Alguses lõi Jumal taeva ja maa. Ja maa oli tühi
ning paljas ja pimedus oli sügavuse peal ja Jumala Vaim oli
lehvimas vee kohal.
(Suur Piibel, 1938. Esimene Moosese raamat, 1. peatükk)
Lahemaa rahvuspark sündis 1. juunil 1971. Mitte äkki ja üleöö. Jumal sai kõigega hakkama kuue päevaga, aga inimene pole Jumal. Mõte asutada Eestis oma rahvuspark püsis Edgar Tõnuristi peas usutavasti oma kuus aastat... Valik langes Lahemaale, eeltööd said käima pandud. Rahvusparki on nüüd loodud juba veerandsada aastat, kord õhinal, kord takerdudes, oma tõusu ja mõõnapäevadega.
Olen viisteist aastat rännanud mööda loomisjärgus rahvusparki, et jäädvustada siinset loodust pildis. Käies mööda Lahemaa radu olen näinud seda, mida ükski turist ei näe. Olen avastanud selle omapärase maanurga ilu ja tunnetanud ta hinge, mis avaneb ainult neile, kes hoiduvad looduse rüppe. Ikka üle soode ja läbi metsade, kuni meri või Suur Tee vastu tuleb. Iga ilmaga, päikesetõusust õhtuvidevikuni. Lähen mõttes nendesse päevadesse tagasi.
Talvel jäässe ja lumme vajunud valge
vaikus, suvel puhkajate-päevitajate meelispaik. Ta tuhandepalgeline
nägu on mul alateadvuses ka siis, kui käin sisemaaradu.
Teadmine, et pruugib vaid tahta ja oledki taas tema juures, annab
päevale värvi. Need rannakadastikud, need kivikülvid
ja kidura rohuga niidud, need adru ja kõntsavallid viirgudena
kaugel veepiirist on osa temast, sest kunagi ulatus meri ka siia.
Aga ma polnud veel kunagi näinud vahutavat vett puude vahel. See aeg tuli ühel kevadel vihase põhjatuulega. Läksin Pedassaare tippu, mis avamerele lähemal ja kus sageli jooksevad randa rohelise mere valged lained. Sadas tihedat vihma ja kui mändide vahelt tuule meelevalda astusin, tormas meri mulle vastu ning õhk oli täis laineharjadelt lahti kistud vett ja kohinat. Fotoaparaat hõlma all tungisin veepiirile ja mu ees avanes hall tormine lagendik: ainult tuul, mis ähvardas mind ümber puhuda, ja vesi, mis kees nagu katlas. Valge pole siin valge ega hall hall – pildi ilu peitub vaid mere ja tormi võimsuses.
Võluvaim on meri pärast tormi, kui Suur Vesi pole veel rahunenud, pilved kisuvad tükki, avades taevasina, ning laineharjad löövad särama.
Hoopis teine nägu on tal kevadel, kui rannikumerre kuhjuvad jäävallid. Kunagi hiljem Pirital mere äärde sattudes tundsin sõõrmeis kevadise mere kordumatut imalmagusat lõhna... ja ma tundsin, et pean minema taas Lahemaa sinise külma mere äärde. Kas või üksnes selle lõhna pärast. Ning avaruse pärast, mis tõmbab raamid, kuhu elu meid surub, kas või selleks korraks laiemale.
jõgedele ja järvedele, mis on
tuhandete aastate jooksul pidevalt oma kuju muutnud. Kilomeetripaksune
jääkiht, mis rohkem kui 10 000 aastat tagasi siit taanduma
hakkas, pani sulaveed orge uuristama ja laiendama. Neis voolavad
nüüd kaunid kärestike, astangute ja lugematute
loogetega jõed.
Lükkasin kummipaadi vette Tapal, et laskuda mööda Valgejõge mereni. On kevadine, paadiretkeks sobivaim kõrgveeaeg. Suvel on Rutka oosi juures ees heleroheline "kork", mida toidab Tapa linna reovesi.
Põhja-Kõrvemaa on metsik kant. See imelise loodusega maanurk oli aastakümneid sõjaväe valduses – õnnetuseks inimestele, kes viiekümnendate algul kodunt välja aeti ja õnneks maastikele, mis vastukaaluks Kesk- ja Lõuna-Kõrvemaale jäid puutumata metsakuivenduse ja metsateede ehitamise hiigeltööst. See oli ideaalne tagamaa rahvuspargi laiendamiseks.
Paati teibaga edasi lükates ja vahel ka kaldal järele vedades jõuan rahvuspargi piiresse ning peagi Nõmmeveskile. Merre pääsemiseks on Valgejõgi aegade jooksul uuristanud siia sügava kanjoni. Üldiselt tasasel maal, kus iga juga ja astang arvel, on see üks köitvamaid. Esimest korda ülalt nõmmemännikust alla kanjonisse laskudes tundsin, et hing jääb kinni. Ei osanud arvata, et meil üldse midagi sellist leidub: kärestikulise jõe kohin, astang, millest langeb alla päikeses sillerdav vesi, sügav uhtorg, mille järskudel veerudel paljandub meie maa geoloogiline minevik... Siin tekib tunne, et aeg voolab sinust mööda ja jätab su maha. Sa otsid ja leiad ja pildistad. Kui lõpetad, siis pole päev enam see, mis varem ja ka sa ise ei ole enam endine.
See, mida rannalapsele tähendab meri, on metsaelanikule raba. Paraku ainult selle vahega, et meri oli toitja, kuid raba ei andnud otseselt midagi olulist peale hapu jõhvikamarja.
Lahemaal viiakse uudistajatevägi Viru rabasse, kuhu on jalatoeks ehitatud laudtee. Matk sellel rajal kujuneb kahtlemata elamuseks neile, kes pole laukaahelikest lõhestatud samblamaale varem sattunud. Tõeline puutumatu rabaloodus elab oma elu reservaatides, kuhu eriloata ei tohigi minna.
Käisin Laukasoos aastaid enne rahuspargi loomist. Hommikul vara enne päikesetõusu läksin läbi paksu udu Suurele laugasjärvele, kus pesitses järvekaur. Hiljen põhja poole liikudes kogesin otsekui miraa_i: keset raba laius nagu roheline niit, mis lähemalt vaadates osutus kunagi ammu alla lastud laugasjärveks.
Omaette pärl rahvuspargi soode seas on Udriku raba, seda eelkõige oma järvede tõttu. Mädajärve kaskedega ujuvsaared kuuluvad Eesti ühele suuremale raba-hõbekajaka kolooniale. Ühel kevadel pesitses siin 26 haudepaari, teisel olid kõik pesad munadest tühjad, justkui keegi oleks need ära korjanud...
Selle raba lõunasoppi ehivad jässakatest mändidest ümbritsetud laugasjärved – Naelaaugu laukad. Piisavalt paljusid Eesti rabasid näinuna võin öelda: nad on kauneimad omataoliste seas.
Rabas tunnevad end kodus need, kes armastavad üksindust ja vaikust. Selles vaikuses on avastamisrõõmu, üksindusel raba nägu ja hing. See on hingestatud üksindus.
Rahvuspargi häda on selles, et tal pole
oma maad. Iga maatükk kuulub kellelegi ja sellega tahetakse
paraku midagi tulusat ette võtta. Kui põldude, järvede,
jõgede ja soode majandamisel suuri lahkarvamusi ei teki,
siis metsaga on teine lugu: nüüdsetes turumajanduse
tingimustes on igal puidutihumeetril raha lõhn juures ja
võimalused konfliktide tekkeks piiramatud.
Viisin kunagi reservaadimetsa põlise põllumehe poja, kes ise oli olude sunnil maast ja metsast lahti kistud ning samas ei teadnud midagi looduskaitse pürgimustest. Hiidhaabu ja kuuski maas mädanemas nähes arvas ta, et keegi tuleks sihukese raiskamise eest vangi panna...
Lahemaa rahvusparki ei moodustatud tema metsade tõttu. Ometi on siinsed nõmmemännikud võluvad ja kivikülvidel kasvavad kuusikud ainulaadsed, Koljaku ja Mustjõe–Vainupea reservaadimetsadest rääkimata. Mets on see, mis liidab väga eripalgeliste maastikega rahvuspargi tervikuks. Ja need liitekohad peaksid olema rohkem looduse kui tänapäeva tüvemajanduse nägu.
Sain ülesande pildistada rahvuspargi
looduskaitse üksikobjekte. Enim muljet avaldasid kivikülvid
ja rändrahnud. Kui olin nad kõik üles otsinud,
tõusis tublisti mu lugupidamine rahvuspargi vastu: see
maa, mis selliseid kivihiiglasi kannab, peab väga väärt
olema. Osa neist, nagu Jaani-Tooma Suurkivi, Vahakivi ja Odakivi
on avatud kõigile, kuid mitmed hiiud peituvad kunagistel
metsaheinamaadel ja soodes.
Omaette võlu on kivikülvidel, eriti, kui neil kasvab mets, nagu Käsmus ja Tapurla lähistel. Ent see jääb siiski vaid kääbuste kokkutulekuks. Üle rannikumere ja maa külvatud raudkividest võiksid pajatada mehed, kes kunagi puhastasid kividest oma põllu ning need hoonete seina ladusid. Nemad tundsid kivi hinda ja hinge ning maa väärtust.
Lahemaa rahvuspark ei oleks sündinud, vähemalt mitte 25 aastat tagasi, kui Edgar Tõnurist ei oleks seda oma ülimaks eesmärgiks seadnud. Ta oli siin looja ja lunastaja: rahvusparki luues lunastas ta oma patud eesti rahva ees, kui nendeks võib nimetada võõra võimu teenimist.
Neil aastail oli sõna "rahvus" peaaegu et tabu, sest tollane re_iim püüdis sulatada kõik rahvused ühtseks nõukogude rahvaks. Lahemaa oli e s i m e n e rahvuspark selles suures sundliidus. Meie, eestlased, võtsime ta kohe omaks kui tulevikulootuse. See oli uue ärkamisaja tegelik eelaimus.
Tõnurist surus oma tahte läbi. Nende seas, kes talle järgnesid, oli rohkesti nii idee edasiviijaid kui ka neid, kes lootsid siit mingit kasu saada, tunnetamata pürgimuse tegelikke tagamaid. Selleks ajaks, kui Tõnuristi rahvuslik meelestatus talle saatuslikuks sai, oli rahvuspark juba üsna kindlalt paigas ja elu seal edenes: raha tema väljaehitamiseks tuli endiselt mitte üksnes ministeeriumidest, vaid ka paljudest majanditest ja muudest asutustest, nii nagu see oli kord paika pandud.
Pärast seda, kui laulev revolutsioon Eestimaale tõelise vabaduse tõi, kaotas Lahemaa tublisti oma külgetõmbejõudu. "Rahvust" oli nüüd kõikjal küllaga ja natuke rohkemgi. Rahvuspark hakkas koguni kohalikke inimesi segama ja kaua ei tulnud oodata ka esimese kivi viskajaid...
Lahemaa on paljude inimeste ühistööna hästi uuritud ja suur osa uurimustest ka raamaturiiuleile jõudnud. Ent tänapäeva kirjastajad ei ole huvitatud rahvuspargi trükistest, isegi mitte selle 25. aastapäeva puhul, sest Lahemaa "ei müü..."
Jumal puhkas. Edgar Tõnurist puhkab Ilumäe kalmistul – Lahemaal. Tema osa Eesti sõjajärgse looduskaitse toetamisel vajab edaspidi põhjalikumat käsitlemist. Lahemaa rahvuspargi sünni juures olid vadereina käsikäes looduskaitseidee ja poliitika.
Enamik neist, kes meie esimest rahvusparki on ehitanud, uurinud, toetanud, oleksid nõus tööd jätkama, sest rahvuspark pole ju veel valmis, ta ei saa kunagi päris valmis... Kas me siis nüüd tõepoolest ei vaja enam seda, mis veerandsada aastat tagasi kõigi olude kiuste idanema pandi ja meie kõigi rõõmuks juurdus? Aga võib-olla vajavad seda meie lapselapsed, kui nad pärast põhjalikku Euroopasse jõudmist sealt väsinud rändureina koju tagasi tulevad?
Fotod: Edgar Kask