Kalendris seisab meie jaoks nii häid kui ka halbu päevi. Kas nad on nii ette määratud või kukub see lihtsalt sellisena välja, ei tea.
Kokkusattumuste tõttu pälvis mu tähelepanu 17. juuli. Üks tavaline põhjapoolkera suvepäev, mis ei looduse kalendris ega vanas eesti rahvakalendris nagu millegi erilisega silma ei paista. Pidin võtma appi muud kalendrid. Arvasin siit ja sealt midagi leidvat. Ainult et vahel ei olnud see mind huvitav sündmus mitte päris 17., vaid hoopis 16. või 18. juulil. Aga see peaks olema mõnel juhul täiesti mõistetav looduslik kõikumine, kui on näiteks tegemist inimese sünni või tema tujudega.
Igal sajandil on nähtavasti oma sündmuste lemmikvalik. Möödunud sajand oli veel natuke romantiline maadeavastamise aeg. Kalendritegijad meenutavad, et 17. juulil 1846 sündis kuulus maadeuurija Nikolai Mikluhho-Maklai, muuseas üsna dramaatilise elukäiguga mees. Ju see ongi iseloomulik selle päeva kohta XIX sajandil.
Lõppeva sajandi maitse on karmim. Selle sajandi päevad on meile lähemad ja nad on paljutki määranud. Eesti riigi olemasolu. Eesti Looduse olemasolu ja mõtte. Ja kõik see algas juba ligi 80 aastat tagasi ning rahvakalender, kui see tehtaks nüüd, oleks teistsugune.
17. juuli (või öö vastu 17. juulit) 1918 on viimase Vene tsaari perekonna hukkamise aeg.
17. juulil 1936 alustas kindral Franco Hispaanias kodusõda ja samas tähistas tulevane rahvusvahelise olümpiakomitee president Juan Antonio Samaranch oma 16. sünnipäeva. On ainult väike ühe ja sama kuupäeva laste saatuse paradoks, et kui sporditegevuses imetlusväärselt pikaealine Samaranch oli tollal lihtsalt rikka mehe poeg, siis 17. juulil 1963 sündinud Soome suusahüppaja Matti Nykänen oli kuueteistkümneaastaselt juba ise end viinud oma kuulsuse tippu, vaevalt täismeheks saanuna müüs aga joogivõlgade katteks oma medalid, mida soome rahvas talle tagasi pidi ostma. Ja ka selles pöördes pole midagi imelikku, kui pidada silmas, et 17. juuli olevat püha Alexiose, kerjuste pühaku päev. Keskajal, muide, olid kerjused vahepeal päris suure au sees ja ega kerjusmungad laita mehed olnudki.
Teise maailmasõja varjus annekteeritavatele Balti riikidele kujunes nukraks 1940. aasta 17. juuli: kalendris on märgitud, et küüditati Leedu vabariigi välisminister J. Urbšys, Eestis kirjutas president K. Päts alla dekreedile Teaduste Akadeemia likvideerimise kohta, Ameerika Ühendriikide riigisekretär aga andis korralduse kutsuda tagasi saadik Eestist ja Lätist.
Oli aeg seda teha, sest kogu Eesti riik ja isegi Eesti Loodus sedapuhku likvideeriti.
Suure maailmasõja ajal algas 17. juulil 1942 ajaloo veriseim kokkupõrge – Stalingradi lahing.
Sõja lõpetamise järel aga võttis otsad kokku võitnud suurriikide Potsdami konverents, mis algas 17. juulil 1945. Ja seegi maailmasündmus ei toonud Eestile midagi rõõmustavat. Ei saanudki tuua, sest Eesti ei olnud seal Euroopa riikide seas enam kaardil.
Muidugi on riikide ja nende huvide taga ikka inimesed, kes sõltuvad loodusest ja kes ka ise on sealt pärit. Miks aga erutuvad inimesed just teatud päevadel juulis, on kergesti mõjutatavad või muutuvad närviliseks ja agressiivseks? Kas see on päikesest ja ilmast või veel millestki muust? Eesti rahvakalendris leidub juuli kolmanda nädala kohta vähe: on üksnes õrnu vihjeid ja hoiatusi äikese ja rahe kohta – Eeljas (prohvet Elias) sõidab tuliste vankritega.
Kas siis juuli on tõesti nii hirmus ja ohtlik kuu? Tegelikult pigem vastupidi. Juuli inimesed võivad olla meeldivad ja võluvalt isikupärased. See jõud, mis suurtes inimhulkades vabastab sõjakaid kirgi, võib üksiku inimese juures avalduda ja leida rakendust teisel kujul. Meie 16.–18. juuli vahemikus sündinud silmapaistvate võimete ja laiade huvidega inimestest võib kohe näiteks tuua Villem Ernitsa (1891–1982). Ja eks ole veel palju neid tuntud teadlasi, sportlasi jt. vastavaid heinakuu sünnipäevalapsi, kuid mõningatel andmetel ilmutavad Vähi märgi all sündinud tihti ka literaadikalduvusi. Nimelt on eraldi uuritud Nobeli preemia laureaatide sünniaega.
Või määrab hoopis amet. Minu eelkäija, 1960–1962 Eesti Looduse vastutav sekretär (oli varem selline ametikoht toimetuses) Ago Marksoo, geograaf, maletegelane ja tegevmaletaja, on sündinud 17. juulil nagu minagi, ainult kuus aastat varem – 1930.
Palju õnne talle! Ja kõigile teistele, kes aitavad oma sündimise päeva mainet kalendris edaspidi tõsta, lisades sellele juurde natuke inimsõbralikku vürtsi.
Ilmar Kask