Kühmnokk-luik, Eesti kolmest luigeliigist suurim, oli kuni viimase ajani ainuke, kes meile suveks pesitsema tuli. Praegu tuntakse teda igal pool, kas või "tiigilinnuna", kuid see ei ole alati nii olnud.
Luige eestikeelne nimetus tuleneb tema iseloomulikust kumavast hüüust. Sama päritoluga on karjapasunal "luikamine" [3]. Ent kühmnokk-luik on peaaegu tumm. Luikedena on meie esivanemad tundnud ikka neid suuri valgeid linde, kes meilt kevadel ja sügisel läbi rändavad, oma kogunemiskohtades meeleolukaid luigekontserte annavad ning sügisel peatset lume tulekut kuulutavad. Need on laulu- ja väikeluiged, kelle pesitsusalad paiknevad Eestist põhja ja kirde pool. Laululuik on viimasel ajal laiendanud oma levilat lõuna poole ja meilegi pesitsema asunud. Temast loodame juttu teha edaspidi.
Kühmnokk-luiged on Eestisse levinud lõuna poolt üsna hiljaaegu. On teada, et aastatel 1908-1928 pesitsesid mõned paarid Saaremaa lõunaranniku lahtedel, kuid kadusid sealt jälitamise tõttu. Uuesti nähti looduses neid suuri ilusaid luiki alles 1955. aastal Virtsu lähedal. Esimene pesitsemine tehti kindlaks 1959. aastal Muhu Suuremõisa lahel. Samal aastal üritas üks paar pesitseda ka Tartu lähedal Soitsjärvel, kuid neid häirisid inimesed. 1960. aastal asus kühmnokk-luik pesitsema Käina lahel ja 1961. aastal Matsalu lahel. Alates 1969. aastast on kühmnokk-luik Lääne-Eestis pesitsenud pidevalt ning asustanud üha uusi veekogusid. 1972. aastal pesitses Eestis juba 60 haudepaari, neist enamik Saaremaa lõunarannikul, Käina ja Matsalu lahel, ilmselt erandlikult ka Narva veehoidlal 1971. aastal. Kaks aastat hiljem kasvatasid luiged oma järglasi ka Soome lahe rannikul Kolga lahes [2].
Alates seitsmekümnendatest aastatest on kühmnokk-luige pesitsusjuhtude arv Eestis pidevalt kasvanud. 1976. aastal tehti kindlaks 276 pesitsevat luigepaari, neist enamik Saare- ja Hiiumaa vetes, kümmekond ka Põhja-Eestis. Väheste eranditega paiknesid kõik pesad mererannikul või selle läheduses. 1988. aastal oli haudepaare juba 550 ja praegu tuhande ringis. Eesti Ornitoloogiaühingule saadetud fenovaatluste andmete järgi asusid kühmnokk-luiged järjest sagedamini elama ka sisemaale, kuid 1980. aastate keskpaigani ei olnud teada püsivaid pesitsuspaiku mujal kui mere ääres. Liigi pesitsusalad koondusid Lääne-Eesti ja Põhja-Eesti rannikualadele.
Kühmnokk-luige pesitsemisest rannikust kaugemal on vaid üksikuid teateid. Peale eelmainitud pesitsuskatse Soitsjärvel olevat need luiged 1964. aastal pesa teinud Lavassaare järvel (I. Soodla andmed) ning linnuatlase järgi ka Kaisma järvel või selle ümbruskonnas seitsmekümnendate lõpus või kaheksakümnendate alguses.
1978. aastal pesitses üks kühmnokk-luige paar Tori raudteejaama lähedal liivakarjääri tiigil, kuid salakütid tapsid ühe linnu. Teine pesitsuskatse tehti lähedal asuvas Selja kruusakarjääris 1989. aastal, aga see ebaõnnestus samal põhjusel (Paul Sügav).
Rohkem on teateid kogunenud Tartu- ja Jõgevamaalt. 1986. aastal asus üks kühmnokk-luige paar pesitsema Tartu külje all Aardla järvele. Neid on juba aastaid kannatlikult jälginud ja pildistanud Aavo Põlenik, kes on lindudega koguni sõbrunenud. Küllap on suurel määral tema teene, et sellel väikesel kinnikasvaval järvel on linnud peaaegu igal aastal edukalt pesitsenud (vaid 1987. aastal jäi kevadel saabunud lind üksikuks). 1990. aastal lennuvõimestus üheksa poega.
1995. aasta märtsis ilmus kühmnokk-luige paar Tartus lauluväljaku ja Emajõe vahelisele väikesele madalale veekogule. Aprilli lõpul nähti emaslindu pesal istuvat. Lähedal tegutsev isaslind hoidis sellal inimestest eemale. 12. juuniks oli emalinnul viis poega välja hautud, kuid üks poeg kadus kuu lõpuks. Luigepaar nelja pojaga tegutses veekogul umbes 20. oktoobrini, mil pojad olid juba lennuvõimestunud. Et inimesed toitsid linde, muutusid need väga usaldavaks: kui kaldal jalutavad inimesed peatusid, ujusid linnud kalda äärde ja lasid end imetleda vaid mõne meetri kauguselt. Oktoobri lõpul kaks noorlindu kadusid. Vanalinnud kahe allesjäänud pojaga olid samas veel vähemalt 1. novembrini, siis külmus veekogu kinni.
1989. aastal pesitses esimene luigepaar Ilmatsalu kalatiikidel. Praegu elutseb seal viis paari. 1991. aastast alates lisandus neile üks paar paisjärvel (Jan Siimson).
Jõgevamaal Soitsjärvel proovisid kühmnokk-luiged pesitseda 1970. aastate keskel (Aret Tallmeister). Paraku lasti munadega pesa juurest üks lind maha. 1990. ja 1991. aastal oli Soitsjärvel pesa teinud kaks luigepaari (Eigo Hint). 1995. a. pesitses kaks paari ka Elistvere järvel (Aare Kirsipuu).
Endla järvele asus kühmnokk-luik püsivalt pesitsema 1991. aastal. Nüüd on neid seal juba kolm paari ning asustatud on ka Sinijärv (Aivar Leito).
Viljandimaal üritas 1987. aastal üks luigepaar pesitseda kruusaaugutiigil Viljandi-Pärnu maantee ääres Raudna lähedal (Endel Edula). Kahjuks pesa rüüstati. Fred Jüssi ja Eerik Leibak nägid seal paari ka 1993. aasta kevadel.
Sven Veldre andmeil elutses poegadega luigepaar 1990. aastal Valgamaal Kaagjärvel e. Rautina järvel.
Võrumaal asustas 1992. aastal üks kühmnokk-luige paar Antsla lähedal Kobela kalakasvatustiike (Kristo Lauk). 1993. aastal pesitses üks paar Suur-Pehmejärvel; vähemalt üks luik oli seal ka 1994. aastal (Eerik Leibak).
Pesitsusajal on kühmnokk-luiki veel siin-seal sisemaal nähtud, kuid kindlaid pesitsusandmeid rohkem ei ole (joonis).
Arvatavasti on kühmnokk-luiged levinud mujalegi sisemaale. Kahjuks pole see asustuskäik meie linnu-uurijate tähelepanu pälvinud (ega teisedki sisejärvede linnustiku muutused). Vastuseta on küsimus, mis on põhjustanud selliseid muutusi. Tõenäoliselt on seda soodustanud järvede rikastumine toitainetega - eutrofeerumine: selle tagajärjel on hakanud vohama ka veetaimestik, sh. luikede toidutaimed.
Valgete kuninglike lindude ilmumine meie järvedele annab tunnistust suurtest keskkonna muutustest. On kahju, kui meie silme all toimuv muutus jääb korralikult kirjeldamata. Lootmata riigi abile, pöördume lugejate poole palvega aidata ornitoloogidel taastada sündmuste käiku: teatage, kus ja millal on kühmnokk-luiged meie sisemaal pesitsenud.
Kühmnokk-luik on Eestis uustulnukas ja päritolult lõunamaine liik, kelle rändetung väljendub võrdlemisi nõrgalt. Meie ilmastikuolud pole tema jaoks kõige soodsamad. Vahel jääb suvi poegade üleskasvatamiseks lühikeseks, eriti kui kurn on mingil põhjusel hilinenud. Ka inimesed pole seda uhket maastikuelustajat kuigi sõbralikult vastu võtnud. Seetõttu võiksite lisada teisigi luikede eluoluga seotud tähelepanekuid.
Andmeid ootame Eesti Ornitoloogiaühingu aadressil: EE2400 Tartu, pk. 227.
KIRJANDUS:
1. H i n t, E., 1992. Kühmnokk-luik pesitses Soitsjärvel.
Eesti Loodus, 3.
2. K e s a m a a, A., 1974. Kühmnokk-luik pesitseb ka Soome
lahes. Eesti Loodus, 3.
3. M ä g e r, M., 1969. Linnud rahva meeles ja keeles. Tln.
4. P a a k s p u u, V., 1994. Mute Swan, Cygnus olor (Gm.). Rmt.:
Leibak, E., V. Lilleleht, H. Veromann (Eds.). Birds of Estonia.
Tln.
5. R e n n o, O., 1988. Kühmnokk-luige arvukuse dünaamikast
Eestis 1959.-1978. a. Eesti Looduseuurijate Seltsi Aastaraamat,
kd. 72.