|
Rukkirääk – punakaspruun lind, kelle kasv jääb rästa ja haki vahepeale – on salapärane lind. Vähesed inimesed on teda näinud, kuid hääle järgi tunneb rääku lapski: seda plekise kõlaga heli võib Eestis suveöödel sageli kuulda.
Sugulased
Rääk kuulub kureliste (Gruiformes) seltsi ruiklaste (Rallidae) sugukonda.
Ruiklasi on maailmas ligi 130 liiki, suurem osa neist elutseb troopikas. Paljud liigid on aktiivsed peamiselt hämaral ajal – videvikus või öösel.
Ruiklased on üsna pika kaela ning lühikeste tugevate jalgadega linnud. Osal liikidel on ülipikad varbad, mis võimaldavad liikuda mudal või ujutaimedega sillutatud veepinnal.
Lendavad seevastu ruiklased üsna halvasti, sugukonnas leidub koguni lennuvõimetuid liike. Nende tiivad on lühikesed ja ümarad; oma varjatud elupaigas on neil harva vaja lendu tõusta, kuid rändeajal võivad nad siiski läbida pikki vahemaid.
Ruiklaste pojad on pesahülgajad.
Eestis elavad räägu lähisugulastest rooruik (Rallus aquaticus), täpikhuik (Porzana porzana), väikehuik (P. parva), lauk (Fulica atra) ja tait (Gallinula chloropus). Kõik need linnud on veelisema eluviisiga kui tänase loo peategelane. Nad elutsevad madalsoodes, vesistel luhtadel, järvede kaldavööndis. Lauk ja tait on väga head sukeldujad.
Krääk!
Rahvasuu teab rukkirääku ka prääksu, kräägi, , luharäägu ja heinaräägu nime all. Linnu ristimisel on sageli inspiratsiooni saadud tema omapärasest häälitsusest.
Hääle iseloomulikule kõlale viitab ka ladinakeelne nimetus – Crex crex. Saksakeelne Wachtelkönig tähendab aga hoopis vutikuningat: linnu, mitte pallimängu järgi. Vutti meenutab rääk natuke küll, kuid ta on tublisti suurem ning pikemate jalgadega.
Rukkirääk on levinud peaaegu kogu Euroopas, Siberi keskosas ning Väike-Aasias. Leviku põhjapiir läheb läbi Skandinaavia keskosa, lõunapiiriks on Türgi lõunarannik ning Põhja-Iraan.
Hääbuja
Kesk- ja Põhja-Euroopas on rääk hääbuv liik. Suurbritannias seostatakse räägu kiiret kadumist põllumajandusmasinate rohkusega: seetõttu niidetakse ja koristatakse vilja lühema ajaga ning tihtilugu just siis, kui räägupesad munade või poegadega saavad kõige rohkem kannatada. Inglismaal on rääkude arvukus vähenenud juba alates XIX sajandi lõpust, Iirimaal aga on neid linde tunduvalt vähemaks jäänud just viimase paarikümne aasta jooksul.
Lisaks põllutöömasinatele ja kemikaalidele ohustab rääku maaparandus – niitude ja luhtade kuiven-damine.
Ka Eestis on rääkude arvukus tublisti kahanenud, praegu arvatakse meil elavat umbes 10 000 räägupaari. Siiski on rääk Eestis üldlevinud haudelind, kelle olukord on siin püsikindlam kui paljudes teistes riikides. Räägu peamised elupaigad on viljapõllud ja niisked niidud, kuid seda lindu võib kohata ka raiesmikel. Rabast või metsalaamadest rääku otsida ei maksa.
Öölaulik
Räägu häält võib kuulda hämaruse saabudes, päeval on ta enamasti vait. "Jutukad" on vaid isaslinnud, kes häält tehes teistele rääkudele oma territooriumi piiridest märku annavad.
Häälitsemisel sirutab rääk kaela välja ja pöörab seda kord ühele, kord teisele poole. Nii võibki tunduda, et sama linnu laul kostab eri suundadest.
Räägupaarid moodustuvad vaid pesitsusajaks. Lohukujulisse kõrtega vooderdatud pessa muneb emaslind kümmekond muna ning asub seejärel hauduma.
Munadega pesi võib leida peaaegu kogu suve jooksul: ilmselt jõuavad räägud suve jooksul kaks korda pulmi pidada.
Räägu pojad asuvad ringi sebima juba paar tundi pärast koorumist – kohe, kui suled on veidi kuivanud.
Rääk tõuseb harva jälitaja eest lendu. Viljapõldudel tavatseb ta lihtsalt eest ära joosta. Põgenedes muudab taimede vahelt läbi pugev rääk tihti suunda. Selline peitusemäng on andnud alust juttudele jalgsi soojale maale rändavast linnust, kellel olevat koguni kuni kaheksa paari jalgu... Tegelikult rukkirääk siiski lendab ning üsna kiiresti. Juba kuu aega pärast koorumist suudavad noored rukkiräägud pisut lennata, lihvitud lennuvõime saavutatakse aga kahekuuselt.
Räägupoegade vaenlased on kärplased ja kullid.
Kaitsevaim
Rändel kergendavad rääklinnud tiivavaeva, istudes suurtel kalapaatidel või reisilaevadel. Erinevalt paljudest teistest lindudest rändab rukkirääk üksinda ning mingeid salku ega parvi ei moodusta.
Rääk sööb nii taimset kui ka loomset kraami: putukaid ning muid selgrootuid, rohelisi taimeosi ja teravilja. Palju kulub toidupoolist suve lõpus: enne rännuteele asumist on neil tarvis end tublisti nuumata. Sügisränne algab augusti lõpus või septembri alguses. Tagasi Eestisse jõuab rukkirääk alles mais.
Rahvauskumustes tunti rukkirääku kui põldude kaitsevaimu.
Kui räägud väga häälekaks muutusid, ennustas see vihma.
Kevadel esimest rääku heinamaal kuuldes tuli hea heina-aasta, rukkipõllus rääksuv lind aga ennustas tublit viljasaaki.
***
Rukkirääk Crex crex
Kaal: 150 g
Mune kurnas: 7–12, keskmiselt u. 10
Haudumine: 2 nädalat
- Rukkirääk on ohustatud lisaks pesitsusajale ka rändel: Põhja-Aafrikas ja Vahemere maades peetakse neile üsna usinalt jahti.
- Iirlaste jaoks on rukkiräägu asurkonna hääbumine eriti kurb, sest tegemist on nende rahvuslinnuga.
|
