Kutselised ornitoloogid Andres ja Leho naasid päevinäinud Volkswageniga linnuvaatlustelt, roolis oli Leho. Äkki ütles Andres: "Vaata, üks ratas veereb tee peal." Leho peatas igaks juhuks auto – selgus, et nende Volkswageni tagaratast pole enam all. Oli hilisõhtu ja tihe hämarus. Otsides võeti binokkelgi appi, aga ratast ei leitud. Mehed ööbisid sealsamas; alles hommikuvalges leidsid nad ratta põllu pealt üles.
Üks linnuvaatleja loendas sookurgi. Oli tihe udu ja linde raske eristada. Mees kirjutas arvu päevikusse, siis aga tõusis salk lendu ja ta märkas, et mõned kured oleksid nagu paigale jäänud. Vaatleja läks lähemale – need olid hoopis aiapostid. Hiljem loendusaruandes esitas ta tulemused ornitoloogiaühingule umbes nii:
Loendatud kurgede arv – aiapostide arv = tegelik kurgede arv.
Kunagi "juurutasid" ZBI ornitoloogid Puises välitöödel uue kohvi keetmise kombe: vana kohvipaksu ei valatud enne kannust välja, kui seal peaaegu üldse enam ruumi ei olnud. Veel oli meestel kombeks oma niiskeid sokke kuivatada nööril, mis asus otse kohvikannu kohal. Ükskord jäi kellegi sokk pikka aega kadunuks. Välja tuli alles siis, kui nädala pärast kannust kohvipaksu välja valama mindi...
Kevadistel õppekäikudel Tartus õpetati kord musträsta laulu tundma nii: "Kui kuulete kevadises metsas linnulaulu, mille peale teil süda soojaks läheb, siis on see kindlasti musträstas." Tabavamat õpetust pole kuulnud.
Agu on tõelise ornitoloogi musternäide. Ta juhtus naise võtma kevadiste välitööde tippajal. Tähtsa päeva varahommikul nähti teda tulemas linnuvaatlustelt, siis kadus ta pooleks päevaks äkki kui tina tuhka. Õhtul oli mees jälle välitööde mundris, redel seljas, pesakaste kontrollimas. Pärast selgus, et ta oli hommikul linnas perekonnaseisuametis registreerimas käinud. Esimene käik koos värske noorikuga oli tööriistapoodi, kust osteti näpitstangid, millega linnupesakastide kaasi avada.
Teaduste Akadeemia aastaaruannetes oli alati üks kohustuslik punkt: "Põhjused, mis takistavad teaduslikku tööd." Mõni aasta tagasi kirjutas osa ZBI ornitolooge selle punkti all muuseas: "Takistab mootorpaatide vilets seisund ja raha puudumine uue ostmiseks." Viimastel aastatel, pärast bensiini tohutut kallinemist, on nad olnud juba märksa leplikumad: "Takistab sõudepaadi vilets seisund ja raha puudumine uue ostmiseks." Seda "trendi" märgates mainis keegi: "Mõne aasta pärast kirjutavad nad: "Takistab kummikute vilets seisund ja raha puudumine uute ostmiseks."
Ornitoloog Valdur oli koos üliõpilase Raivoga laidudel linde loendamas. Tudeng, kel alalõpmata "näpud põhjas", leidis tühja pudeli ja võttis kaasa, et hiljem kuskil rahaks teha. Kui tudeng kõndis, puhus tuul pudelisuust sisse ja see tegi häält, nagu pudelisuud sel puhul ikka teevad. "Nii, Liia saare hüüp on siis kohal", pomises Valdu ja peatus, et tähelepanek korralikult vaatluspäevikusse kanda.
Seletamatute nähtuste maailmast. Seesama üliõpilane Raivo elas üliõpilasena mõnda aega ühel linnulaiul. Kord rannas käies küsis ta oma juhendajalt haamrit, et paati remontida. Valdu otsis ja leidis ühe varreta haamri: "Säh, tee ise vars taha." Et vaatlustega oli tuli takus, kiirustas mees otse laiule tagasi, tegi töö ära ja läks siis mere äärde puutoigast otsima, et midagi varretaolist teha. Esimene asi, mida ta nägi, oli tuliuus haamrivars, mille lained just randa olid uhtunud. Kiilupragugi oli otsa lõigatud. Vars klappis täpselt haamri taha, kiil veel otsa ja – valmis.
Eesti NSV-l ja Taanil oli ühine partide uurimisprogramm. Taanlased kutsusid Eerik Kumari selle käigus toimuvatele linnuvaatlustele. E. K. vaatles mere ääres koos kahe tudengiga linde. Oli mõõn. Äkki jooksis pikem poiss minema ja mõlemad karjusid, et meri tuleb. Kumarist polnud jooksjat ja peagi oli ta üleni vees. Varsti saabus siiski helikopter ja E. K. tõmmati selle pardale. Taanlastel oli suur hirm, et venelane ütleb - taheti nende professorit tappa. Paluti, et E. K. sellest juhtumist Moskvasse ei teataks ega seda üldse kusagil ei mainiks. Taanlased ise aga saatsid Eerik Kumarile kahe nädala pärast ajalehe väljalõike pealkirjaga – "Vene professor oli merehädas!"
Oli kevadine aeg, noored kanad hakkasid munema. Vend andis Vaikele kodust kaasa kolm suure pruuni kana muna. Need olid noore kana esimesed munad – kirjud ja väga väikesed. Naljapärast saadeti need ornitoloogidele määramiseks. Eerik Kumari võttis munad lahkelt vastu ja lubas need oma poistele (Jõgi, Renno jt.) määrata anda. Läks mitu nädalat mööda ja Eerik Kumari ütles, et Aino Kumari näeb nende munadega tohutut vaeva: kuidagi ei selgu, millise linnuliigiga on tegemist. Poisid aga ei saavat määrata, sest neil pole korralikke munamäärajaid. Kulus veel veidi aega, lõpuks teatas E. Kumari, et ilmselt on need on kellegi väärarenguga munad, muud ei mõista arvata...
Kuulus Nõukogude ornitoloog Jakoby, kes on tuntud oma töödega lindude massrännetest, käis tihti Eestis välitöödel. Ühel maikuul saabus ta Puhtulaiule koos filmirühmaga, kelle ülesandeks oli jäädvustada suurt teadlast arktiliste merepartide massrännet vaatlemas. Pandi siis aparaadid võttevalmis ja filmi peategelane ronis linnutorni ning riputas binokli kaela. Linde aga, tee mis tahad, ei tule ega tule. Juhtus just vaikne päev olema nagu pärast lindude intensiivset rännet ikka. Alles päikeseloojangu eel lendasid üle torni mõned väiksed auli- ja vaeraparved ning filmimehed suristasid suure entusiasmiga.
"Peaksite homme uuesti proovima," selgitas rännet uuriv Eesti ornitoloog võtterühmale, "eile oli siin taevas lindudest kirju ja õige pea peaks saabuma uus rändelaine." – "Pole viga, me saime kõik, mis meile vaja," kommenteeris tehtud võtteid juhtoperaator, "meie Moskva laboris on olemas kõik tehnilised vahendid selleks, et kaadrisse jäävate lindude hulka vajaliku määrani tõsta!" Nad pakkisid hoolsalt oma kaamerad ja kadusid Moskva suunas.