Juhan Lepasaar
Tunnen end loodusega seotud olevat juba elukevadest peale. Sündisin õunapuude õitsemise aegu, nii rääkis ema. Isa lõpetanud parajasti linakülvi ja muud põllutööd olnud tehtud.
Ema ei nimetanud mu sünnipäeva kunagi kuiva, mittemidagiütleva kuupäevana. Nagu ma hiljem mõistsin, oli sellel väga suur tähendus: lapse oodatuimaks, suurimaks elamuseks kujunes õunapuude õitsemise aeg – looduse pidupäev, köitev ja unustamatu oma ilus! Kui ma nüüd seda meenutan ja ema jäljendada püüan, ütlen, et olen sündinud looduse sünnipäeval, looduskaitsepäeva paiku.
Muidugi, kui mina sündisin, kogusid looduse reostajad alles jõudu, neist veel ei räägitud – see tuli hiljem.
Kasvasin üles Alutagusel, kehva savise põllumullaga Oonurme metsakülas. Juba maast madalast hakkasin karjas käima. Kummaline oli karjapäevil kuulda, kuidas kargetel sügisõhtutel levis hääl kartulivõtuaegses Alutaguse metsakülas uskumatult kaugele ja kuidas laas nii laulus kui kõnes vastu kajas. Ema hüüe "Juku, aja loomad koju!" kõlas vastu kuusikus ja hajus lõpuks haavikusse, kus ma õhtuti põliste haabade all istudes jälgisin, kuidas suured ja kohmakad metsised haavalehti sõid. Ema hõige tõi mind looduse maailmast tagasi argipäeva.
Ka hiljem, tihti endale märkamatult, olen tundnud suurt rahuldust võimalusest lasta end igapäevastest töödest-tegemistest vabaks, et loodusega omapead olla. Noil kordadel on käsi kibelnud ka pliiatsi järele, et jäädvustada nähtu-kuuldu paberile. Looduses on ju alati midagi uut ja huvitavat.
Tööd tehes, põllumullal kõndides, kraave kaevates, metsatööl käies, olen õppinud looduse väärtusi tundma ja hindama. Loodust vaadeldes hakkasin elu mõtet mõistma.
Mu lemmiklind on suitsupääsuke, köidavad ta laul ja sihvakus. Lennukunstis, lennu ilus ületab ta teisi linde.
Mind on ikka võlunud silkav jänes, metskits või jooksev põder. Mu lemmiklill on suurtes metsades kasvav laanelill.
Laanelilled sirguvad mahajäetult põlislaanes ja tunduvad väga haprad. Iga kord, kui ma neid näen, tunnen neist hoovavat ülimat rahu, meelekindlust ja kargust.
Olen tahtnud neid ikka kaua-kaua vaadelda. Arvan, et laanelilled kätkevad mingisugust saladust, mingit kauget ja äraarvamatut elutõde. Ma olen igatsenud nende kargusest ja rahust kuidagi osa saada, millegagi oma olemises nendega sarnaneda!
Juba 75 aastat olen kevadet endas kandnud, teda pikisilmi oodanud ja ta neitsilikku tulemist-olemist imetlenud. Igaüks neist kaunitaridest on olnud omanäoline, kordumatu oma elujanus ja elujõus.