Lehekuu esimesel päeval möödub
75 aastat ajast, mil Tartu Ülikooli aulas peeti Eesti Ornitoloogiaühingu
asutamiskoosolek.Lehekuu esimesel päeval möödub
75 aastat ajast, mil Tartu Ülikooli aulas peeti Eesti Ornitoloogiaühingu
asutamiskoosolek.
Raamatusse trükitakse EOÜ ajalugu küllap tulevikus, praegu on meil kasutada käsikiri ettekandest, mille ühingu asutamise poolsajandi tähistamisel pidasid Ahto Jõgi ja Lemming Rootsmäe. Sellele toetudes saame väita, et linnuhuviliste ühenduse loomise mõtte pani liikuma Tartu Ülikooli tollane rektor professor Heinrich Koppel, hariduselt ja ametilt arst, aga suur looduse-, ennekõike botaanika- ja ornitoloogiahuviline. Mõtet toetas agaralt professor Johannes Piiper.
Ühingu ülesandeiks seati:
1) kodumaal alaliselt ja ajutiselt asuvate linnuliikide täpne
kindlaksmääramine;
2) kodumaa lindude eluviisi uurimine;
3) kodumaa rändlindude tuleku ja mineku täpne tähelepanek;
4) teadmiste levitamine lindude elust ja olust kõnes ja
kirjas rahva hulgas;
5) lindude kaitse.
Tegevuskava oli laialdane, aga kuni tänaseni on sellest kenasti
kinni peetud. Nädal pärast ühenduse asutamist otsustati
liituda Eesti Looduseuurijate Seltsiga selle ühe sektsioonina
ja 12. mai LUS-i üldkoosolek oli sellega nõus.
1921. a. 24. novembril võeti vastu põhikiri, milles on kirjas sektsiooni ülesanded:
a) kodumaa lindude teaduslik uurimine ja laiemate ringide tutvustamine
kodumaa lindudega ja nende eluga. Viimaseks otstarbeks korraldab
sektsioon referaadiõhtuid, populaarteaduslisi loenguid
ja ekskursioone;
b) lindude kaitse, käsikäes looduse mälestusmärkide
kaitse sektsiooniga.
Sektsiooni töösse kavatseti kaasata lai huviliste ring. Juba asutamisaastal hakati välja saatma vaatlusankeete, millest aja möödudes kasvasid välja ornitofenoloogilised kaustad. Eesti linnuhuvilisi ühendav organisatsioon hakkas tööle.
Pakume juubelikuul lugeda kaht usutlust linnumeestega. Zooloogia ja Botaanika Instituudi vanemteadur
on meie tegevornitoloogidest üks kõige pikema staaþiga mehi.
Toomas Jüriado: Kust tuli linnuhuvi?
V. L.: Alguspunkti on vist päris raske välja mõelda. Küllap tekkis huvi õige varakult, sest sündisin ja kasvasin paigas, mis asus metsade sees – Pärnumaal Jäärjas –, looduses käimine ja selle vaatlemine, sealhulgas ka lindude jälgimine, oli nii loomulik, et teisiti polnud mõeldavgi...
Teadlikum linnuvaatlus algas aga siis, kui ilmus Eerik Kumari esimene lindude välimääraja. Muud kirjandust ju käepärast polnud, seda aga sai raamatukogust võtta. Hiljem tuli koolis võimalus osaleda fenoloogilistes vaatlustes – ja ega ma kuni keskkooli lõpuni muud sellealast teinudki. Lihtsalt polnud kokkupuuteid ornitoloogidega, kes oleksid juhendanud või suunanud, nii et huvi jäi realiseerimata. Sel ajal polnud ka selliseid abimaterjale nagu praegu.
Kui 1958. aastal Tartu ülikooli tulin, nägin lõpuks esimest ornitoloogi ka oma silmaga... Ja siis järgnes juba täiesti iseenesestmõistetav liitumine LUS-i ornitoloogiasektsiooniga.
T. J.: Huvitav, kas ka praegu oleks võimalik selline variant, et kuskil Eestimaa metsade vahel elab mõni poiss või noormees, kes lindude vastu huvi tunneb, ja ometi kuni keskkooli lõpuni ei teagi, et Eestis ka ornitoloogiaühing olemas on või siis puudub tal sellega vähemalt side? Praeguseks on teave nähtavasti siiski sedajagu levinud, et selline variant enam kõne allagi ei tule...
V. L.: Jah, kindlasti. Minagi ju teadsin, et Looduseuurijate Selts olemas on, olin lugenud seltsi aastaraamatuid ja ajakiri Eesti Loodus oli taas ilmuma hakanud. Aga praegu võib ju igaüks kirja teel pärida, millega ühing tegeleb, ning saada vastavalt huvidele metoodilisi materjale, kõnelemata sellest, et isiklikkegi kontakte on praegu märksa lihtsam leida kui sel ajal...
Olulisem kui see, et sektsioonist on taas saanud ühing, on muidugi asjaolu, et sel ühingul on oma kontor, koht, kust on võimalik kontakti leida; seal on palgalised töötajad, kes saavad ka linnuharrastajatega tegelda. Ja vast kõige olulisem muutus on see, et töö käib ka maakondades, on tekkinud kohalikud linnuklubid. Ilmselt see tendents tulevikus süveneb.
T. J.: Kas kutseornitoloogid on oma igapäevatöös mingil moel tundnud ka harrastajate abi?
V. L.: Loomulikult on. Harrastajatest ja ametiornitoloogidest eraldi kõnelda on küll õigustatud, aga piiri on siin üsna raske vedada. Valdav enamik ametiornitolooge on ju ka harrastajad: nad teevad linnuvaatlusi, tegelevad linnukaitsega nii palgatöö kui ka hobina. Võib-olla on parem kõnelda amatööridest, s.o. iseõppijaist ja kutselistest, põhjaliku ettevalmistusega linnuuurijaist.
Aga jagamine jagamiseks, igal juhul on selge see, et igas riigis tuleb lindudega ära teha teatav töö, st. tuleb võimalikult hästi tunda linnustikku, nii liigilist koosseisu kui ka arvukust ja levikut, kusjuures jälgida tuleb seda pikema aja kestel. Koguda sedajagu andmeid, et oleks võimalik öelda, mis linnustikuga toimub: millistel liikidel läheb arvukuse ja levila mõttes hästi, millistel halvasti jne. Kui siin poleks abiks harrastajaid, siis upuksid ametiornitoloogid selle töö sisse lihtsalt ära - ja teadlasekutsumus jääks rakendamata... Teine asi on see, et linnuvaatlemine on selline eriline looduseharrastuse vorm, millesse saab kaasa tõmmata väga suuri inimhulki. Selle kaudu on suhteliselt hõlbus jõuda looduse uurimise ja looduse kaitsmise üldisemate ideedeni. Ja selles viimases on võimalikult laiadele hulkadele toetumine lausa hädavajalik. Iga linnuhuviline on linnu- ja looduskaitseliikumise eelpost rahva hulgas.
Arenenud kultuuriga maades on tegelikult kolm linnuhuviliste ringi: kõigepealt ametiornitoloogid, siis teadlikumate harrastajate ring, kes väga hästi linde tunnevad ja teatud osa projektide täitmisest aktiivselt osa võtavad, ning veel ka kolmas, kõige laiem ring - linnukaitseühingutesse kuuluvad inimesed. See viimane on meil sisuliselt puudu, puudub ka moodus, mis võimaldaks võimalikult paljudel inimestel selles kaasa lüüa. Arenenud riikides on eraldi linnukaitseühingud, millele aktiivselt liikmeid värvatakse, ja liikmeks saamise tingimus ei ole ilmtingimata lindude tundmine, peaasi, et oleks soov annetada raha looduse kaitsmiseks.
Läänes tegutsevad linnuühingud on praegu muutuste ajas, püütakse kaasa tõmmata laiemaid rahvahulki. Ka nende väljaanded on suhteliselt kuivadest teaduslikest väljaannetest muutunud suureformaadilisteks värvipiltidega trükisteks, kus kirjutised on järjest populaarsemad ning suunatud linnukaitsehuvilistele. Milline saab olema Eesti linnuharrastuse tulevik, seda on praegu raske ennustada.
Alates 70. aastapäevast, 1. maist 1991, sai Eesti Ornitoloogiaühingust jälle omaette ühing. 1994. aasta veebruarist on ühingu direktori ametis
T. J.: Milline on direktori enda suhe ornitoloogiaga? Pean silmas päris n-ö. pikka plaani, lapseeast peale. J. E.: Ameti statuudi järgi ei pea direktor lindudest suurt midagi teadma, põhiline on oskus organisatsiooni majandada ja elus hoida.
Mina hakkasin lindudega tegelema 16 aastat tagasi, 1980. aastal. Mu esimesed põhjalikumad linnuvaatlused leidsid aset Aegna saarel, kuhu mind bioloogiaõpetaja Linda Metsaorg kaasa võttis mustvaeraste suvirännet vaatlema. Olin siis 14-aastane. Sellest alates on see haigus küljes – ja ega ma tast enam priiks pole saanudki... Nii et vahel taban ennast mõttelt, et tuleks rohkem mõelda majandamisasjadele, mitte aga ornitoloogiaprobleemidele...
T. J.: Aga ega see vast segagi, kui ornitoloogiaühingu direktor ka linnuasju hästi tunneb, sest ju tuleb siin kontoris alatihti suhelda ka ornitoloogiahuviliste ning lihtsalt linnakodanikega!
J. E.: Jah, tõepoolest. Minu töö kontoris seisneb kahes põhimõtteliselt täiesti erinevas asjas. Rahvusvaheline linnukaitseorganisatsioon Birdlife International nõuab ennekõike bürokraatlikku tööd, ja samas kohalikud linnuhuvilised on huvitatud just ainult linnuvaatlustest. Ma olen tihtipeale hädas, kui mulle helistatakse ja küsitakse, et mis uudist... Mul on küll rohkesti sõnumeid Cambridge'ist või kust iganes, aga see kõik ju Eesti linnuvaatlejat ei eruta; tema tahab teada, kas kuskil on nähtud mõnda huvitavat lindu...
T. J.: Kas EOÜ võiks kunagi tõepoolest saada infokeskuseks, kuhu sellised uudised kokku jookseksid? Mujalt maailmast on ju teada ka selline linnuharrastusvorm, kus huvitavast tulnukast kuulnud entusiastid ruttavad teda hulganisti vaatlema...
J. E.: Küllap oleneb see suuresti ühiskonna elujärjest. Tõeline linnuliikide "korjamine" on populaarne üsna paljudes riikides, kuid see nõuab omajagu raha: vaatlejal peab olema hea vaatlustehnika, Soomes on enam-vähem igal sellisel "kollektsionääril" tekstipeiler, mis vastava info kas või tähtsa koosoleku ajal kinni püüab, nii et saaks juba tööpäeva lõpul väljasõidu korraldada jne. Ja muidugi on niisuguse harrastuse hädavajalik element heade infolevivahenditega kontoris töötav piisavalt makstud meeskond.
Siiski – korralikuks infopunktiks peame saama nii või teisiti: et meie vaatlejail oleks kättesaadav mitte ainult teave huvitavate liikide kohta, vaid ka näiteks abi mõne linnuliigi määramisel või kas või toimetulekul pesast välja kukkunud linnupojaga.
Siiani oleme olnud küllalt kinnine organisatsioon, püüeldi selle poole, et ühingu liikmed oleksid suhteliselt kõrge kvalifikatsiooniga, et nad osaleksid võimalikult paljudes projektides jne. Nüüd püüame teha oma organisatsiooni kättesaadavaks kõigile, kes selle vastu vähegi huvi tunnevad – peaasi, et austataks linnukaitse põhimõtteid. Nüüdisaegne linnukaitse põhinebki laiadel rahvahulkadel – see võib ju banaalselt kõlada, aga nii see on! Lääne organisatsioonides, kus sellise strateegia kogemus aastakümnete pikkune, on see ennast igati õigustanud. Üks hea näide on Inglismaa Kuninglik Linnukaitseselts, millel on praegu 900 000 liiget! Liikmete ülesanne sellises organisatsioonis on tihti ennekõike finantsabi osutamine: näiteks antakse igal aastal liikmemaksust üks inglise nael mingi kindla looduskaitseprojekti korraldamiseks. Selleks võib olla maa ostmine mõne looduskaitseala tegemiseks, mõne linnuliigi uurimisprojekt või midagi muud - ja loomulikult ei ole ühe naela ohverdamine ühelegi inglasele probleem! Ülejäänud liikmemaksu eest saab ta kõikvõimalikke publikatsioone jne.
Aga 900 000 liikme kohta koguneb niiviisi väga kopsakas summa!
Niiviisi võib jõukas ühiskonnas küllalt pehmete meetoditega muuta loodussõprade väe oluliseks jõuks reaalse linnukaitse korraldamisel. Ja muidugi on ühingu kaudu võimalik mõjutada ühiskondlikku arvamust, nii jääb mõnigi halb seadus vastu võtmata või rumal otsus tegemata.
T. J.: Kui palju on praegu EOÜ-l liikmeid?
J. E.: Liikmete arv muutub üsna kiiresti, praegu on neid 225, sealhulgas 9 auliiget. Lähiaegade strateegiamuutused, millest eelpool kõnelesime, peaksid seda arvu kindlasti suurendama. Euroopa plaanis pole meil häbeneda midagi, pealegi – 225 liikmele lisandub ju veel 1200 kirjasaatjat, kes erinevates projektides osalevad või vähemalt saadavad aeg-ajalt kirju oma vaatlustulemuste kohta. Muidugi päris Euroopa tippnäitajateni on meil pikk tee. Selles peab elanikkond tõepoolest elama normaalset elu ja olema harjunud oma raha paigutama mitteriiklikesse ettevõtmistesse looduskaitse vallas.
T. J.: EOÜ-s on oluline olnud ka töö sügavuti – mitmesugused projektid, mida täidavad need, kes linde tõesti hästi tunnevad.
J.E.: Mingit tõsist tagasilangust pole meil selles suhtes olnud, mõnes projektis osalejate arv on küll langenud, projektide endi arv on aga pigem tasahilju kasvanud kui kahanenud.
Meie projekte võib laias laastus jagada kaheks. Ühed on sellised, milles võib osaleda peaaegu iga inimene. Nimetame siin suitsupääsukese pesapaikade vaatlusi või valge-toonekure loendusi – need on linnud, keda kõik tunnevad. Samas on terve rida neid linde, kelle uurimine nõuab erivarustust ja -teadmisi ning ei ole võib-olla eriti mugav (mõnigi toimub neist öösel või halva ilmaga) - ja neisse muidugi suuri rahvahulki kaasa ei tõmba...
T. J.: Jõudumööda annab EOÜ välja ka trükiseid?
J. E.: Jah, ainult et trükkimine on läinud väga kalliks. Sellele vaatamata oleme suutnud oma häälekandja "Hirundo" ikka elus hoida, ehkki ilmumine just nii regulaarne pole olnud, kui seda ise tahaksime. 1995. aastal algul õnnestus mitme organisatsiooniga koostöös välja anda selline suur ja tähtis raamat nagu "Eesti linnud" inglise keeles. See oli väga oluline, sest paljude aastate jooksul polnud ühtegi ulatuslikku monograafiat ilmunud, ammugi mitte inglise keeles.
T. J.: Kõneleme edasi ühingu koostööst - või ehk hoopis alluvussuhtest, sest kuskil intervjuu alguses kõlas sõnakombinatsioon "Birdlife International nõuab..." Kas BI on organisatsioon, kes võib EOÜ-lt midagi nõuda?
J. E.: Jah, kahtlemata, sest tänapäeval saab nõudeid ennekõike esitada see, kes maksab... Ja BI on just selline. Sellelt organisatsioonilt saame me oma töötajate palga ning põhilise osa meie majanduskuludest, samuti toetab BI meie suuremate üllitiste väljaandmist, näiteks 1997 ilmuvat tähtsate linnupaikade raamatut. BI-l on hetkel üle maailma 56 partnerit ning 45 koostöölepinguga seotud organisatsiooni. Igas riigis võib seejuures olla vaid üks BI partner, et koordineerimise süsteem oleks võimalikult lihtne.
T. J.: Niisiis – Eesti maksumaksja raha EOÜ ei kuluta?
J. E.: Jah. Ja tegelikult on see ju kurb, et Eestist meie lindude heaks sentigi ei tule...
T. J.: Kas BI ettekirjutused on EOÜ-le liiga siduvad või just sellise suunaga, kuhu ka ise vankrit vedada tahate?
J. E.: See koostöö pole meie tegevust küll takistanud. Tõsi, BI ei soosi otsest uurimistööd, küll aga kõikvõimalikku linnukaitsealast propagandat. EOÜ jaoks on uurimistegevus läbi aastate olnud kõige põhilisem, seetõttu võib siin täheldada teatud põhimõtete vastandumist. Seni oleme oma töö suutnud korraldada nii, et mõlemad pooled on siiski rahule jäänud.
Mitmete organisatsioonidega välismaal on meil ka tõeliselt n-ö. horisontaalsed sidemed. Eelkõige tasub märkida ühistöid sakslaste, soomlaste, rootslaste, ka prantslastega, paljude teistega vahetame näiteks kirjandust jne. Aga eks EOÜ liikmeiks ole ju ka ametiornitoloogid - ja nende töösidemed ulatuvad veel mitmetesse maadesse.
T. J.: Kellega tuleb asju ajada Eestis?
J. E.: Kuna me oleme LUS-i allorganisatsioon, on meil tihe koostöö nendega – seda rohkem küll ideoloogilisel tasandil, mingeid praktilisi ühisaktsioone pole me seni ette võtnud. Muidugi oli LUS-iga varem tihe koostöö publikatsioonide avaldamisel, sest ornitoloogiasektsiooni perioodil oli ta peamine finantsallikas. Kindlasti tuleb nimetada Eestimaa Looduse Fondi, kes on ju ka ornitoloogilisi projekte korraldanud, ja lootust on, et tulevikus see koostöö tunduvalt paraneb – seni on see olnud pigem isikute tasandil.
T. J.: Viimaseil aastail on Eestis tekkinud arvukalt linnuklubisid. Millised on EOÜ suhted nendega?
J. E.: Klubid on traditsiooniliselt ornitoloogiaühingute alustalaks enamikus Euroopa maades. Eestis on linnuklubisid kuus, nad on iseseisvad organisatsioonid, kellega koostöö käib nii klubi kui ka üksikliikmete tasandil. Mõni neist klubidest on veel väga noor ja väikese ning noore liikmeskonnaga, teine, eelkõige Pärnumaa "Buteo", aga ammu tegutsev ja paljude aktiivsete kaasalööjatega. Hiljuti alustanuist on väga tubli Läänemaa linnuklubi. Kokkuvõttes hindaksin koostöö klubidega heaks.
T. J.: Kas 75. sünnipäeval on plaanis ka midagi pidulikku?
J. E.: Muidugi, sellise sünniaastaga ei saa uhkeldada mitte iga organisatsioon Eestis ega isegi mitte Euroopas. Kas või Birdlife Internationali eelkäija Euroopa Linnukaitseliit loodi aasta hiljem kui EOÜ! Selliseid aasta või paar nooremaid linnuorganisatsioone võib Euroopas leida veel, vähemalt 75-aastasi aga on üsna vähe. Suurem aastakoosolek toimub 4. mail, oodata on mitmete Euroopa juhtivate ornitoloogide külaskäiku, 5. mail tahaksime aga teha laevaretke mööda Emajõge.
T. J.: Juubelite aegu on kombeks vaadata mitte ainult tagasi, vaid ka ettepoole. Kuidas liigub EOÜ sajanda sünnipäeva poole?
J. E.: Tegevbürokraadina võin välja tuua vast mõned põhimõttelised muudatused, mis loodetavasti vähemalt osaliselt juba lähiaegadel toimuvad. Praegu on meil tööl kaks palgalist ametnikku, 1996. aastal peaks neile lisanduma veel üks, kes hakkab tegelema linnukaitse propagandaga ning uute liikmete värbamisega.
Liikmeskonna seisukohalt loodame kasvada välja suureks linnukaitseorganisatsiooniks. Seetõttu meie praegune liikmete arv ei rahulda. Usun, et 100. sünnipäevaks on meil tuhat või ehk rohkemgi liiget - arenguperspektiivi peaks Eestis olema!
Vilju Lillelehe ja Jaanus Eltsiga juttu ajanud Toomas Jüriado
Foto: Arne Ader