Vanajõed – kalade kasvulava

Meelis Tambets

Kui tuntud kalateadlane Jüri Ristkok 1958. aastal Emajõe vanajõgede kalastikku uuris, loendas ta ühe vanajõe, Samblasaare koolu suudme kuupmeetris vees 800 000 (ligi miljon!) noorkala. Teises, Nasja vanajões, oli arvutuste kohaselt 43 miljo-(!) noorkala ühe hektari veepinna kohta. Võiks arvata, et sellised arvud vapustasid inimesi. Tegelikult mingit erilist sensatsiooni ei tekkinud. Põhjus oli lihtne: kalade vastu sügavamat huvi tundvad inimesed teadsid juba ammu, et Emajõe vanajõed on tõeline noorkalade paradiis.

Kevade saabudes

algab Emajões massiline kalade ränne. Ainuüksi Peipsist ujub Emajõkke sadu tonne kalu, neid tuleb ka Võrtsjärvest ja teistest veekogudest. Bioloogiline kell ei ole jätnud tiksumist ka talvel jää all, nüüd annab see (koos päeva pikenemisega) kaladele märku, et aeg on kudema siirduda. Viimaste aastate märgistamistulemused näitavad veenvalt, et suur osa Emajõkke rändavatest kaladest koeb just vanajõgedes.

Märgistatud kalade väljapüük osutab ka, et näiteks latikaid tuleb Emajõkke isegi Peipsi järve Venemaa-poolse kalda lähedalt. Seega peab osa kalu ujuma siinsetesse vanajõgedesse jõudmiseks rohkem kui sada kilomeetrit, sealjuures trügima suure osa teekonnast vastuvoolu. Nii pikk rännak ei ole naljaasi, liiati kui kõht on marjast või niisast pungil ja ettevalmistus kudemiseks organismi energiast üsna tühjaks pigistanud. Üldtunnustatud arusaama kohaselt on looduses asjad seatud otstarbekohaselt, nii et enamasti ei toimu midagi ilma mõjuva põhjuseta. Seega peab suur vaev ennast ära tasuma: kui vanajõgedesse (vt. foto avalaotusel) jõudmise nimel viimane jõunatuke mängu pannakse, siis peab neis olema midagi erilist.

Paljud Emajõe vanajõed ongi peaaegu ideaalsed sigimisalad, sest pakuvad suurepäraseid võimalusi nii kudemiseks, marja arenguks kui ka noorkalade eluks – seda õige paljudele liikidele. Vanajõed ei seisa hetkegi kasutult, seal keeb vahetpidamata vilgas elu.

Kevadel alustavad esimesena kudemist haugid, keskmiselt (aastatel 1952–1962) 16. aprillil, neile järgnevad mõnepäevaste vahedega säinad (19. aprillil), ahvenad (24. aprillil) ja särjed (29. aprillil). Ühed kalad ei jõua veel kudemist lõpetada, kui järgmised juba sisse pressivad. Latikad hakkavad kudema keskmiselt 13. mail, seejärel tulevad turvad (18. mail) ning roosärjed (23. mail). Ka juunikuus jätkub koelmutele kosilasi. Kokredel algab kudemine tavaliselt 1. juunil, nurgudel 8. juunil ja viidikatel 14 juunil. Jaanipäeva paiku (25. juunil) alustab linask. Talvel (6. jaanuaril) saabub lutsu kudemise aeg. Kõik see kokku on üks suur logistika-ime: eri kalaliigid tulevad kohale just selleks ajaks, mil koelmutel nende jaoks parasjagu natuke ruumi tekib. Seejuures ei saa kalad asju kuigipalju omavahel kooskõlastada: ühed tulevad kohale vastuvoolu, teised allavoolu, kolmandad põikavad sisse sealtsamast jõest; osa kalu stardib Peipsi järve idaosast, osa Emajõe suudmest, osa hoopis Võrtsjärvest.

Üldse on vanajõgedes püütud

25 liiki kalu,

peale nimetatute veel angerjat, koha, tõugjat, kiiska, teibi, lepamaimu, mudamaimu, tippviidikat, luukaritsat, rünti, võldast, vingerjat ja hinku. Neist, paljudele tundmatutest kaladest on tõugjas praegu Eestis looduskaitse all. Euroopa Liidule valmistab erilist muret ka võldase, vingerja ja hingu elujärg, tõenäoliselt tuleb meil varsti neidki kaitsma hakata.

Viimastel aastakümnetel on Emajõe kalastik suuresti muutunud. Liike on tõenäoliselt sama palju kui varem, aga nende osakaal on sootuks teine. 1947–1951 oli kalurite registreeritud saagis kõige rohkem haugi ja särge (vastavalt 40 ja 23%), latikat aga ainult 7%. Nüüd on haug ja latikas kohad vahetanud ja latika osa saagis ületab tunduvalt haugi osa omal ajal: viimastel aastatel on latikas moodustanud ligikaudu 75% registreeritud saagist, särg 15% ja haug kõigest 3–5%. Tõsi, tulemused ei ole päris täpselt võrreldavad, sest praegune püügikorraldus erineb endisaegsest – kudemisajal ei tohi haugi püüda –, aga muutused kalastikus on siiski ilmsed. Andmeid napib nende kalaliikide kohta, keda ei püüta.

Igast marjaterast ei kala

Tagasi alguses toodud arvude juurde: need on küll rabavad, aga oleneb siiski, millega võrrelda. Kui keegi üritaks kokku rehkendada, kui palju marjateri kalade sees vanajõgedesse tuuakse, saaks ta hoopis uhkemaid arve. Näiteks kaks ja pool kilo kaaluval emasel latikal on kuni 400 000, sama raskel lutsul aga rohkem kui poolteist miljonit marjatera. Tekib küsimus, kuhu niisugune kalade mass suureks kasvades ära mahub. Sellist kohta ei lähegi vaja, sest suuremale osale marjast ei ole antud täiskasvanud kalaks saada.

Näiteks latikal jõuab normaalsetes tingimustes suguküpsuseni üks kala umbes 10 000 viljastatud marjatera kohta (0,01%). Enamik potentsiaalsest järglaskonnast saab hukka juba enne koorumist või siis kõige varasemates elufaasides – eelvastse, vastse või maimuna.

Vanajõgedes võib kohati tekkida olukord, mis suremust tavapärasega võrreldes tublisti suurendab: nad võivad ummuksisse jääda. Sellisel juhul päästaks kalu ainult põgenemine. Pahatihti puudub aga selleks võimalus: madala veetaseme korral kaotavad paljud vanajõed ühenduse Emajõega.

Kas ja mil määral sekkuda?

Pideva ühenduse tagamiseks on vanajõgede otsi süvendatud, viimati tehti seda aastail 1959–1960. Uus melioratsiooniprojekt valmis 1985. aastal, kuid töid ei ole veel alustatud. Kohati olekski süvendamine vajalik. Põhjendatuks võib pidada T. Saadi töörühma 1997. aastal tehtud ettepanekut jätta osa vanajõgesid puutumata, avada osa ainult alumisest ja osa mõlemast otsast. Muutes kõik vanajõed ühetaoliseks, näiteks läbivoolavaks, kahjustaksime oluliselt bioloogilist mitmekesisust, sest seisva ja voolava vee elustik erineb tunduvalt. Näiteks osa kaladest eelistab kudemiseks just nimelt seisuvett, vooluvesi ei ole neile soodne ei marja ega noorjärkude arenguks.

Melioratsioonitöid tuleks teha tasa ja targu, neile peaksid kindlasti eelnema ja nendega kaasnema korralikud uuringud. Looduse ümberkujundamine on aegade jooksul andnud teatavasti erisuguseid tulemusi: mõnikord on need olnud soovikohased, mõnikord aga kaugeltki mitte.

KIRJANDUS:

1. Ristkok., J., 1951. Materjale Suur-Emajõe kalanduse kohta. Diplomitöö, TÜ ZHI nr. 20.
2. Ristkok., J., 1969. Emajõe vanajõed. TRÜ Toimetised, 231 (Zooloogia-alaseid töid V), Trt.
3. Saat, T., 1997. Alam-Pedja veekogud ja nende elustik. Lepingulise töö aruanne.
4. Tambets, M., 2000. Emajõe kalastik; migratsioonid ja kaitsekorraldus. Lepingulise töö aruanne.

Kalade rände uurimiseks kasutatav märgis asub seljauime all Foto: Meelis Tambets