TAGASI

Metsavahid pandi ametisse mõisaaegadel...

Kunagist metsavahitalu meenutab kahar kodukuusk jõe ääres.

Alam-Pedja loodusaaretel on läbi aegade olnud palju hoidjaid: luhavahid, jõevahid... See lugu räägib veel ühe aarde hoidjatest – siinsetes lõputa laantes elanud metsavahtidest.

Veel kümmekond aastat tagasi valvas Eesti metsi ligi 2000 metsavahti, kes tundsid üksipulgi oma valdusi ja kandsid hoolt riigi varanduse hea käekäigu eest. Siis saabusid pöördelised ajad – metsad jäeti saatuse hoolde. Kogunisti metsavahi ametinimetust püütakse meelest kustutada: sellist märksõna ei leia "Eesti entsüklopeediast", kust saab küll teada, mis on metsavarumine ja metsatööstus. Ainuke praegune metsavaht elab virtuaalmaailmas, kus ta koduaadress on www.metsavaht.ee.

Aga tuleme tagasi Alam-Pedjale. Kui luhavahi ametipost loodi juba õige ammu, siis metsavahid pandi ametisse mõisa aegadel. Praeguse Alam-Pedja looduskaitseala maadel on olnud kümmekonna metsavahi eluasemed – kordonid; vahtkondi jagus sellele alale rohkem.

Kõige tuntum neist kunagistest metsavahikohtadest on praegu vahest Altmetsa, kus nüüd paikneb Kirna matkaraja vaatlustorn. Möödunud sajandi alguses sai siin lahedasti ära elada metsavaht Juhan Kukk oma abikaasa, tütre ja kahe pojaga. Viimase sõja järgsel okupatsiooniajal viidi metsavaht, nagu suurem osa tema eestiaegseid ametivendi, Siberisse. Tema perest pole enam midagi teada. Mõnevõrra oskavad Altmetsa eluolust jutustada naabertalu Madise perepoeg Endel Libe ja Saare talus elanud naabervahtkonna metsavahi poeg ning aastatel 1953–1981 Altmetsal metsavahina töötanud Evald Turro.

Altmetsa talu südameks oli ilus kuusepalkidest ja sindlikatusega rehielamu. Pere eluruumide kõrval paiknesid samas hoones veel rehealune ja laut. Rehetoas oli hiiglasuur reheahi, lae all partel kuivas suve lõpul vili. Põhihoone kõrval seisis veel üks laut ning paremat kätt haavapalkidest ait. Talul oli ka korralik suitsusaun ja maakividest kelder. Joogivett saadi pika kooguga kaevust.

Viljakad luhaalad andsid igal aastal head saaki, vili oli ilus kui "hiina müür". Mitme talu peale oli ostetud rehepeksumasin – selline väike, hobuste järel veetav. Hobuseid oli Altmetsal kaks ja lüpsilehmi ka paar. Lambaid millegipärast ei peetud. Loomapidamine andis nii Altmetsal kui ka teistes ümbruskonna taludes olulise sissetuleku. Piim veeti hobustega Puurmani meiereisse.

Metsavahi peamine töö oli metsal silm peal hoida: et riigimets oleks ikka alles ja korras, et salakütid ja röövloomad metsaasukatele liiga ei teeks ja et laastavad metsatulekahjud juba eos lämmatatud saaks. Selleks veeti metsavahitallu Puurmanist ka telefoniliin. Metsavahi töö oli Eesti ajal hästi tasustatud, palka saadi 400–500 krooni.

Ümberringi oligi enamasti riigimets, taludel oli metsa vähe ja sealt võeti eelkõige tarbepuid. Riigimetsas korraldati aga sügiseti oksjoneid; lankide ülesostjad tulid Tartust. Siit hankis tooret koguni tolle aja üks kuulsamaid saetööstusi Univer. Kokkuostjad palkasid kohalikke talvel metsa tegema, kevadel veeti puit laevadega välja. Lõigati nii küttepuid kui ka propse (propsid olid paberipuuks mõeldud kahe meetri pikkused kuuse- ja männipuud jämedusega 10–18 cm). Ühe tihumeetri väljaveo hind oli seitse krooni. Hobusekoormasse sai panna 1–1,5 tihumeetrit. Päevas jõuti ära viia enamasti kolm koormat. Talumetsades oli peamiselt lehtpuu, seda müüdi vahel tikupakkudeks, mida osteti kokku Tabiveres (tollal Voldi).

Eks metsavahid olnud omal ajal ka kõvad jahimehed. Altmetsalgi olid 16-se kaliibriga jahipüssid. Jahimees ei võtnud kunagi viimast ja loomigi elas metsades rohkem kui nüüd. Pedja ääres polnud mingi ime, kui kase otsas istus korraga 100 tetre – puu oli lindudest must, ja kui õhku tõusid, siis käis üks kõva mürin. Luhas, kus nad kevaditi ka mängisid, tuli igal sammul teder üles. Suures rabas oli neid aga tuhandeid.

Põtru ja kitsesid oli metsades palju. Oma maa pealt võis igaüks aastas ühe soku lasta. Rahvas meenutab ka ümbruskonna suurimat salakütti, talumees Kreisi, kes pidas koguni sajanda põdra pidu. Iga tapetud põdra hing oli tema püssikabas märgitud kuldse naelaga. Küll püüti teda taltsutada, aga riukamees kavaldas üle ka kinnivõtjad ja kohtukulli. Hundid tulid siia alles Eesti ajal. Mäletatakse juhtumit, kus hundid murdsid kaheteistharuliste sarvedega põdra. See oli muidugi liig-mis-liig, korraldati suur jaht. Esimesel päeval lasti maha kolm hunti, teisel veel üks ilmatu suur vanaloom. Karusid tollal ei olnud, küll aga jagus igale poole ilvesenuhtlust: need ei jätnud kunagi kasutamata juhust mõnd kitse murda.

Altmetsal peeti sageli rebasejahti, sest rebane maksis kõva raha: iga naha eest sai riigilt 80 krooni, mis oli tollal suur summa. Juhan Kukel ja Evald Turro isal olid piiramiseks koguni oma lipud, mida hoiti köögis lae all, et neil "inimese hais" juures püsiks. Lippudega piirati rebane sisse, poisid olid ajajateks, jooksurajal lasti loom maha.

"Vaat nii suur kala oli..." Endine Altmetsa metsavaht Evald Turro.

Fotod: Arne Ader

Endel Libe ja Evald Turro meenutuste põhjal Altmetsa metsavahi eluolu kirjeldanud Kristel Ader

TAGASI