Augusti loom – harilik kärnkonn

Piret Pappel

Kahepaiksed ajavad oma asju hiljukesi ja enamasti inimese silma alla ei tiku. Tähelepanu äratavad nad vaid kevadisel pulmaajal ning sügiseste ja kevadiste hulgirännakute aegu.

Suve lõpu poole võib tähelepanelik loodusesõber märgata hordide kaupa tillukesi kärnkonni, kes on just moonde läbinud ning teevad oma esimesi käike maismaal.

Harilik kärnkonn on Eesti tavalisemaid kahepaikseid.

Sugulased

Harilik kärnkonn (Bufo bufo) kuulub päriskonnaliste seltsi (Anura) kärnkonlaste (Bufonidae) sugukonda.

Umbkaudu 350 liiki kärnkonlasi asustavad kõiki mandreid parasvöötmest troopikani, Antarktika mõistagi välja arvatud. Ja Austraalia kärnkonnad pole mitte aborigeenid, vaid sissetoodud.

Ülejäänud päriskonnalistega võrreldes on kärnkonnade elu üsna vähe veega seotud ning neid võib leida ka kuivemates piirkondades. Sugukonna suurimad esindajad on kolumbia hiidkärnkonn (Bufo blombergi) ja Kesk-Ameerikas elav aaga (B. marinus): nende liikide emasloomade kehapikkus ulatub 23–24 sentimeetrini. Kärnkonnadele on iseloomulik, et emasloomad on suuremad kui isased.

Eestis elab kolm liiki kärnkonlasi: lisaks harilikule kärnkonnale veel juttselg-kärnkonn ehk kõre (B. calamita) ning rohekärnkonn (B. viridis). Kõre asustab vaid Eesti läänerannikut ning rohekärnkonna võib leida ainult Kagu-Eestis Peipsi ääres. Praegu on mõlemad liigid muutunud üliharuldaseks: eelkõige sobivate elupaikade kinnikasvamise ja sigimisveekogude hävimise tõttu.

Mürkloom

Kärnkonnad on paksu näärmelise naha ja jässaka kehaehitusega. Hambaid neil pole ning ees- ja tagajäsemed on peaaegu ühepikkused.

Naha pindmine kiht on nõrgalt sarvestunud: see pakub kaitset kuivamise eest. Pea külgedel asuvad mürgist sekreeti tootvad parotiidnäärmed, väiksemaid mürginäärmeid paikneb üle kogu keha. Eesti liikidest on kõige mürgisem rohekärnkonn; kui käel on haavandeid või kriimustusi, ei maksa teda pihku võtta. Üldiselt on kõik meie kärnkonnad inimesele siiski ohutud.

Üks tuntumaid mürgiseid kärnkonni on eelmainitud aaga, kelle mürk ärritab nahka ning silma sattudes võib põhjustada ajutist nägemiskadu.

Pulmaaeg

Kärnkonn elutseb valdavalt maismaal, vette läheb ta vaid kudemisperioodil. Pulmahooaeg kestab umbkaudu nädala aprilli lõpus, külma kevade korral ka mai alguses. Harilikud kärnkonnad on püsipaiksed kudejad, kes eelistavad kudukohana aastast aastasse sama veekogu. Seetõttu ongi ülioluline, et nende kudemisveekogusid ei hävitataks.

Isased kärnkonnad viibivad sigimisveekogus pikemat aega. Nende piuksuvad häälitsused meelitavad emasloomi ligi.

Pulmaajal võivad isasloomad muutuda üsna sõgedaks: emaste pähe krabatakse kinni enam-vähem kõik, mis liigub, isegi kalad või teisest liigist konnad. Ühe emase ümber võib klammerduda mitu rüütlit, kes oma daami mõnikord koguni lämmatavad.

Kärnkonnad heidavad kudu nöörina taimede vahele, ühe emase munetud kudunööri pikkus võib ulatuda isegi viie meetrini, ning munade arv tuhandest viie tuhandeni. Kohe pärast munemist lahkuvad emased veekogust.

Lastetuba

Tumedad ja lameda kehakujuga kärnkonnakullesed kooruvad umbes kahe nädala pärast. Tume ja lapik keha on sobiv veekogu põhjas elamiseks.

Teisi kärnkonnalapsi hariliku kärnkonna kullesed oma «hoovi» ei taha. Eakaaslaste peletamiseks toodavad nad teiste kärnkonnaliikide vastsete kasvu pärssivaid aineid. Sama nähtus leiab aset ka siis, kui hariliku kärnkonna kulleseid endid on veekogus väga palju. Ellu jäävad sel juhul vaid kõige tugevamad.

Kullesed moonduvad kahe-kolme kuu pärast ning enamasti augustis võib paljudes kohtades näha ringi ukerdavaid kärnkonnahakatisi.

Talve veedavad kärnkonnad pinnasesse kaevunult, urgudes, puujuurte all. Ka kasutavad nad talvitumiseks keldreid. Talvituma minek, nagu kogu konnaelu üldse, sõltub õhutemperatuurist. Harilikult lähevad kärnkonnad talvepuhkusele oktoobris.

Suguküpseks saab kärnkonn 3–4-aastaselt.

Kärnkonn on pikaealine loom: vangistuses on harilik kärnkonn elanud koguni 36-aastaseks. Looduses on &ð;ansid nii vanaks saada muidugi palju väiksemad.

Täiskasvanud kärnkonnasid söövad mürgise naha tõttu vaid need loomad, kes suudavad oma saaki koorida (kährik, mink).

Sadade kaupa hukkub konni autorataste all.

Ööloom

Kärnkonnad tegutsevad peamiselt öösiti. Pulmad peetakse pimeduse saabudes ning ka toitu otsitakse öösiti. Päevasel ajal varjuvad kärnkonnad hoonete alla, urgudesse, puutüvede või kändude alla. Harilik kärnkonn toitub peamiselt kõikvõimalikest selgrootutest: menüüsse kuuluvad mardikad, kahetiivalised, nälkjad.

Hariliku kärnkonnaga on seotud üksjagu uskumusi, mis levivad veel tänapäevalgi üsna jõudsalt rahvasuus.

Kõige tõepärasemad on jutud kärnkonna naha ärritavast toimest. Soolatüükaid see loomake aga siiski ei tekita. Kärnkonna on pandud rahvapärimuses ka peenra vahele maasikaid sööma ning laudas lehma lüpsma. Mõlemas kohas võib kärnkonna leida küll, aga alati on tal hoopis praktilisemad huvid: maasikatele eelistab ta nälkjaid ning piima asemel kärbseid. Seega ei tasu karta, et tegu on eriti maia ja salakavala elukaga.

Nagu kõik teisedki Eesti kahepaiksed, on ka harilik kärnkonn looduskaitse all.

***