TAGASI

Samblikud surnud puudel

Piret Lõhmus

Samblike liigirikkuse pärast peaksime ka majandusmetsades hoidma eri liiki ja eri lagunemisastmes surnud puid.

Foto: Arne Ader

Eri liiki ja erinevas lagunemisastmes surnud puud rikastavad metsa, sest tüügaste paljandunud puit on ainulaadne elupaik: seal kasvab palju samblikuliike, mida elusate ja surnud puude koorel ei leidu.

Vanadusse või mitmesuguste häiringute (põlengute, tormide, haiguste) tagajärjel surnud jämedad puud pakuvad elupaiku paljudele elusolenditele. Samblikele sobivad kuivuse ning valgusrikkuse tõttu eelkõige seisvad surnud puud ehk tüükad. Niiskus- ja varjunõudlikumad samblad ei suuda sellistes tingimustes samblikega võistelda, seevastu lamapuudel tõrjuvad just samblad peagi samblikud välja.

Paar aastat tagasi otsisin Alam-Pedja looduskaitseala vanades soometsades vastust küsimusele, kuidas mõjutab tüügaste olemasolu metsas samblike liigirikkust ning kas ja mida saaksime ette võtta selleks, et tüügastel kasvavad samblikud metsaelustikust ei kaoks. Juhuslikult valitud proovialadel võrdlesin nelja puuliigi (kuusk, mänd, sookask ja sanglepp) koorega ja kooreta tüügaste ning neile lähimate samast liigist ning vanuseklassist elusate tüvede samblikukooslusi. Samuti hindasin puuliigiti erinevas seisundis tüügaste esinemissagedust.

Alam-Pedja looduskaitseala ulatuslikud majandamata metsad osutusid väga sobivaks uurimisalaks, kus leidus palju huvipakkuvaid kasvupindasid ja "tüükasamblikke".

Elusatel ja seisvatel surnud puudel leidsin kokku 103 liiki samblikke. Enam kui pooled neist olid koorik- e. pisisamblikud, kelle määramine nõuab sageli palju vaeva. Seetõttu käsitletakse neid ökoloogilistes uurimustes harva.

Kõigil uuritud elusatel ja surnud puudel kasvasid harilik hallsamblik (Hypogymnia physodes), sõrmjas porosamblik (Cladonia digitata) ning jahujat kirmet meenutavad löövesamblikud (perekond Lepraria). Nende tavaliste kõrval kasvas aga Alam-Pedjal analüüsitud tüvedel ka haruldasi ning Eestis seni leidmata liike, nagu näiteks kõdunenud kasepuidul elav jalgsamblikulaadne Chaenothecopsis haematopus.

Võrreldes samblike liigirikkust elusatel ja seisvatel surnud puudel, selgus, et rohkem liike oli just tüügastel, millest liigirikkamateks osutusid kooreta sanglepa- ja kasetüükad, liigivaesemateks aga koorega kaetud kuusetüükad. Tüügaste liigirikkust soodustab kahe erisuguse kasvupinna, koore ja puidu olemasolu. Sealjuures võib koorega tüükaid vaadelda vaheetapina, kus koorele iseloomulikud samblikuliigid on taandumas ning kohati paljandunud puitu pole samblikud jõudnud veel asustada. Aegamisi kujunenud kooreta tüügaste kasvupinna moodustab juba ainult puit, mille kõdunemisastmest sõltub suuresti samblike liigiline koosseis. Tõenäoliselt on neil kergelt kõdunenud puitu raskem asustada kui pehmemat ning suurema veemahutavusega hästi kõdunenud puitu. Seepärast ehk osutusidki kooreta, enam kõdunenud lehtpuutüükad liigirikkamateks kui koorega okaspuutüükad.

Tüügaste paljandunud puitu võib pidada ainulaadseks elupaigaks: seal kasvas palju samblikuliike, mida elusate ja surnud puude koorel ei leidunud. Üks rühm – jalgsamblikulaadsed – koondab tõelisi tüükasamblikke. Välimuselt meenutavad nende liikide viljakehad imetillukesi nööpnõelu, mille pead või jalga katab sageli värviline kirme (vt. fotod). Neid 0,5–3 mm kõrgusi "jalakesi" peetakse metsade põlisuse headeks indikaatorliikideks. On selgunud, et mõned selle rühma liigid ei olegi lihheniseerunud, vaid saproobsed või samblikel kasvavad seened, ning kunagist jalgsamblikulaadsete seltsi Caliciales peetakse tänapäeval pigem ökoloogiliseks rühmituseks (n.-ö. kalitsioidsed samblikud ja seened).

Üksnes tüügastel kasvavad liigid moodustasid veerandi Alam-Pedja looduskaitsealal uuritud soometsade samblikest. Seega on seisvad surnud puud, eriti kooreta kase- ja sanglepatüükad metsa samblike liigilise mitmekesisuse kujunemisel väga olulised.

Alam-Pedja metsades leidus keskmiselt vaid üks-kaks kooreta lehtpuutüügast hektaril, ent need olid samblike poolest liigirikkaimad ning omanäolisimad. Majandusmetsades on kase- ja sanglepatüükaid tõenäoliselt veelgi vähem ning samblikel seega väiksem võimalus leida sobivat kasvupinda. Samblike liigirikkuse huvides peaksime ka majandusmetsades hoidma eri liiki ja erinevas lagunemisastmes surnud puid. Näiteks raietel võiks alles jätta suuri surevaid või juba surnud (leht)puid, mis tüügastena seisavad püsti koore laasumiseni ja ka veel kaua pärast seda. Vanu haavatüükaid raiesmikele juba jäetakse, ent sellest üksi ei piisa, sest haabadel kasvab vaid osa tüügastele iseloomulikest .

Põlengust jäänud tüükaid asustavad sageli soomussamblikud (Hypocenomyce).
Pildimosaiigil helehallide laikudena trepp-soomussamblik ning pruunidena männi-soomussamblik.

Foto: Anneli Palo

TAGASI