Kus peaks ära käima?

Ilmar Kask

Tahaks kuhugi minna, kusagil ära käia öeldakse vahel, kui mõeldakse nimelt välismaal k ä i m i s t. Hüva. Miks mitte minna? Ent kuidas need Kanada ja Austraalia eestlased manitsevadki: ärgu me kohe kõik nagu üks mees riigiisadega eesotsas tulistvalu kiirustagu Kanaari saartele ning Rohelisele Mandrile, vaid võetagu endale aega vähemalt kodumaal korralik ring teha, et saaks oma silmaga veenduda, mida tähelepanuväärset meil õigupoolest kohapeal olemas on ja mismoodi ning milleks ülepea elatakse siin, Eestis.

Kusagil Eestimaa servas käies leiame kindlasti ka enda jaoks midagi. Äärealad – nagu kogu Eesti seisukohalt Tallinna linngi – on alati natuke isevärki, muust alast mingis suhtes nihkes. Äärtega on muidugi rohkem probleeme. Eriti nüüd, mil mõned Eesti ääremaad, enamasti poole sajandi jooksul ära räsitud, tühjaks tehtud ja lõpuks unarusse jäetud, on nagu muutunud vaata et riigi ning rahva jaoks ülearuseks. Mõnel meie hulgast on tõepoolest mõlkunud peas mõtteid, kas neid on "meile" ülepea tarvis. Milleks näiteks Eestile niikuinii oma põliselanikkonna kaotanud Ruhnu saar ja seda ümbritsev rannikumeri, mille räimeparvede pärast on heade naabrite lätlastega nii palju sekeldusi? Või mis otsest kasu võiks me saada tollest väikesest setu maanurgast, kus voolab vaid kitsuke Piusa jõgi? Iseasi, kui see kõrvaline kant pakuks ka mingit ärihuvi või midagi muud asisemat.

Võib-olla pakubki. Ehk on sellest, et tõusta huvi keskpunkti, siingi puudu ainult mõni väike samm? Ja isegi kui kuulsakssaamisega tuleb veel natuke oodata, pole teie jaoks katki midagi. Teile jääb nii veel kord haruldane võimalus viibida välisturistidest puudutamata kaunites ja minevikuhõngulistes paikades, milliseid mujalt Euroopast naljalt enam ei leia.

Kus selle häbi ots, kui me oma uhkemaid paiku ei oska ise õigel ajal hinnata ja ootame, et neid avastaksid võõrad!

Foto: Arne Ader

Tagasi sisukorda