Oma 89. eluaastal suri 28. veebruaril Karl Müürisepp, suurte rändrahnude innukas uurija, Eesti geoloogide sõjajärgsete aastate töö üks peakorraldajaid, loodusehoidja ja noorte geoloogide suunaja. Siinkohal pole võimalik anda isegi põgusat ülevaadet selle pika ja sündmusterohke elutee sõlmpunktidest. Märkigem vaid tema aegumatu tähendusega hiigeltööd – Eesti geoloogilise uurituse referaatkogumike koostamist ja trükkitoimetamist. Tähelepandamatult, kuid väärikalt, nagu see oli omane nende loojalegi, seisavad need sinihallid köited veel aastasadu geoloogide riiuleil, tuues hõlpsasti kätte möödunud aegadel tehtu sisu ja olustiku. Peale looduse, milles K. Müürisepp armastas alati viibida – oma viimased rahnumõõdistamised tegi ta Järvamaal veel 84-aastaselt – olid ta sõbraks just raamatud. Nüüd on need meie kõigi omad – hinnalise isikliku raamatukogu annetas K. Müürisepp mõned aastad tagasi Eesti Looduskaitse Seltsile. Ta oli kahe seltsi – peale äsjanimetatu veel ka Eesti Geoloogia Selts – esimene auliige. Väsimatu töömees, alati kohusetruu ja erakordselt heatahtlik kaaslane.
Nüüd puhkab ta Pärnamäel, mitte kaugel tema poolt uuritud kivihiidudest. Neid reastub aga üle Eestimaa veel poole tuhande ringis – paljudele neist on K. Müürisepp toetanud oma käe, mõõdulinti ümber rahnu kohendades. Ärgem seda unustagem!