|
|
|
Näiteid murukatustest Saksamaal ja Šveitsis.
Fotod: Alfred Forsteri AG tootekataloog
|
Juba sajandeid tagasi katsid taiplikud majaomanikud Norras hoonete katuseid kasetohu ning mätastega. Tänapäeval on selline ehituskultuur asendumas moodsamate kerghaljastuskatustega, millel on peale esteetilise väärtuse ka mitu olulist linnaökoloogilist ülesannet.
Säästliku arhitektuuri osana on haljastatud katused eriti jõudsalt populaarsust kogunud Šveitsis, Austrias ja Saksamaal. Ainuüksi Saksamaal on rohelise taimevaibaga kaetud kümneid miljoneid ruutmeetreid katusepindu. Sealsel murukatusetööstusel läheb hästi, sest sellesse valdkonda on paigutatud palju raha vähendamaks sademevee käitluse kulusid ning inimesed toetavad seda tegevust. Roheline katus on järjest rohkem hinnatud isegi kivises New Yorgis, kus paljud inimesed on rajanud aia elumaja katusele.
Murukatuste liigid
Nüüdisaegseid murukatuseid on üldjoontes kahesuguseid: intensiivsed ja ekstensiivsed. Intensiivsed eeldavad üsna tüsedat kasvukihti, ekstensiivsed aga eripinnase ja puhverduskihiga õhukest katusekatet. Viimaste põhiline eelis on kergus: nii saab ilma lisatoestuseta haljastada valmis hooneid.
Intensiivsed katused kujutavad endast mitmekihilist niisutus- ja drenaažisüsteemi. Sügav kasvupinnasekiht (minimaalselt 35 cm) võimaldab katusele rajada terve aia: ebatasane reljeef, teed, isegi väiksed veesilmad. Ent valmis hoone puhul on seda keerukas teha, sest vajalik on tugev lisatoestus.
Kerghuumusepõhise ekstensiivmurukatuse võib rajada mis tahes lame- või väikese kaldega (kuni 30°) katusele. Lisakoormus on üsna väike: kogu kihistik kaalub keskmiselt 30–40 kg/m². Et vältida taimejuurte kahjustusi, peab aluskatus olema juurekindlast materjalist (juuretõke).
Katusepinna poolt vaadatuna on murukatusel enamasti järgmised kihid: juuretõke, drenaažikiht (dreenib välja liigse vee), filter (kaitseb väikesi osakesi väljapesu eest), niiskusmatt (et niiskus ja toitained taimedeni jõuaksid) ning substraadikiht ja taimed. Sedalaadi katust on üsna lihtne ja odav paigaldada.
Taimed
Murukatuse taimi peab väga hoolikalt valima, sobivad niisugused taimed, mis taluvad nii põuda kui ka paduvihmu. Õigupoolest on murukatus vaid tinglik nimetus, tegelikult külvatakse katusele ühtekokku paarkümmend alvarikooslusele tüüpilist taimeliiki. Mätasmuru ei kasutata, sest see vajab pidevat hooldust: niisutamist ja niitmist. Ent ekstensiivse murukatuse puhul ongi taotletud, et seda ei peaks hooldama.
Katuse taimkate on peamiselt õistaimedest koosnev iseuuenev kooslus. Liikide konkurentsi tõttu ei vaja see erilist hooldust. Seega ei pea muruniidukit katusele tassima, nagu sageli on arvatud.
Kuidas murukatus älja näeb?
Olenevalt omaniku soovist võivad murukatused olla väga eriilmelised: madalad, kõrged, kõrrelisterohked, värvikirevad jms. Kui tegemist on tootmishoonega, millel ei ole suurt esteetilist tähtsust, võib kasutada vaid üksikuid liike. Siis on põhitaimeks harilik kukehari, mis aastatega kujuneb tihedaks taimematiks. Kui katusest tahetakse kujundada puhke- ja lõõgastuskoht, võib selle meeldivaks muuta värvikirevate taimedega. Sellisel juhul sobivad peale kukeharja mitmesugused nelgilised, kellukad ning liivateed.
Laienenud ehitustegevuse tõttu jääb linnades haljasalasid üha vähemaks; sageli võivad hävida piirkonnale iseloomulikud taimeliigid. Ekstensiivsed murukatused võivad pakkuda eluruumi ohustatud taime- ja loomaliikidele. Rohekatused on üsna liigirikkad (kuni 70 liiki taimi ühel katusel) ning nad aitavad rikastada linnade biotoope, mis omakorda pärsib liikide hävingut.
Kuidas hooldada?
Kui valida sobivad taimed, pole murukatust niita vaja. Pealegi ei kasva siin taimematt mitte kõrgusesse (seda ei võimalda õhuke pinnasekiht) vaid pigem maapinna lähedal.
Üldjuhul ei vaja sobiva substraadiga varustatud katusepind lisaväetamist. Katusetaimede nõudlus toitainete järele on väga väike, vajalik lämmastik saadakse atmosfäärist sademete kaudu, mineraalidest vabaneb järk-järgult fosfor. Kasvupinnas, mis Eesti tingimustes koosneb peamiselt kergkruusast, millesse on segatud huumus- ja saviosakesi, peab tagama toitainete piisava akumuleerimise.
Pärast katuse rajamist on vaja seda kasta, et taimeseemned hakkaksid idanema. Soovitatav on taimi kasta mõni kord nädalas senikaua, kuni juurestik on välja arenenud. Ka eriti põuaste suvede korral tuleks taimi aeg-ajalt kasta.
Isegi talvistes tingimustes ei vaja murukatused palju hooldust. Kui lund on palju, tuleb lamedatelt katustelt liigne lumi ära lükata, jälgides, et alles jääks taimi pakase eest kaitsev lumekiht. Kuna pinnasekiht on talvel läbi külmunud, siis ei toimi katusekiht erilise soojustuskihina, sest vesi pigem juhib kui hoiab soojust.
Murukatus vähendab kanalisatsiooni koormust
Murukatustel on linnakeskkonnas tähtis osa sademevee käitlusel. Jäljendades looduslikke hüdroloogilisi protsesse, suudavad rohekatused vihmaperioodil aeglustada veevoolu katuste pinnalt. Kõvakattega alade hulk asulates on aastatega suurenenud (järjest rohkem rajatakse asfaltteid ja parkimisplatse) ja nii on sademeveel vähem võimalusi otse maapinda imbuda. Laussadude ja kevadiste sulade aegu hakkavad suured kogused saastunud sademevett peale jõgede voolama ka niigi ülekoormatud kanalisatsiooni.
Šveitsis on täheldatud, et sademevesi võib reovett lahjendada kuni 50% . Paratamatult kallinevad ka Eestis kanalisatsiooniteenused ja nii tuleb majaomanikel hakata vihmavee kanalisatsiooni juhtimise eest maksma. Murukatus oleks üks võimalus sellest kohustusest priiks saada. Ühe ruutmeetri katusepinna kohta võib murukatus siduda kuni 50 l vett. Ajapikku kasutavad taimed osa sademeveest ära ja osa jõuab tagasi atmosfääri transpiratsiooni ja evaporatsiooni kaudu. Kui haljaskatuse pind küllastub täielikult, imbub üleliigne vesi aeglaselt läbi taimekihi drenaaži väljavooluni. Isegi kui rohekatused on vett täis, saavad nad sademete kanalisatsiooni voolamise tipphetke nihutada vähemalt 15–30 minutit. See aga vähendab märksa vihmavalingute ajal kanalisatsiooni koormust ja aitab vältida ülepumpamiseks tehtavaid lisakulutusi.
Murukatus jahutab
Bituumenkatuste puhul on tavaline, et suvekuudel õhutemperatuur katusealustes ruumides tõuseb. Murukatuste üks oluline lisafunktsioon on võime kuuma ilma korral katusealuseid ruume tunduvalt jahutada: vihma ajal imbub kerghuumuskihti vesi. Aurav vesi võtab kaasa ka märkimisväärse osa soojusest, seetõttu langeb katusealuse ruumi temperatuur ning väheneb vajadus ruume konditsioneerida. 25–30 °C välisõhu juures on rohekatusealused ruumid vähemalt 2–3 kraadi jahedamad tavakatusega ruumidest. Säärane lisaisolatsioon võimaldab majaomanikel säästa aastas keskmiselt kaks liitrit kütteõli ruutmeetri kohta. Eestis võiksid murukatused täita näiteks külmhoonete jahutusfunktsiooni. Samuti saaks murukatuseid rakendada suurtel büroopindadel: stabiilne niiskustase parandaks hoone siseõhku.
Murukatus kaitseb
Linnades on hakatud järjest rohkem tähelepanu pöörama ilmastikukindlale katusele. Haljastatud katus kaitseks materjale paremini keskkonna eest, ühtlasi pikeneks isolatsioonimaterjalide kestvus. Katmata katuste ja murukatuste temperatuuride amplituud võib olla väga erisugune. On täheldatud, et rohekatustel on temperatuurikõikumised kuni viis korda väiksemad kui tavakatustel. Taimkate suudab katusematerjale kaitsta nii suurte temperatuurikõikumiste, ultraviolettkiirguse kui ka mehhaaniliste vigastuste eest.
Murukatuse teised ülesanded
Murukatuste populaarsuse kasvu Ameerikas on soodustanud nende võime alandada õhutemperatuuri ja tõsta ümbritsevate alade niiskustaset: see tagab õhukihtide vertikaalse liikumise. Seega suudavad haljaskatused oluliselt vähendada linnade ülekuumenemist. Peale selle filtreerivad rohelised katused linnaõhust tolmu ja toksilisi aineid ning loovad hoone ümber soodsa mikrokliima.
Murukatused tõkestavad tõhusalt liiklus- või tööstusmüra. Näiteks suudab 12 cm substraadikihiga haljaskatus vähendada müra hoones sees 40 dB. Substraat blokeerib madalamad helid ja taimekiht kõrgemad sagedused.
Rohelise katusepinna võib võtta kasutusele puhke- või haljasalana. Kaubandus- ja tööstushooned ei pea olema ainult lõputu betoon ja asfalt, murukatuste abil saab nende külma ja igavat väljanägemist rõõmsamaks muuta. Kontorihoonete katuseterrassid võiksid muutuda nõupidamispaigaks ning karpmajade katused päevituskohaks. Eestis võiksid rohekatused ilmestada haiglahooneid, see parandaks ühtlasi inimeste meeleolu.
***
|
