Pargid rikastavad maastikku

Urve Sinijärv

Kui rääkida parkidest looduse mitmekesisuse sarjas, peab alustama tõdemusest, et nad polegi ju meie looduse pärisosa. Ent nad annavad tunnistust sellest, kuidas inimene eri aegadel on tahtnud näha loodust ja selle ilu enda ümber. Siiski, valdava mitteteadusliku arusaama kohaselt peetakse ka põllumajandus- ehk üldse maakeskkonda pigem looduslikuks kui tehislikuks ja siit edasi minnes võiksime pidada ka parke looduskeskkonna osaks, mis, tõsi küll, on sündinud inimese kaasabil. Seega võiks neid tekkelt ja arengult liigitada poollooduslikeks ehk pärandkooslusteks sarnaselt puisniitude ja rannakarjamaadega, mis on tekkinud ja püsivad vaid inimese ja looduse ühistegevuses.

Eestis on palju vanu parke. Täpset arvu on isegi võimatu öelda, aga kindlasti on neid olnud üle tuhande. Pole kerge tõmmata piiri, kustsaadik on üks vana park niipalju metsistunud või vananenud, et teda enam pargiks pidada ei saa. Või millisest hetkest üks puudesalu pargiks muutub. Kohe peab ka lisama, et pargid ei ole hoopiski eestipärane nähtus. Meile tulid nad koos vallutajatega, olles seega maarahvale pikka aega võõrad ja kauged. Ent sajandite jooksul on need põllumajandusmaastikus hästi silma hakkavad põlispuude kogumid omaseks saanud. Hilisematel aegadel hakkasid jõukamad talupidajad mõisate eeskujul ka oma elamise ümber taluparke rajama ning linnadesse tekkisid linnapargid (vt. foto). Võõrpuuliikide kasvatamisest huvitatud on aga rajanud eriti liigirohkeid dendroparke.

Põhiliselt on meil tegu ikkagi vanade mõisaparkidega, mida ei saa vaadelda lahus mõisahoonetest ja -ansamblitest. Tulenes ju pargi kujundus otseselt mõisa stiilist. Park pidi looma sobiva raami hoonestusele ning selle ülesehitus järgis tol ajal Euroopa kultuuriruumis valitsenud stiilieelistusi, mis omakorda avaldusid arhitektuuris.

Siin selgub ka erinevus talupoja ja aadli kultuuri vahel. Kui meie maarahvas elas, võiks öelda, osana loodusest ja selle sees, siis Euroopa aadel kohtles loodust kui võõrast, mida tuli tingimata oma reeglite ja ilunormide järgi ümber kujundada. Park oli kui vahelüli, mis ühelt poolt eraldas mõisaansambli talupoja elukeskkonnast ning teiselt poolt sidus mõisa põllumajandusmaastikuga. Siin ongi ehk põhjust lühidalt selgitada, kuidas ja millised arhitektuuristiilid meie parkide kujunduses avalduvad.

Park on oma ajastu nägu

Kuigi mõisaid on Eestisse rajatud juba alates XIII sajandist, parke kui selliseid siiski enne XVIII sajandit ei tuntud. Tõsi, mõningate vanemate mõisasüdamete paigutuses avaldus sümmeetria, millele võiks omistada renessansile iseloomulikke jooni. Parimal juhul leidus peahoone läheduses geomeetriliselt kujundatud aed, kus kasvatati köögivilja ja lilli, viljapuid ja marjapõõsaid. Selline suur mitmeks osaks jaotatud aed oli näiteks Suuremõisas ja Kolgas. Paari Harjumaa mõisa juurde kuulusid ka hirvepargid jahialadena, kuid parke praeguses tähenduses polnud: mõisaid ümbritses põllumajandusmaastik. Tallinna rajati aga juba XV sajandil rikkamate linnakodanike jaoks mõeldud avalikke aedu.

Pargid praeguses tähenduses hakkasid Eestis tekkima XVIII sajandil. I käsul rajati 1718. aastal itaalia arhitekti N. Michetti jooniste järgi barokkstiilis Kadrioru park. See meie pargiarhitektuuri silmapaistvaim teos sai eeskujuks mõisaparkide loojaile kõikjal Eestis. Barokk on regulaarsete kujundusvõtetega stiil, mida teisi sõnu nimetatakse ka prantsuse stiiliks ning selle lahendus lähtub otseselt hoone arhitektuurist. Öeldakse isegi, et barokne hoone ei eksisteeri ilma barokse välisruumita. Iseloomulik on telgsümmeetriline paigutus peahoone sissekäigu suhtes, geomeetriline teedevõrk, pügatud puud ja põõsad ning suured mustrilised lillepeenrad. Looduskeskkond on allutatud inimmõistuse loodud arhitektuurireeglitele. Stiilipuhtaid barokkparke pole Eestis palju. XVIII sajandil rajatud ning hiljem ümber kujundatud parkide puhul saab pigem rääkida üksikutest säilinud barokielementidest ja telgsümmeetriast mõisaansamblite paigutuses. Seda saab näha Palmses, Sagadis (vt. foto), Väänas, Saarel, Rägaveres, Vana-Vigalas jm. Ka Kadriorg on hilisemate ümberkujunduste tõttu oma algse ilme sisuliselt kaotanud.

Barokkstiilile vastandub täielikult klassitsism, mille järgi loodud parke nimetatakse vabakujunduslikeks maastikuparkideks või inglise stiilis parkideks. See looduslähedust rõhutav stiil jõudis Eestisse XVIII sajandi lõpul. Kujunduses on ära kasutatud kõik looduslikud eeldused: maastik, reljeef, veekogud ja puistud. Puuderühmad ja lagendikud vahelduvad selliselt, et mööda looklevaid pargiteid liikuja näeb erisuguseid maalilisi vaatepilte. Parki paigutatakse paviljone, skulptuure ja muid väikevorme, mis peaksid pakkuma elamust. Klassitsismi eeskuju on antiikarhitektuur. Stiilsemaid näiteid on Keila-Joa, Palmse pargi laiendus, Oru, Saadjärve, Aaspere, Riisipere.

Siit edasi, XIX–XX sajandil, on valdavalt tegemist segastiilis ja ümberkujundatud parkidega. Arhitektuuris avaldunud historitsistlik stiil ja eri ajaloostiilide segunemine ehk eklektika kandus ka parkidesse. Peahoone ümbrus kujundati enamasti korrapäraselt, pargi kaugemad osad aga looduslikus stiilis, nii et need sulasid kokku ümberkaudse maastikuga. Sellisena näeme praegu enamikku Eesti parkidest. XX sajandi esimesel poolel ja nõukogude ajal rajatud linna- ja maaparkides on samuti rakendatud nii korrapärast kui ka vabakujunduslikku stiili. Selle ajajärgu parkides eristatakse veel romantistlikke ja juugendmotiive, kuid need on siiski üksikjuhud.

Historismile vastanduvat modernistlikku pargikunsti Eestis õieti ei näe, on vaid mõningad näited 1960. aastatest: kõigile tuntud Maarjamäe memoriaal ning Kurtna linnukasvatuse katsejaama keskusehoone ümbrus.

Park püsib pargina ainult inimese toel

Niipea, kui kaob inimese hool, hakkab park elama oma elu looduse reeglite järgi: võsastub, kuni metsistub. Siis on algset kujundust juba raske, kui mitte võimatu taastada. Ja ega see igal juhul vajalik olegi. Tegelikult seostub parkide elujõud otseselt omaniku või valdajaga: sellega, kui palju see temast hoolib. Ja mida pargi ilme juures oluliseks peetakse.

Pole ühest tõde selle kohta, kas korrapärases pargis tuleks igal juhul taastada algsed geomeetrilised vormid või peaks lähtuma teedevõrgu ja puude praegusest kasutatavusest ja seisundist. Või millal tuleks puiestee tunnistada hääbunuks? Kas lähtuda mingist protsendist või lihtsalt äratundmisest? See on valdkond, kus võivad põrkuda looduskaitse, ajaloolaste ning arhitektide arusaamad. Siin tuleb vaadelda igat parki eraldi, arvestades kõiki ta eripärasid ning paigutust laiemas taustsüsteemis.

Luke park Tartumaal	Pärnaallee Urvastes

Millest siis lähtuda näiteks ajalooliste parkide rekonstrueerimisel? Et meil on vaid mõni üksik tõeliselt korrapärase kujundusega park, võiks kaaluda nende kui ajalooliste arhitektuuri- ja kunstiobjektide taastamist. Välja arvatud juhud, kus vanad korrapärased elemendid on aastatega saanud täiesti uue kvaliteedi ja väärtuse, nagu näiteks regulaarselt istutatud ja kunagi pügatud pärnad Luke pargis Tartumaal (vt. foto) või sammaldunud alleed Urvastes Võrumaal (vt. foto). Taastamine oleks põhjendatud juhul, kui näiteks nõukogude ajal on tehtud pargis muudatusi, mis ajaloolise ansambli juurde kuidagi ei kuulu. Ajaloolisest tõest olulisemaks tuleks aga igal juhul pidada esmast hooldust, et vanad pargid üldse parkidena säiliksid.

Kuigi meil on üksikuid väga hästi hooldatud parke, seostub sõnapaariga vana park kahjuks enamasti üsna räämas ja võsastunud puudekogum, mida lagunenud mõisahoonete ümber lugematul hulgal leida võib.

Muidugi sõltub parkide olukord nende omaniku rahakusest. Algseltki rajati pargid pigem luksuseks kui tarbeks, juba nende loomise eelduseks oli vaba raha olemasolu. Ent isegi siis, kui raha pole ei vaba ega palju, jääb esmane hooldus ikkagi pargi valdaja auküsimuseks. Kui on valida, kas uhke ja kallis lillepeenar kuskil peahoone läheduses või pargi üldine korrastus, tuleks otsustada viimase kasuks.

Mida tähendab esmane hooldus? Võsa ei teki, kui kogu pargiala vähemalt kord aastas korralikult niita. Pargi esinduslikumaid muruplatse, nagu esi- ja tagaväljak, tuleks niita suve jooksul korduvalt, kaugemad osad võib jätta looduslikumaks: külvata lagendikele aasalillede seemneid ja niita vaid korra pärast õitsemist. Suurte puude ümbert tuleks lõigata vesivõsud ja kõrge rohttaimestik, mis niitmisel alles kipuvad jääma. Kui vähegi võimalik, peaks lammutama nõukogudeaegsed kasutud ehitised. Suuremate juurdeehitiste puhul on see ilmselt raske, sest tavaliselt on neil ka rakendus.

Oluliselt ilmestavad parki veekogud (vt. foto). Nende puhul on esmane nõue: puhas vesi ning hooldatud kaldad.

Pargisse ei pea suhtuma nii nagu metsasse, seega pole siin põhjust kasutada samu võtteid, mis metsa majandamisel. Pargi puistu peab looma vaheldust maastikus, suunama ja kujundama vaateid. Avarust, valgust ja lagendikke pole siin põhjust karta. Tõeliselt mitmekesises pargis on oma koht nii üksikult kasvavatel põlispuudel kui ka suurematel ja väiksematel puuderühmadel, mis võivad olla nii ühe- kui mitmeliigilised. Kindlasti ei puudu põõsarinne, mis loob ka pesitsusvõimalusi lindudele. Küll peaks silmas pidama, et pargi peaosas vajavad põõsadki pidevat hoolt ja kui mitte igal aastal, siis mõne aasta järel veidi lõikust ja kujundamist. Pargi esinduslikumates osades peaks aeg-ajalt lõikama puude kuivanud oksi.

Omaette väärtus on vanadel alleedel, mis loovad maastikus meeleolu ja annavad juba kaugelt märku, et läheduses on oluline koht.

Inimkätega loodud mitmekesisus

Vanad pargid on osa meie kultuuripärandist. Eelkõige rikastavad nad maastikupilti, kuid mitmekesistavad looduskeskkonda muulgi viisil. Mõisasüdame asukohavalikust tingituna paiknevad pargid enamasti viljakatel maadel, mistõttu neis saavad vabalt kasvada nõudlikumad puuliigid, nagu näiteks tamm, jalakas ja saar. Looduses kasvavad need liigid laialehises salumetsas, mis kattiski kunagi suurt osa meie praegustest põllumaadest. Ka valgustingimused on pargis paremad kui metsas, nii et puude võrad saavad paremini areneda ning puude kasv on seega jõudsam.

Kuigi enamik meie parke on väikesed ja tagasihoidlikud ning koosnevad peamiselt kohalikest puudest, on paljudel juhtudel seatud omaette eesmärgiks kasvatada just võõramaiseid puuliike ehk eksoote. Seda eelkõige nende ilu pärast, kuid ka huvist dendroloogia ja üldse teiste maade taimestiku vastu. Nii pakuvad pargid veel teaduslikku huvi ja rikastavad meie dendrofloorat liigiliselt. Poollooduslike kooslustena annavad pargid elupaiga mõnelegi nõudlikumale taimeliigile.

Sellistena pargid tõepoolest mitmekesistavad meie elukeskkonda. Ja kui nad kellelegi ikkagi loodusvõõrana tunduvad, siis vaadatagu neid lihtsalt kui üht huvitavat nähtust, mis on tekkinud inimese püüdlustest oma ümbrust kujundada.