadsed.
  • Sigimisbioloogialt erinevad koibikud enamikust ämblikulaadsetest, meenutades pigem putukaid. Paaritumisel esineb tõeline kopulatsioon, seemnerakkude pakikest – spermatofoori – ei moodustata. Kopuleeruv paar hoiab teineteisest kinni lõugtundlate ja jalgadega, puutudes kokku «päidpidi»; või ronib isasloom emasele otsa.
  • Vahel võib pikkjala keha või jalgade küljes silmata nööpnõelapea-suurusi punaseid kehakesi. Need on ühe lesta parasiitse eluviisiga vastsed, kes on imenud ennast koibiku külge.
  • Enamikul koibikutel tulevad jalad kergesti kere küljest lahti (autotoomia). Kui haarata koibikut jalast, siis jääb see kätte, loomake ise aga põgeneb... Ärarebitud jalg tõmbleb üsna kaua (kuni pool tundi) rütmiliselt.
  • Koibikud on hämmastavalt sarnased ühe automaatseadmega, mis on ette nähtud teiste planeetide pinna uurimiseks.

TAGASI