Eesti looderannikul Soome lahe ja Läänemere
avavete piiril, 7,5 km kaugusel Põõsaspea neemest
asub üle viie kilomeetri pikk ja peaaegu poolteist kilomeetrit
lai Osmussaar.Eesti looderannikul Soome lahe ja Läänemere
avavete piiril, 7,5 km kaugusel Põõsaspea neemest
asub üle viie kilomeetri pikk ja peaaegu poolteist kilomeetrit
lai Osmussaar.
Saare tuntuim loodussümbol on kuni 6 m kõrgune põhjakalda pankrannik, mis tõuseb otse merest - kirderannast vaid poole kilomeetri kaugusel on veesügavus 50 m ja enam. Osmussaare loodetipp on Eesti kivisemaid paiku. Siinsed rannavallid on väga noored, vaid kahe-kolme tuhande aastased, nii et kiviklibu vahelt suudavad tõusta vaid üksikud taimeliigid. Haisva kurerehaga kaetud kõrgemad klibuharjad õhetavad juulis õrnpunaselt, lohukeste kollane toon pärineb aga õitsema puhkenud hobumadaratest.
Juulikuine Osmussaar on tähtis peatuskoht üle mere lendavatele rändlindudele. Põhja ja ida poolt jõuab siia rohkesti hanelisi, kurvitsalisi ja värvulisi. Saare kadastikus leidub mõnel päeval hulgaliselt mere tagant tulnud kägusid ja kirjurähne. Ka kormoranid, kes kuivatavad suurematel merekividel oma kergesti märguvat sulerüüd, tigedad ännid, kes tülitavad alatasa teisi merelinde, usaldavad veetallajad, kes lubavad endist vaid kümne meetri kaugusel kiviga lutsu visata, on juulikuise Osmussaare pärisosa.
Tänavune aasta tõotab olla Osmussaarele erilise tähtsusega, sest märtsikuus loodi Osmussaare maastikukaitseala.
???: Kas oskad üles lugeda Eesti suuremad meresaared?
Loe: /1/ Palo, A., 1993. Kursil Osmussaar. Eesti Loodus, 7. /2/ Randla, T., 1972. Viisteist päeva Osmussaarel. Eesti Loodus, 9. /3/ Kask, J. jt, 1994. Geoloogilised huvid Osmussaarel. Eesti Loodus, 12.
"Lihtsalt ei jõua oma kartulimaad
umbrohust puhtana hoida!" on ahastuses kurtnud nii mõnigi
aiapidaja. Ja vahel saavadki need taimed, keda rahvasuu umbrohtudeks
kutsub, suureks sirguda ja avada oma imekaunid õied...
Kollane karikakar on meie umbrohtudest vast üks kenamaid. Ei tahakski teda põllumeeste kimbutajate kilda liigitada, kuid mis parata, kõik asitõendid räägivad selle poolt. Nimetagem vaid tema tavalisi kasvukohti - põllud, kultuurniidud, jäätmaad ja teeääred. Ülearune pole lisada, et kaunitari viljad (seemnised) on imepisikesed ja neid on umbrohule kohaselt palju: kui kõik seemned idaneksid, võiks üksainus taim anda 12 000–14 000 järglast.
Just juulikuul on õige aeg imetleda kollase karikakra õisi, mis säravad vaatajale vastu kui väikesed päikesed. Putkõite tumekollast ketast ümbritsevad kiirtena veidi heledamad keelõied, mida on korvõisikus umbes 30. Ent see arv kõigub kaunis suuresti, andes karikakraõiele maagilise omaduse: teda sobib kasutada oraaklina. Paaritud või paaris keelõied on küsijale valmis vastama kas "jah" või "ei".
Umbrohud on osa loodusest, mis ei oota inimest kaugel metsade rüpes, vaid tuleb ise tema juurde. Umbes nii, nagu seda kunagi tegid koera või hobuse kauged esivanemad. Sageli hävitatakse niisugused pealetükkijad ilma pikema jututa. Teinekord võidakse nad siiski omaks võtta – ka meie loo peategelane on saanud juba kindla koha aiapeenral, kus teda võib tihti leida koos teise kultuuristatud taime – rukkilillega... Huvitav, ka oma rahvuslille oleme valinud umbrohtude seast!
???: Vaata ringi oma kodu ümbruses: kas äkki on Sullegi mõni umbrohtude seltskonda kuuluv taim külla tulnud?
Loe: /1/ Jaagomäe, Õ., 1968. Kas karikakrad. Eesti Loodus, 1. /2/ Kuusk, V., 1984. Umbrohud ja prahitaimed. Tln.
Inimeste jaoks eksisteeriks nagu kaks kuldnokka:
hea ja halb. Hea kuldnokk tuleb kevadel meie koduõuele,
et vilistada mõnel puuoksal imekaunist lauluviisi. Pesitsusajal
otsib hea kuldnokk aiast vilkalt putukaid, nende vastseid ja teisi
selgrootuid, hävitades pahasid aiakahjureid. Hilissuvel ilmuvad
aga aedadesse halvad kuldnokad, kes ründavad suurte parvedena
hoolsa aiaomaniku marjatagavara. Vanemal rahval on nende paharettide
tarvis teine nimigi varuks - rä(ä)stas.
Juulis hakkavad kuldnokad üha rohkem eelistama seemneid, marju ja pungi loomse toidu asemel. Pruunid noorlinnud, kellel oma pesitsusterritoorium veel puudub, vahetavad toidusedeli muutudes ka asukohta. Juba juunis pesakondade ühinemisel tekkinud salgad liituvad juulikuu alguses üha suuremateks parvedeks, milles liigutakse pesitsusalalt mõnisada kilomeetrit lõuna poole. Eestisse jõuavad niiviisi kirdepoolsematelt aladelt pärit linnud, samal ajal kui meil üleskasvanud pesakonnad liiguvad edela suunas, et maiustada marjadega näiteks Läänemere lõunakaldal. Sellist asukohavahetust, kus linnuliigi ränne lõpeb kusagil pesitsusala ja talvitusala vahepeal, nimetatakse vaherändeks. Juulikuust kuni septembrini on meie kultuurmaastikul, rannakadastikes ja roostikes elamuslik kohata tuhandetesse isenditesse ulatuvaid kuldnokaparvi. Halbu linde nende seas tegelikult pole. Kui Teie marjaaias on kuldnokad paha teinud, siis lohutage endid: samad sulelised rõõmustavad meid järgmisel kevadel kena lauluviisiga.
???: Hinda, mitu kuldnokka on juuresoleval pildil!
Loe: Põldmaa, K., 1975. Kodumets. Tln.
Fotod: Arne Ader