Algaja peatoimetajana olen oma esimesed triibulised nüüd kätte saanud. Lubasin ju kergemeelselt, et vastame igale kirjale. Nüüd aga, kui võtan ette kirjapaki, mille saime vastuseks oma üleskutsele mulluses jõulunumbris, pean tõdema: ega ikka ei jõua küll vastata igale inimesele personaalselt. Püüan kehvast seisust välja rabelda nii, et üritan kokku seada üldistavat lugu, tuginedes kõikidele saadud kirjadele.
Aga kõigepealt – suur aitäh kõigile ja igaühele eraldi, kes leidsid aega ja tahet meile kirjutada!
Olen kõik kirjad mitu korda tähelepanelikult läbi lugenud ja neist on toimetusele palju abi edasises töös sihtide seadmisel.
Nüüd aga kirjadest lähemalt.
Üsnagi palju on kriitikat, rahulolematust selle üle, et ajakiri jõuab lugejani ebaregulaarselt.
See on tõsi.
Kahjuks sõltub tähtajalisus kõige vähem just toimetusest. Eksisteerib selline stagnahõnguline mõiste nagu tootmisgraafik. Selles on fikseeritud iga numbri jaoks konkreetsed kuupäevad, millal laekunud käsikirjadest peab pärast toimetajate, trükikoja ja leviorganisatsioonide tööd ja hoolt jõudma lugeja lauale valmis ajakiri. Selle graafiku kohaselt peab lugeja oma Eesti Looduse kätte saama kuu esimestel päevadel.
Toimetus on senini suutnud oma töös neist tähtaegadest kinni pidada.
Raskused ja tõrked algavad nn. tootmisprotsessist. Trükikoda on eelkõige kõikvõimalikud masinad, aga masinatel (nagu inimestelgi) on omadus kuluda, aeg-ajalt rikki minna, neid on vaja remontida, uuendada jne. See kõik nõuab raha, seda aga napib.
Aeg-ajalt tekivad tõrked paberi hankimisel. Jällegi on põhjuseks eelkõige rahanappus.
Probleeme on ka leviorganisatsioonidega. Üks tellija kirjutab, kuidas kohalik sideülem pärimistele vastas: "Ei tea midagi ja probleem mind üleüldse ei huvitagi!"
Toimetus ei saa siin õieti midagi ette võtta peale pretensioonide vahendamise.
Soovitame ajakirja kättesaamise küsimustes pöörduda kurjade kirjadega otse eelkõige Eesti Ajakirjanduslevi (Tallinn, Tuukri põik 6; tel. 426 346) ja kirjastuse Perioodika (Tallinn, Pärnu mnt. 6, pk. 107; tel. 441 793) poole. Mida jõulisem on ühiskondlik surve, seda enam on loota olukorra paranemist.
Nüüd aga probleemidest, mille lahendamisel toimetus saab ja peabki kaasa rääkima.
Populaarteadusliku ajakirja igavene dilemma on tõsiteaduslikkuse ja populaarsuse vahekord.
Arvukate lugejakirjade arvamus on üsna ühene: kirjutama peab võimalikult üldarusaadavas keeles ehk teiste sõnadega – ajakiri peab tõesti jääma populaarteaduslikuks, säilitades samas teadusliku usaldatavuse. Tsiteerides üht kirja: "Teadlased saavad omavahel mõtteid vahetada ka teaduskonverentsidel ning erialaajakirjade veergudel."
Jagan tingimusteta seda seisukohta.
Meie ajakirjal on tuhandeid lugejaid, kõik ei saa olla ega peagi olema kõrgkvalifikatsiooniga loodusteadlased. Küll aga on teadlaste otsene kohustus rääkida maksumaksjatele (kelle rahaga ju teadust tehaksegi) arusaadavas keeles, mida uut, huvitavat ja vajalikku nad on korda saatnud.
Aga, tsiteerides jällegi üht kirja: "Iga teadlane ei oska kirjutada nagu Durrell." Siin tuleb mängu toimetaja oluline roll, et kujundada kuivast ja igavavõitu, aga inforikkast artiklist huviga loetav lugu.
Toimetus põrkub siin ka raskustele. Nii mõnegi iseenesest hea teadlase tundlik "ego" ei talu hästi toimetaja taotlust arvestada eelkõige lugejaga, selle nimel tuleb ajuti rikkuda ka range teadusliku vormistuse reegleid. Kas mõte muutuks selgemaks, kui ütleksin raskes teadusliku filosoofia keeles, et "protsessi lülitub teadlase inimlik dimensioon"? Vist mitte.
Kirjadest koorub välja veel üks oluline järeldus, mis ühelt poolt toimetust vägagi rõõmustab, aga teiselt poolt teeb murelikuks.
Nimelt soovitakse suurendada ajakirja mahtu ehk teiste sõnadega rohkem infot ja lugemist, kui me senini oleme pakkunud. Järelikult on ajakiri vajalik ja probleemid, mida me käsitleme, olulised ja huvipakkuvad paljudele inimestele.
Mahu küsimus on selgelt majanduslik probleem ja seostub otseselt Eesti riigi üldise sotsiaal-majandusliku arenguga. Kui suurendaksime mahtu, siis peaksime ka oluliselt hinda tõstma.
Meil on tänaseks üle 4000 tellija-ostja, aga lugejaid on uuringute andmeil üle 40 000. Viimane arv näitab, et on palju inimesi, kellel lihtsalt ei jätku raha ajakirja tellimiseks. Kui kõik lugejad muutuksid ka tellijateks, võiksime mahtu suurendada kolme-neljakordseks. Huvitavat materjali selle mahu täitmiseks jätkuks.
Kahjuks on meie üliliberaalne majanduspoliitika viinud selleni, et üle 60% riigi elanikkonnast elab allpool vaesuspiiri või selle piiril. See on kurb tõsiasi.
Saabunud kirjad on erinevad, nagu kirjutajad isegi, igaüks oma saatuse ja arusaamadega elust ning loodusest. Aga peaaegu igas kirjas on huvitavaid ideid ja mõtteid temaatika mitmekesistamiseks. Ideed ei haihtu õhku, toimetus toob (on juba toonudki) neid jõudumööda ajakirja veergudele.
Oleme tänulikud ka kriitiliste märkuste eest. Asjalik analüüs on ajakirja tegijatele niisama vajalik kui soojad toetussõnadki.
Head lugejad! Kirjutage meile ikka ja jälle – endast, elust, loodusest, millest iganes!
Ostke ja tellige ka. Küll me siis suurendame ajakirja mahtu, mitmekesistame veelgi temaatikat ja lahendame koos probleeme, mida siia väikesele Läänemere-äärsele maakillule toome meie ise ja meid ümbritsev suur maailm.
Peatoimetaja