Mammutid Eestis

Lembi Lõugas

Kui Euroopas on mammutist jäänud pelgalt kujutis koopaseinal, kui mitte arvestada hammaste, võhkade ja skeletiosade leide, siis Siberis tuleb lisaks veel aeg-ajalt päevavalgele selle ammu välja surnud loomaliigi pealtnäha värskeid korjuseid, mis on külmunud igikeltsa. Viimati leiti terviklik mammutikorjus mõne aasta eest Taimõri poolsaarelt Hatanga lähedal. Korjus näis olevat nii hästi säilinud, et uurijad lootsid sealt lõpuks ometi leida bakteritest kahjustamata rakke, mille alusel saaks 20 000 aastat tagasi surnud isendi kloonida. Paraku lootus ei täitunud. Kuid see-eest avastati Hatanga leiupaigas lausa mammuti kaasaegsete (karvane ninasarvik, mõõkhambuline tiiger, muskusveis, ürgpiison jt.) "külmunud loomaaed".

Midagi võrdväärset meil vastu panna ei ole. Kuid alates XIX sajandi lõpust on Eestistki leitud kenake hulk mammuti skeletiosi ja mõned ürgpiisoni ning karvase ninasarviku luujäänused. Kahjuks on paljud leiud kaduma läinud või muuseumides ilma leiukohaandmeteta kasutult seismas. Lähemat huvi pakuvad uurijatele kümmekond karvase mammuti (Mammuthus primigenius) jäänust, mille leiukoht on teada. Kolleegid Pirkko Ukkonen ja Högne Jungner Helsingi ülikoolist ning Soome finantsabi aitasid määrata üheksa leiu vanuse radiosüsinikumeetodiga.

Mammut Põhja-Euroopas 100 000–10 000 aastat tagasi

Mammutid ei kartnud külma. Mõnes raamatus on kujutatud mammuteid kõndimas kõhnade ja väsinutena kuskil jäämägede vahel. Tegelikult ei hulkunud mammutid aasta läbi jääväljadel. Mammut elas mandrijää serva ees arktilises tundras. Surnukskülmumine seal neid suuri loomi ei ähvardanud.

Mammuti ökoloogilist kohastumust iseloomustavad hästi tema hammastik ja kehaehitus. Hiiglase purihambad olid nagu loodud sitke ja kareda rohu söömiseks. Tema jäsemed, liigesed ja lihased olid küllalt paindlikud kõndimaks ebatasasel pinnal ning kogu ta keha oli kohastunud eluks külmades tingimustes.

Külmakohastumist näitavad pikk karvane kasukas, paks rasvakiht, lai sabast moodustunud anaalklapp ja suhteliselt väikesed kõrvad. Kriimustused võhkade alaküljel kinnitavad, et lume alt toitu kätte saada ei olnud kerge.

Kesk- ja hilispleistotseenis (pleistotseen hõlmab kvaternaari jääajad ja jäävaheajad – toim.) olid mammutid Euroopas laialt levinud. Uurijad on palju pead murdnud, kus elas mammut üle soojema Eemi jäävaheaja u. 130 000–120 000 aastat tagasi, mil näiteks isegi Eesti ala oli kaetud laialehiste metsadega. Võib-olla sai siis Euroopas mammuti refuugiumiks (varjupaigaks) Skandinaavia mäestik.

Mammuti küürus hoiaku väljakujunemine võib olla seotud just tema refuugiumide liigestatud reljeefiga. Mammuti "küür" ei ole mitte ainult pehme koe ja karvade moodustis, vaid ka selgroo kõverus. Selline kehahoiak toob esi- ja tagajalad üksteisele lähemale, mis ebatasasel pinnal ongi tasakaalustatud kõnnaku eeltingimus.

Teab-kust pärit juhuslikud luutükid ja hambad

Suur osa Eesti mammutileide on välja tulnud liiva või kruusa võtmisel või muudel kaevetöödel. Sulbis Võru lähedal leiti 1930. aastatel näiteks karvase ninasarviku selgroolüli kaevukaevamisel. Mammutiluid on üles korjatud ka lihtsalt maapinnalt. Mõnikord on need veekogu kaldal välja uhutud (Põhja-Eesti leiud). Harva on mammutijäänustele sattunud arheoloogid. Mammutivõha tükk on pärit kultuurikihist keskmise kiviaja asulakoha kaevamistelt Kunda Lammasmäelt. Arvatavasti oli muistne inimene selle rannalt leidnud ja asulasse viinud. Tegelikult pärinevad kõik mammutileiud ikkagi mandriliustikust välja sulanud setetest.

Läänemere ümbrusest on teada peamiselt pleistotseeni suurimetajate jäänuste üksikleide. Ühe isendi mitu skeletielementi või mitme isendi omad koos on suur haruldus. Tihti on tegemist ainult väikese luufragmendiga. Üsna palju on hambaid, mis ilmselt on liustikus valitsenud tohutule survele paremini vastu pidanud.

Mammutid, kelle hambaid või luid meil leitakse, hukkusid tõenäoliselt kord jäävaheajal ja nende jäänused mattusid soo- või järvesetetesse. Kui Siberis, kus jääliustikke ei tekkinud, võis mammutikorjus jääda paigale, siis Põhja-Euroopas on meie ajani säilinud mammutijäänused kindlasti läbi teinud lühema või pikema rännaku koos liustikujääga. Ei ole otseseid tõendeid, et liustik on toonud mammuti jt. suurimetajate jäänuseid Eesti alale kaugelt, näiteks Skandinaavia mäestikust. See on aga tõenäoline. Igal juhul hävis suurem osa loomajäänustest teekonnal üle kaljurahnude, puutudes kokku kivise moreenainesega. Moreeni sees jäid alles ainult kulumisele kõige vastupidavamad jäänused, eriti need, mis sattusid kuhugi maapinna lõhedesse, pragudesse või aukudesse. Omaaegne ülestähendus "leiti moreenist" uuritava Eesti mammutiluu juures tähendab tegelikult tundmatut päritolu.

Millal mammutid siin viimati ringi liikusid?

Läänemerest lõuna pool (Saksamaal, Poolas, Ukrainas jm.) leitud rohked mammutite luujäänused kajastavad viimase jäätumise liustikuserva asendit (joonis lk 328). Seevastu liustiku levikualal (Skandinaavias ja Baltimaades) on leide ebaühtlaselt. Järelikult peaksid need leiupaigad peegeldama mingit seost jäänuste iseloomu, kohalike säilimistingimuste ja maastiku omapära vahel.

Läänemere ümbrusest leitud suurimetajate jäänused võivad olla pärit isenditelt, kes elasid:

1) Valdai jääaja alguses (u. 100 000 aastat tagasi) või veel varem,

2) Valdai interstadiaalide ajal (mandrijää ajutise taandumise periood jääajal; jäävaheajast lühem – toim.),

3) Valdai jäätumise lõpul (hilisjääajal).

Oletatavasti Valdai jäätumise algusest pärinevaid mammutijäänuseid on Läänemere ümbrusest teada väga vähe. Võib loota, et neid avastatakse edaspidi näiteks jääajaeelsetest mattunud orgudest, mis lõikuvad Kagu-Eestis ja Põhja-Lätis sügavale devoni liivakivisse. Seesuguse mattunud oru kohal 4 m sügavuselt punasest liivast leitigi Sulbis karvase ninasarviku selgroolüli. Vähemalt Valdai jääaja algusesse või veel varasemasse aega ulatuvate luude täpsema dateerimisega aga jääme jänni, sest fossiilidest on väga raske eraldada kollageeni (luudes leiduv valk, mis võimaldab radiosüsinikumeetodit kasutada – toim.). Pealegi on paljud meie fossiilid tõenäoliselt vanemad kui radiosüsinikumeetodi vanuse määramise piir (45 000–50 000 a.). Eesti üheksast mammutileiust ulatub kuue määrang sinna piirile ja seega võivad needki olla .

Valdai jääajal oli mitu ajutist soojenemisperioodi. Keskvaldais oli tõenäoliselt rohkem kui üks interstadiaal, kus külmemad perioodid vaheldusid mõneti soojematega, mil levis subarktiline taimestik. Liustiku maksimumulatus oli umbes 20 000–18 000 aastat tagasi, millele järgnes juba pidevam jää taandumine. Interstadiaalsetel jäätumise vaheaegadel tekkis külmalembestel loomaliikidel võimalus laiendada oma levilat põhja poole. Mammut saigi sellega hakkama. Soome keskosast leitud mammutijäänuste dateeringud jäävad vahemikku 31 000–22 000 aastat tagasi. Karvase ninasarviku ja ürgpiisoni leide on aga teada ainult Läänemerest lõunas ja kagus. Nende avamaastiku liikide põhja poole liikumist võis takistada Soome ja Skandinaavia märksa liigestatuma reljeefiga maastik.

Interstadiaalsed faunajäänused enamasti hävisid, kui jää taas peale tungis. Üksnes iseäranis soodsates tingimustes kusagil varjulises kohas säilisid jäätumisvaheaegsed setted ja koos nendega fossiilid. Sääraste hulka kuuluvad mammuti ja ürgpiisoni jäänused mattunud oru setetest Mõniste lähedalt Tahkumäelt. Jõeorgudest on pärit enamik vanemaid mammutileide nii Skandinaavias kui siinpool Läänemerd.

Tihti on mammuti ja tema kaasaegsete suurte loomade jäänused välja uhtnud tänapäeva veekogu (nii on Võrtsjärvest leitud ürgpiisoni sarvjätke). Mõnikord paljastub leid iseenesest järsu jõekalda varisedes, sagedamini aga kruusa ja liiva võtmisel. Mooste lähedalt Kaaru külast on kruusakaevandist leitud mammuti purihammas. Selle vanusemäärang viitab, et umbes 30 000 aastat tagasi pidi Eesti alal olema jäävaba aeg.

Lõplikku taandumist alustas Valdai mandriliustik Euroopas umbes 18 000 aastat tagasi. Kliima soojenes. Euraasia jaheda kliima ja avamaastikuga harjunud "mammutifaunat" tabas stress. Järk-järgult muutus võimatuks suvine-talvine ränne põhjapoolsete arktiliste tundrate ning lõunapoolsete nn. lössisteppide vahel, sest vahepealsel alal kujunes välja metsavööde. Euraasia keskossa ilmunud mets tähendas mammutile ebasoodsat keskkonda, mistõttu ta sealt ka kadus. Põhjapoolne mammutipopulatsioon võis kaasa minna jääservalähedase avamaastikuga, mis taandus pikkamööda põhja poole. Nii asustasid mammutid taas ka meie ala. Lätti jõudsid mammutid nn. Raunise soojaperioodil umbes 13 300 aastat tagasi ja Eestisse võimalik et umbes 12 000 aastat tagasi.

Hilisjääaja loomajäänuste säilivusaste erineb interstadiaalsete omast selle poolest, et lisaks hammastele on alles rohkem skeletiosi, sest jää pole neid lõhkunud. Mammutite luujäänuseid on leitud näiteks muistse Balti jääpaisjärve rannikumadalikelt. See veel ei tähenda, et nad oleksid oma algsel kohal, kuna jääpaisjärvede vesi võis neid teise kohta kanda. See kehtib eriti Soome lahe mõlema kalda leidude kohta. Siin oli kunagise hilisjääaja (Dryas III) paisjärve mahavoolukoht.

Kaua oli radiosüsinikumeetodil dateeritud ainult kaks Soome lahe äärset leidu. Nende vanusemäärangud on mõneti vastukäivad. Kunda Lammasmäe kiviaja asulakohast leitud võha vanuseks saadi esialgu 9700 aastat, Herttoniemi leiule Soomest 9000 aastat. Hiljem puhastati Herttoniemi leid hoolikalt üle ja dateeriti uuesti: nüüd saadi vanuseks umbes 15 500 aastat. Eelmisel aastal dateeriti veel kord, kasutades moodsat AMS-i tehnikat. Vanus jäi ikkagi 15 000–16 000 aasta piirimaile. Kunda leidu on alati peetud kahtlaselt nooreks ning hiljuti tehtud uus AMS-i analüüs viis vanuse hoopis 40 000 aasta taha (leiu vanus ületab radiosüsinikumeetodi haardeulatuse). Liustik võis vabalt selle jääajal kohale tuua (Kunda võhk leiti kultuurkihist, kuid algselt võis see pärineda moreenist ja muistne Lammasmäe asukas tõi selle kusagilt asulasse). Kahtlasevõitu on aga ikka lugu Herttoniemi leiuga, sest 15 000 aasta eest kattis Soome lahe ümbrust veel mandrijää.

Nüüd on Puurmani lähedalt leitud kahele mammuti purihambale tehtud radiosüsiniku määrang, mille järgi nende vanus ei ületa 10 000–10 500 aastat. Kui see vanusemäärang on õige, siis võisid umbes kümme tuhat aastat tagasi mammutid veel Eestis elada. See aeg oli ühe lühikese külmema kliimaperioodi (noorem Dryas) lõpp. Ehk jäi siis mammutite väljasuremiseni Euroopa põhjaosas veel mõnisada aastat? Sellele vihjab Rõbinski veehoidla äärest (Ülem-Volga) leitud mammuti skeletijäänuste hiljutine vanusemäärang. Võib-olla olid Eesti ala isendid osa viimasest mammutipopulatsioonist Euroopas? See Eesti populatsioon võis olla jäänud lõksu, sest ei pääsenud läbi vahele kerkinud metsa enam kirdepoolse tundrastepi avarustesse. Maailma viimane mammutipopulatsioon elas oletatavasti Wrangeli saarel. Sealsetest mammutijäänustest võetud proovist saadi Uppsalas tehtud dateeringu järgi vanus 3800 radiosüsiniku aastat.

KIRJANDUS:

1. Lepiksaar, J., 1992. Remarks on the Weichselian megafauna (Mammuthus, Coelodonta and Bison) on the "intraglacial" area around the Baltic basin. Annales Zoologici Fennici, 28.

2. Lõugas, L., Ukkonen, P., Jungner, H. Puurmani, Estonia – A late mammoth locality in Europe. Quaternary Science Reviews (ilmumas).