Soo- ja jõemaastikud, arengulugu

Ivar Arold, Arvo Järvet

Alam-Pedja looduskaitseala (260 km²) on osa palju ulatuslikumast, ligi 1750 km² hõlmavast Võrtsjärve madalikust. Nii on ka siinsed maastikud kujunenud tihedas seoses looduse arenguga kogu sel rohkest veest mõjutatud ning maismaal suuri veehulki hoidval alal, mille madalamas ning ahenevas lõunaosas asub praegugi km² suurune Võrtsjärv.

Madaliku kirdeosa on suures osas soostunud, eri arengujärkudes soid eraldavad paese Pandivere kõrgustiku jalamilt lähtuvad Pedja ja Põltsamaa jõgi ning Vooremaalt algav Laeva jõgi. Nende vesi suubub looduskaitseala lõunapiiril Emajõkke, ent jõuab tulvavee aegu üle ujutada ja väetada ulatuslikke luhtasid ning lammimetsi. Sel peaaegu ideaalselt tasasel alal küünivad vaid mõne meetri võrra ümbritsevast kõrgemale kaldavallid, rabalavad ja järvetasandikud.

Põhjast piirab looduskaitseala suurte põldudega Kesk-Eesti lainjas tasandik, läänest Põltsamaa jõe taha jääv madalate künnistega Kolga-Jaani väikevoorestik. Idapiiril, Laeva jõe taga jätkub Võrtsjärve madalik märgi liivsavisid katvate metsadega, mis vaid vooluveekogude läheduses on ulatuslikumalt põllustatud.

Eriti väärtuslikud on selles inimtegevusest vähe mõjutatud loodusmaastikus sängorgudega jõed oma rohkete loogetega ning kohati mitme kilomeetri laiuste üleujutusaladega, kus kasvavad Eestis tänapäeval haruldased lammi- ja lodumetsad. Tulvaveest läbilõigatud jõelookeist on jäänud kitsad soodid, mida Emajõe lammil nimetatakse ka vanajõgedeks. Ülimalt hõre asustus ja vähene majandustegevus on võimaldanud maastikel areneda looduslikku rada, isegi veel XX sajandi teisel poolel.

Järvepõhjast sündinud

Võrtsjärve madaliku pinnaehituse ja maastike arengut on mõjutanud vesi nii jääliustikuna kui ka voolavana ja järvedes seisvana, lisaks veel kohati avanevate allikatena. Jääaegadel kujunenud Kesk-Eesti aluspõhjalist nõgu kulutasid kümnete tuhandete aastate vältel madalamaks mandrijäämassid (praegu küünib aluspõhja pealispind siin 20–30 meetri vahemikku üle merepinna).

Viimase jääaja lõpul ja järel täitis nõo jääsulamisveest järv, mille kontuurid jääserva kaugenedes ja veehulga muutudes üha koomale tõmbusid. Liustikujää kantud kivimmaterjali välja sulades ja settides tekkisid järvesaared (praegused soosaared) ja rannavallid, nende vahele jäid väiksemad nõod. Tõenäoliselt on liivaalad looduskaitseala edela- ja kaguosas kujunenud jääjõgede deltadena taanduva jää serva lähedal.

Kunagine Jää-Võrtsjärv jääserva ees ja Ürg-Võrtsjärv hilisjääaja lõpul (ligikaudu 12 600–10 200 aastat tagasi) toitusid jääsulamisvee sissevoolust [3, 4]. Nende põhja settisid algul peamiselt viirsavid ja hiljem peeneteralised liivad ja aleuriidid, mida leidub paljudes kohtades kihiti järvelubja ja järvemuda ning soosetete all.

Pärast mandrijää taandumist alanud neotektooniline maakerge muutis suurema osa kunagisest veekogust maismaaks, vee alla jäi vaid selle lõunaosa – Suur-Võrtsjärv, mille rannajoon oli loodeosas praegusest umbes 4–5 m kõrgemal ning ühtis ligikaudu nüüdse Võrtsjärve madaliku piiriga. Veepinna järkjärgulisel alanemisel kujunes suure nõo piires mitu n.-ö. vahepealset järve. Neid kohti tähistavad nüüd Põltsamaa, Laeva, Sangla ja Umbusi soo.

Laugete veerudega Võrtsjärve nõgu madaldub üldjoontes lõuna-kagu suunas: see peaaegu ideaalne tasandik ulatub oma põhjaservas 44–46 m kõrgusele üle merepinna, lõunaosas (Emajõe ääres) 33–35 m. Kui mitte arvestada ligikaudu 7000 aasta jooksul ladestunud 8–9 m paksusi järve-, jõe- ja soosetete kihte, siis ilmneb, et Suur-Võrtsjärve alune pinnamood on üldjoontes vägagi sarnane praeguse Võrtsjärve nõoga, mis kujutab endast kunagise suurjärve lõunapoolset lahte.

Tänapäeva soomaastikesse toovad vaheldust Suur-Võrtsjärve kunagised liivased rannavallid neil kasvavate palu- ja nõmmemännikutega. Rannavallid on madalad, küünivad enamasti vaid paari meetrini, sest laugel rannal oli lainetus liiva kuhjamiseks liig nõrk. Liivatasandikud nüüdsete soode vahel tähistavad kunagisi järvesaari.

Osa rannavalle, mis jäid maapinna kallakutelt valguva pinnavee teele, soodustasid ja kiirendasid soostumist. Mõned neist, näiteks Põltsamaa ja teistes rabades on nüüd juba mattunud või mattumas turba alla. Kaitseala idaserva, Võrtsjärve madaliku piirile (38–40 m kõrgusel üle merepinna) jääb ligi 12 km pikkune loode-kagusuunaline Laeva jõe üleujutusest mõjutatud soine vöönd, kus põhjavesi kohati allikatena välja kiildub.

Vee kujundatud

Alam-Pedja looduskaitseala nüüdse pale – mitmekesised maastikud – on samuti suurel määral kujundanud vesi.

Järve madaldudes ning rannajoone taandudes kuhjas lainetus liiva rannavallideks või kõrgemateks rannatasandikeks. Veekogu sügavamates osades settis järvelubi, mis nüüd on ulatuslikel aladel kaetud turbaga (seal, kus soosetted on õhukesed, mõjutab järvelubi taimestikku tänapäevalgi).

Jõgede väike lang on tinginud nende voolusängi suure looklevuse ning rohkete sootide tekke, aeglane vool kandnud peeneteralised setted (liivsavi, saviliiva, peenliiva) suurvee aegu lammile: mida lähemal jõesängile, seda rohkem. Nii on piki jõgesid aegade jooksul settinud kaldavallid viljakate lammimuldadega, mida katavad lammimetsad (saarikud, künnapuu- ja jalakapuistud, ka haavikud).

Et jõgede vesi pärineb Pandivere kõrgustiku ja Kesk-Eesti tasandiku karstunud paealadelt, on lammisetted ja -mullad siin lubjarikkad.

Ulatuslikud sood kujunesid nõgudesse jäänud "vahejärvede" kinnikasvamisel. Seda tõendavad järvesetted (sapropeel) turba all ning paljudes kohtades veel tänini tuntavad õõtsikud. Rabade arenedes on neis moodustunud laugastikud. Põltsamaa ja Umbusi rabal on ajapikku kujunenud üsna järsud rabanõlvad: kallakus 4–5^o ja kõrgus sama palju meetreid üle jalami.

Hilisemal ajal rajatud kuivenduskraavid on paiguti muutnud veerežiimi ning tekitanud mustika- ja jänesekapsa kõdusoometsad. Pommituspolügooni alal ja selle lähiümbruses on lõhutud pinnast ja muudetud mikroreljeef paiguti kühmulis-nõoliseks (nõgudesse on tekkinud väikesed rõngakujulised veekogud).

Nüüdsed maastikud

Tervelt 82% Alam-Pedja looduskaitsealast katavad sood ja vähem kui viiendiku mineraalmaad.

Kõige suurema pinna Alam-Pedjast hõlmavad rabad (126 km² ehk 32%). Madalsoode all on 106,3 km² (28%), siirdesoode all 50,4 km² (13%), lammisoode all 29,5 km² (8%). Järvetasandikud hõlmavad 48,2 km² (13%) ja jõetasandikud koos kaldavallidega 21,3 km² (6%).

Kuigi suurem osa Alam-Pedja looduskaitsealast on soode all, annavad siinsetele maastikele kordumatu näo eelkõige jõed, millest oleneb lammisoode, jõetasandike ja kaldavallide areng.

Järvetasandikke näeme peamiselt kaitseala keskosas, kus kunagi laiusid mandrijää sulamisel tekkinud jääjärv ja hilisem Suur-Võrtsjärv. Need on väga tasase pinnamoega liivamaad, kus pinnakate võib sõltuvalt kunagise veekogu sügavusest olla kas peenem või jämedateralisem (enamasti siiski peeneteraline). Laeva asulast lääne pool asus ilmselt kunagi suurem järvesaar.

Jõetasandikud paiknevad piki jõgesid, üleujutusaladel. Lammisetete hulk ja koostis on aastati erinev, sõltudes veerikkusest, eriti suurveeaegse äravoolu hulgast. See "ajaraamat" on talletunud alluviaal- ehk jõesette eri paksuse ja koostisega (saviliiva, liiva) kihtides. Mikroreljeefi liigestavad olulisel määral soodid või nende kinnikasvamisel tekkinud märjad soised nõod ja madalad piirdekõrgendikud nende vahel. Viimased olid ja on oma arengu mingil astmel olnud teatud aja jõesaared. Jõetasandikke katavad lammimetsad ja lamminiidud.

Kaldavallidena määratletakse madalaid (1–2 m) ja lamedaid kunagise järve rannavööndis kujunenud rannavalle ja jõgede kaldavalle. Esimesi on kujundanud järvelained, teisi aga tulvavesi.

Jõesängist kalda-alale tõusnud vee voolukiirus väheneb järsult ja suur osa kaasatoodud setetest jääb maha voolusängi kõrvale piki kallast, moodustades aja jooksul lamedaid vallilaadseid kõrgendikke. Need paiknevad valdavalt sängoru põrkeveerul. Nii lauge rannanõlvaga järv kui ka aeglasevooluline jõgi kannab peamiselt peeneteralisi setteid. Erinevused muldade ja taimekoosluste arengus tulenevad setete mehaanilisest ja keemilisest koostisest: kas on tegemist karbonaatse materjaliga, liivsavise jõesettega või järve liivase rannasettega.

Põltsamaa raba edelaosa piirab ligi kolme kilomeetri pikkune liivane vöönd, mille küljed on nüüd mattunud turba alla. Paljudes kohtades on soo rannavallidele juba peale tunginud, mattes nad turba alla. Enamik järvetekkelisi kaldavalle on ajuti, aasta veerikkamatel aegadel märjad. Erandi moodustab 2,8 km pikkune Suur peenar, mille ligikaudu 1,65 km pikkune keskosa püsib aasta ringi kuivana. Seda huvitavat pinnavormi kui maastikuüksust on 1920. aastatel kirjeldanud Eesti rahvusliku maastikuteaduse üks rajajaid E. Markus [2] ja mõnikümmend aastat hiljem soohüdroloog A. Loopmann [1]. Järve rannavalle katavad valdavalt palumetsad, kohati ka laanemetsad.

Jõeäärsetel kaldavallidel kasvavad enamasti liigirikkad lammimetsad: saarikud, haavikud ja jalakapuistud.

Sood, mis haaravad suurima osa looduskaitsealast, on kunagisel järvepõhjal tekkinud jäänukjärvede kinnikasvamisel, jõgede üleujutusaladel (lammisood), toitainevaeste liivaalade rabastumisel ja vähesel määral ka põhjavee väljakiildumise tõttu (Peterna äärne madalsoo).

Täiesti erilaadne pinnavorm Alam-Pedja looduskaitsealal on suurmõhn Umbusi soo kagupiiril – kunagise arvatava muinaslinnuse kohana tuntud Madisemägi. Kuni 10 m kõrguse ja ligikaudu 600 m läbimõõduga kuplilaadse künka kõrgem ja järskude nõlvadega lääneosa küünib 45,8 meetrini üle merepinna. Tõenäoliselt on selle veeriselise liivast künka kuhjanud jääjõgi praeguse Umbusi soo kohal püsinud irdjääs.

KIRJANDUS:

1. Loopmann, A., 1989. Soomaastike uurimine kompleksprofiilide alusel. Looduslikud protsessid ja inimmõju Eesti maastikes. Tln.-Tartu.
2. Markus, E., 1940. Peenar Põltsamaa ja Kärevere piiril. Looduskaitse, 2. Tln.
3. Orviku, L., 1958. Novye dannye o geologii ozera Vyrtsjarv. Rmt.: Trudy Instituta Geologii AN ESSR, 3. Tln.
4. Raukas, A., Tavast, E., 1990. Võrtsjärv. Nõo geoloogiline ehitus ja järve arengulugu. Eesti Loodus, 11.