Jõelammide põlismetsad

Jaanus Paal

Meil lasub vastutus lammimetsade püsimise eest, sest mujal Euroopas neid lihtsalt enam pole.

Tõelisi lammimetsi on näinud vähesed, sest need on meil väga haruldased. Haruldased seepärast, et lammimetsa tekkeks ja püsimiseks vajalikud ökoloogilised tingimused on tänapäevani püsinud vähestes kohtades – seal, kus jõgedel on säilinud ulatuslik valgala ning kus neid pole süvendatud-õgvendatud. Selliste jõgede lammidel tekivad enamasti igal kevadel, aga mõnikord ka sügisepoole üleujutused. Taandudes jätab tulvavesi maha mulda toitainetega rikastavaid setteid.

Nende nn. alluviaalsete setete tüsedus võib küündida meetrini ja rohkemgi, kusjuures orgaanilise aine poolest rikkamad kihid vahelduvad vaesematega. Muidugi määrab iga lammimetsa seisundi ja liigilise koosseisu üleujutuste kestus ja setete hulk antud paigas. See omakorda sõltub suurel määral sellest, millises lammiterrassi osas mets kasvab: jõesängile lähemal settib eeskätt jämedam materjal, mis sageli moodustabki peamise osa setete üldmassist. Ajapikku kujuneb piki jõge muudest lammiosadest kõrgem kaldavall, mis vabaneb tulvavee alt kiiremini kui jõest kaugemale jäävad lammiosad. Kaldavallidel kasvavaid lammimetsi on T. Lippmaa ja A. Ilves nimetanud varem ka uhtlammimetsadeks.

Jõest kaugemal maapind madaldub ning pikemat aega kestva üleujutuse tõttu on seal kasvav lammimets loduilmeline (lammi-lodumets). Selget vahet lammi-lodumetsade ja n.-ö. tüüpiliste lodumetsade vahel on sageli raske märgata, liiatigi võivad need teineteiseks sujuvalt üle minna. Lodumetsi varustab toitainetega eelkõige liikuv põhjavesi, mistõttu neid kasvab madalatel maadel ka väljaspool veekogude lamme.

Kaldavallidel kasvavaid lammimetsi

saab Eestis tänapäeval näha vaid üksikute puistute või tukkadena suuremates, oluliselt rikkumata loodusmaastikes. Alam-Pedja looduskaitseala ongi üks vähestest paikadest, kus neid leidub.

Kaldavallide teralistel või gleistunud teralistel lammimuldadel kasvab esmaseid lammimetsi paiguti Pede jõe kaldail. Puurindes valitsevad laialehised liigid: tamm, saar, pärn, jalakas. Kohati kasvab üsna rohkesti ka haaba ja leppi, harvem künnapuud. Et tegemist on vana metsaga, siis koosneb puurinne erisuguse vanuse ning suurusega puudest, maapinnal vedeleb üsna rohkesti mitmes kõdunemisjärgus lamapuitu.

Põõsarinne on lammimetsas lopsakas ja liigirohke. Eeskätt just siin kasvavad ohtralt türnpuu ja põldmurakas, tavalised on ka toomingas, must sõstar, lodjapuu, paakspuu, harilik kuslapuu, siin-seal kohtab näsiniint ja mets-kibuvitsa.

Alustaimestikus hakkab tunnusliigina silma puutüvedel ja põõsastel väänlev humal. Läbisegi kasvavad paljud niiskete või märgade kasvukohtade taimed – seatapp, harilik maavits, angervaks, sookastik, metsvits, soo-koeratubakas, kanakoole, seaohakas, soo-ristirohi, metstulikas, kollane ängelhein, parkhein, ning salutaimed – püsik-seljarohi, naat, laanesõnajalg, salu-tähthein, koldnõges.

Samblarinne on lammimetsas hõre ja katkendlik – samblaid kasvab eeskätt väikestes lohkudes ja lamapuidul –, kuid liigirikas: kallas-tömpkaanik, harilik kadrisammal, harilik lühikupar, teravtipp, kahkjas peekersammal, tüviksammal, harilik tiivik, erilehine kammtupik, mets- ja lodu-lehiksammal, harilik korbik; tüvede jalamil võib leida kase-kaksikhammast, tüvedel aga lamelehikut ja läikulmikut. Samblikest hakkab eelkõige silma harilik kopsusamblik.

Märksa sagedamini ja laiemal pindalal katavad kaldavalle hall-lepikud, mis on kasvanud kõvadest lehtpuudest puistute asemele pärast viimaste raiet. Valitsevale lepale lisandub puurindes ka arukask, saar, jalakas, kuusk. Põõsa-, rohu- ja samblarindes kasvavad aga üldjoontes samad liigid, mis esmastes metsades.

Lammi-lodumetsades,

nagu "päris" lodumetsadeski on maapind väga liigestunud mikroreljeefiga: madalamates lohkudes ja veeuuretes võib vesi seista kaua, vihmarohkemal suvel osa veesilmi ei kuivagi. Sügavama turbaga aladel, kus ka vesi eriti ei liigu, valdavad sookased, õhema turbaga aladel sanglepad; sageli võtab võimust saar. Põõsarindes kasvavad tavalised niiskete metsade liigid: pajud, toomingas, must sõstar, lodjapuu, paakspuu.

Rohurinne on vastavalt vahelduvale mikroreljeefile liigirikas ning mosaiikne. Mätaste vahel märgades lohkudes õitseb kevaditi varsakabi, sage on lepiklill; suvel ilmestavad metsaalust mitmed tarnad – eeskätt pikk-, luht-, lodu- ja mätastarn, samuti angervaks, kollane võhumõõk, vesikerss, ussilill, sookastik, harilik soosõnajalg, soovõhk, metskõrkjas, konnaosi, soopihl, ubaleht, soomadar jt. Kuivemates paikades, mätastel ja nende alusel, kasvavad seaohakas, soo-koeratubakas, aasosi, harilik metsvits, ojamõõl, luht-kastevars, sõnajalad – laiuv, ohtene ja naistesõnajalg, mets-soosõnajalg; siingi leiavad endale kasvukoha püsik-seljarohi, koldnõges, lillakas jt.

Samblarinne on ka lodumetsas katkendlik: enam-vähem püsivalt kasvavad siin tüviksammal, lehiksamblad, harilik teravtipp, südajalehine tömptipp; laiguti ka turbasamblad. Kõrgematel mätastel on asukoha leidnud arumetsadele tüüpilised liigid – harilik laanik, palusammal, harilik kaksikhammas, kähar salusammal.

Et lammimetsi kasvab meil väga väikestel aladel, siis Eesti metsakasvukohatüüpide ametlikus klassifikatsioonis neid omaette tüübina või tüübirühmana ei eristata. Seepärast käsitletakse lammimetsi sageli sõnajala-, lodu- või madalsoo metsakasvukohatüüpide juures. Kui tahame aga rõhutada Eesti taimkatte mitmekesisust, siis peaksime lammimetsad siiski iseseisva tüübirühmana esile tõstma. Lääne-Euroopas on looduslikud lammimetsad hävitatud juba aastasadade eest, Põhjamaades aga pole tasandikujõgedele iseloomulikke lammimetsi hoopis. Seega tuleb Eestis siiani püsinud lammimetsi käsitleda vastutuskooslustena, s.t. kooslustena, mis naabermaades on hävinud, meil aga paremas seisundis kui mujal.