TAGASI

Loodusretked turismi asemel

Kaidi Kübar

Kui aegsasti kokku leppida, siis jagab rajal selgitusi kaitseala hooldava looduskaitseühingu Kotkas töötaja.

Foto: Arne Ader

Et huvilised saaksid käia loodusretkedel, kuid samal ajal loodus ja kohalikud elanikud võimalikult omaette toimetada, on kaitseala äärealadele ehitatud loodusrajad.

Alam-Pedja looduskaitseala loodi eelkõige selleks, et hoida võimalikult hästi siinset loodust. Suur osa kaitsealast on loomade toitumis-, sigimis- ja varjumispaik, sinna ei tohiks inimese retked ulatuda. Erandina lubatakse vaid hästi läbimõeldud käike teadustöö ja järelevalve otstarbel.

Alam-Pedja looduskaitseala hõlmab 26 000 hektarit loodusmaastikku: metsi, soid, jõgesid ja luhtasid. Sel alal ei ole ühtki läbivat autoteed. Terviklik, valdavalt põlisloodusega ala on tegelikult veelgi suurem: looduslikult on Alam-Pedja piiritletud suurveeaegse üleujutusalaga, mis on ühtlasi osa kunagisest Suur-Võrtsjärve nõost. Säilitamist vääriv loodusmaastik laiub rohkem kui 30 000 hektaril.

Põlislooduseks oleme harjunud pidama rikkumata soid, raiumata metsi ja süvendamata jõgesid. Looduse puutumatust saame hinnata näiteks mitme seene-, sambliku- ja taimeliigi abil. Loodusmaastiku väga olulise osa – suurt elamisala vajavad loomad – oleme aga jätnud mõnigi kord tähelepanuta. Või polegi nende kaitset eesmärgiks seadnud.

Elustiku võimalikult täieliku kaitse eelduseks on kaitstava ala suurus ja terviklikkus. Siinsed loodusmaastikud pakuvad toitumis-, sigimis- ja varjumispaiku ka ulatuslikku eluruumi vajavatele inimpelglikele loomadele: kotkastele, huntidele, karudele, ilvestele. Alam-Pedjal on kehtestatud seetõttu rangeim kaitsekord. Inimtegevuse mõju on siin tagasihoidlik ja riiklikult oleme otsustanud teda niisugusena ka hoida. Loodusreservaatides keelab kaitsekord inimeste liikumise aasta ringi (välja arvatud määratletud üksikjuhud). Looduse tärkamisajal veebruari algusest kuni juuni lõpuni on inimestele suletud suurem osa kaitsealast.

Kõiki piiranguid sätestades oleme silmas pidanud inimtegevuse suhtes tundliku elustiku vajadusi. Aga samavõrd ka inimeste enda turvalisust, sest näiteks kohtumine pesalt üles aetud karuga võib lõppeda halvasti. Pealegi võib hingele kripeldama jääda pelgalt teadmatuse tõttu hävitatud karupesakond või hüljatud kotkapesa. On teada, et pesalt üles aetud emakaru poegade juurde tagasi ei tule, mistõttu pojad külmuvad, ning et kotkaste väikseimgi häirimine pesitsusajal sunnib neid pesa maha jätma. Need on vaid paar hästi teadaolevat tõsiasja, ent näiteks kalade kudemise ja noorjärkude arengu aegseid elutingimusi tuleb veel uurida.

Ka Alam-Pedja suurune loodusmaastik ei toimi omaette, ümbrusest sõltumatuna. Kas või loomade rände tõttu. Alam-Pedja looduskaitseala vapiloom on pojaga hunt. Kuigi hundid võivad siin turvaliselt järglasi kasvatada, ulatuvad karja talvised käigud kaugele väljapoole kaitseala piire. Loodusliku hundikarja kombeid veel hästi ei tunta. Tihti jääb jahimeeste lippudesse just karja juhtloom. Alles jäänud karjaliikmed jahivad jõukohasemat, väiksemat saaki: jäneseid, metssigade põrsaid ja mõnikord küla koeri. Jahipidamine on Alam-Pedja looduskaitsealal keelatud aasta läbi. Kui kaitsealal pesitsevad ühe karja hundid jääksid ellu ka väljaspool turvapiirkonda, saaksime nende käitumisest rohkem teada.

Alam-Pedja loodusmaastikku kuulub lahutamatu osana siiski ka inimene. Inimasustus on siin väga vana, jõeäärset Palupõhja küla märgivad ajalooallikad juba XV sajandist. Esimene autoga sõidetav tee rajati siia aga alles ligi 30 aastat tagasi. Seni liiguti talvel soodesse tehtud taliteid pidi ja suvel mööda Emajõge. Esimesed elektriliinid veeti Palupõhja külla vähem kui kümne aasta eest. Sookülla ühiselekter ilmselt ei jõuagi. Pedja jõe äärne Utsali küla hääbus möödunud sajandi keskpaiku, kui sinna rajati sõjaväe polügoon.

Kunagi käsitsi niidetud-koristatud luhaheinamaid Emajõe laial lammil ning Pedja ja Põltsamaa jõe ääres hooldame nüüd eritehnikaga. Nii päästame maastikupildi, kuid heinatööl mängitud mängud ja lauldud laulud jäävad vaid kultuurilukku.

Kaitsealal elab neljas külas kokku neliteist inimest. Nad on harjunud elama häirimatult ja turistide voolu siia ei oota. Loodushuvilisi on aga palju, ainuüksi sel aastal on kaitsealal matkanud mitu tuhat inimest. Selleks, et huvilised võiksid käia loodusretkedel ning loodus ja kohalikud elanikud saaksid samal ajal toimetada omaette, ongi kaitseala äärealadele ehitatud loodusrajad.

Alam-Pedja sihtrühm on lapsed ja noorukid. Lasteaiarühmadele ja kooliklassidele jagab rajal selgitusi kaitseala hooldava looduskaitseühingu Kotkas töötaja. Oleme võtnud põhimõtteks tutvustada Alam-Pedja ainulaadset loodust selle eest raha saamata. Tasuks ootame loodust toetavat suhtumist tulevikus. Meelsasti käiakse loodusradadel peredega.

Et inimesed saaksid tunda end Alam-Pedjal tõesti looduse rüpes, püüame matkajaid hajutada: siinne reegel on, et loodusraja läbib ainult üks rohkem kui 10 inimesest koosnev rühm päevas, erandeid teeme vaid kevadiste kooliekskursioonide tippajal.

Selleks, et meil kasvaksid lapsed, kes loodust tunnevad ja tema hea käekäigu eest ka tulevikus hoolitsevad, kutsumegi neid kaitseala radadele. Seal koos matkates püüame istutada noortesse soovi hoida isade ja isaisade eeskujul loodust, seda loomulikult ka väljaspool kaitsealasid.

TAGASI