Kesalill

Silvi Eilart

Armastab, ei armasta, armastab, ei armasta... Nii on ikka ajast-aega valgeid keelõisi õisikuservast näppides oodatud kinnitust romantiliste lootuste täitumisele. Oraaklina kasutatud üksikõit meenutav õisik võibki olla napsatud kesalille ladvalt, kuigi samahästi võib see kuuluda ka härjasilmale, valgele karikakrale või koguni teekummelile. Nende õisikud on väga sarnased, keskel tihedalt asuvate kollaste putkõite ja servmise valge keelõiteringi tõttu. Rahvasuus on nad kõik laialt tuntud karikakra, kanapasalille, kanaperse ja paljude teiste ühisnimede all.

Lähemal silmitsemisel on need eri taimeperekondadesse kuuluvad liigid üksteisest hõlpsasti eristatavad. Nimelt on kesalille kaheli- või kolmelisulgjaguste lehelabade hõlmad niitpeened, valge karikakra ja teekummeli lehtede kaheli-sulgjagused hõlmad aga alati lamedad. Kõige selgemini eristub härjasilm oma kiilukujulise terve lehelabaga, mille serv on täkiline või saagjas. Kummelit saab kindlalt eristada ka kuhikja ja seest õõnsa õisikupõhja järgi, teiste õisikupõhjad on umbsed. Veel aitab teekummelit ära tunda meeldiv, küllap paljudele tuttav lõhn, mida teistel pole.

Kesalill on üks sagedamaid umbrohte meie põldudel ja aedades, aga kasvab ka jäätmaadel, teeservadel, kraavikallastel. Eriti umbrohustab ta esimese kasutusaasta ristiku- ja taliteraviljapõlde ning on ohtlikku ristikuhaigust – ristikuvähki – tekitava seene üks peremeestaimedest. Kuigi kesalill on rukkipõldudel tavaline, suudab rukis tema kasvu kõige paremini pärssida: kesalill jääb rukkis ikka kiratsema, kasvatades vaid madala, väheharuneva või harunemata varre. Ilmselt põhjustab seda rukki suur lämmastikukasutus kevadise kiire kasvu ajal kõrsumisel.

Kesalill kasvab küll mitmesugustel muldadel, kuid eelistab toitainerikkaid, nõrgalt happelise või neutraalse reaktsiooniga parasniiskeid kuni kuivi muldi päikesele avatud kasvukohtades.

Nagu paljud teisedki liigid, on kesalill kujunenud umbrohuks polüploidiseerumise ehk kromosoomide arvu suurenemise tõttu rakutuumades. Tetraploidsete vormide teke võimaldas liigil paremini kohastuda kasvamiseks kultuurtaimede konkurentsi tingimustes. Kuid põldudel leidub ka diploidseid populatsioone.

Liigi levila hõlmab peaaegu kogu Euroopa ja Lääne-Siberi. Euroopast on kesalill rännanud Põhja-Ameerikasse, sealsetelgi põldudel kodunenud ning nüüd juba laialt levinud.

Kesalill areneb ühe- või kaheaastase seemnetega leviva umbrohuna. Tema 20–60 (100) cm kõrgused varred harunevad tavaliselt tugevasti. Et õisikuid kannavad nii peavars kui ka külgharud, on ühel taimel palju õisikuid. Ja õisi jätkub kauaks – juunist kuni lumeni. Valged keelõied õisikuservas on emasõied, kollased putkõied aga kahesugulised. Suur õisikute, aga veelgi suurem õite arv õisikus tagavad 50 000 kuni isegi 1,6 miljoni seemnise moodustumise ühel taimel. Seemnis on 1,5–2,5 mm pikk, tumepruun, valminult kergesti varisev. Koristamisel kultuurtaimede (ristiku, lutserni, timuti ja aasnurmika) külvisesse sattunud kesalille seemniseid on raske välja puhastada.

Värskelt valminud, aga isegi lõpuni valmimata seemnised idanevad hästi ka mulla pinnal valguse käes või siis mullas, kuid mitte sügavamal kui 5–6 cm. Harimisriistadega sügavamale mulda viidud seemned püsivad idanemisvõimelisena kuni kuus aastat. Veiste söödaga nende seedetrakti sattunud seemneist säilitab idanemisvõime kuni neljandik. Kesalille seemned tärkavad juba 2–3 °C juures, kuid optimaalne on mulla temperatuur 18–24 °C. Tõusmed ilmuvad nii suve lõpul ja sügisel kui ka kevadel.

Kuid kesalill pole ainult umbrohu- või prahitaim: tema täidisõielisi vorme kasvatatakse aia-ilutaimedena. Kesalille õisikute vesileotist on kasutatud loodusliku vahendina taimekahjurite tõrjeks.

Foto: Arne Ader

Tagasi sisukorda