Kas polnud suitsupääsukese–rukkilille–paekivi rida rahvussümboleina veel piisavalt pikk, et tuli sinna veel üks lüli juurde kleepida?
Tundub küll, et neile üldistatud sümbolitele (linnu- ja taimeliik ning kivim) võiks lisada ka mingi Eestile väga omase konkreetse loodusobjekti. Algselt oli välja pakutud mõiste rahvusmonument, siis lisandusid veel loodusmonument, loodusmälestis, lembemaastik, looduspärand... Keeletundjatega sai mitut kanti konsulteeritud ja nende soovituse järgi on kõige sobilikum öelda siiski sümbol, niisiis Eesti loodusmaastike sümbol.
Selleks sümboliks valiti ligi kaks aastat kestnud arutelu järel Põhja-Eesti pankranniku ehk klindi kõige iseloomulikum lõik Ontika, Toila-Oru ja Voka vahel. Eks piirid muidugi veel täpsustuvad, sest ega see päris nii lihtsalt ka ei käi, et me kuulutame sümboli välja ja looduses jääb kõik nagu enne: sümbol tuleb tähistada, parimad vaatekohad kätte juhatada jne.
Millal ja kuidas see idee alguse sai?
Paar aastat tagasi külastas Eestit üks UNESCO komisjon. Neil olid hoopis teised tööd ja eesmärgid, aga et tööde vahel juhtus olema vabu päevi, siis palusid nad endale näidata ka Eestimaad. Ja mida sa muud näitad, kui seda, mis on kaunis! Nagu iseenesest mõistetavalt sõitsime pankrannikule ja selgitasime külalistele, et teist sellist siin lähikonnas ei ole – ei Läänemere ääres ega üldse Euroopas. Neile meeldis meie pankrannik väga. Külalised ütlesid muu hulgas, et tulevikus hakkab UNESCO välja valima eriti kauneid ja samas mingile maale iseloomulikke paiku. Sealt kinnistuski mõte, et peaksime niisuguse sümboli või mälestise kõigepealt endi jaoks selgeks tegema.
Kas olete ise praeguse valikuga rahul?
Mulle tundub, et inimesed tegid ainuvõimaliku valiku – valisid välja tõesti Eestit väljaspoole iseloomustava maastikulõigu.
Mulle meenub üks ammune seik. Neli aastakümmet tagasi, kui viibisin mitte just omal tahtel Venemaal, tuli minu juurde üks Läti poiss ja ütles, et näe, siin on pilt sinu kodumaast. Ta ulatas mulle tikutoosi, kus oli peal – vanemad inimesed küllap mäletavad – pankrannik. Ei mingit teksti, ei midagi muud peale kirja "Tuletikud". Ja ometi oli meie naabrile selge: just see on Eesti.
Ma hoidsin selle toosi seal alles, tõin ta koju naastes kaasa – ja see lugu on hella mälestusena tänaseni meeles. Kui me näeme Vesuuvi pilti, siis pole vaja midagi küsida – niigi selge, et see on Itaalia. Kui näeme Suurt Kanjonit, teame igasuguse täiendava tekstita, et see pilt on Ameerika Ühendriikidest. On teisigi selliseid looduspilte – näiteks Punkaharju Soomes: tõepoolest sümboliseerib ta just tunnetuslikult Soomet. Ma usun, et pankrannik sümboliseerib, esialgu vähemalt meie lähinaabritele just Eestit.
Tegelikult on me sümbolid salamisi niigi välja kujunenud. Eesti rahatähtedelgi on maastikupildid – mida suurem number rahamärgil, seda mõjusam maastik! Ja sajasel pole mitte lihtsalt mingi kultuurimälestis, vaid pankrannik. Vähesed tunnevad, et see konkreetne pangatükk on Pakri poolsaarelt, inimesed on seal vähe käinud. Küll aga seostub see pilt kohe Põhja-Eestiga. Ja mis oleks veel käibivam kui rahatäht!
Kui nüüd UNESCO möödunud aasta lõpul saatiski meile taotluse saada maailmapärandi nimistu jaoks teada kõige iseloomulikumad rahvusmaastikud või pärandkultuurmaastikud või looduspärandmaastikud, siis oli selleks sobilikul pankrannikul juba ka rahva toetus.
Mida UNESCO oma maailmapärandi nimistuga õieti taotleb?
Nad püüavad luua maailmast kireva pildi: tahavad igalt suurelt ja väikeselt maalt valida esindusmaastiku, mis oleks minupärast kas või nagu rahvuslipp: maastiku, mis esindab seda maad kõige paremini. UNESCO nimistusse arvatud objektid võetakse tõenäoliselt kõrgema kategooria kaitse alla. Nad registreeritakse rahvusvaheliselt, nagu rahvuspargidki ja hakkavad teatud logona esindama oma maad.
Mis nüüd selle sümboli valimisele peaks järgnema?
Kui Eestis valis soliidne teadlaste kogu – Teaduste Akadeemia Looduskaitse Komisjon – rahva arvamuste alusel sellise sümboli, esitab see meile, looduskaitsjaile, väljavalitu suhtes kõrgendatud kohustusi. Me peame tema jaoks leidma raha, ehitama sinna vaateplatvorme, piisavasse kaugusse parkimiskohti, korrastama teid ja allapääse, panema tähiseid. Ühesõnaga, meile tuleb sellega kohustusi juurde. Muidu jääb see pankranniku lõik ikka endiselt maastikukaitsealaks, kuigi lisame ehk märke "Esindab sümbolina Eesti loodusmaastikke".
Minu ettekujutust mööda oli ta veel ühena seni juba valitud loodussümbolite reas igati vajalik.
TOIMETUSELT. Loodussümbol valiti suure häälteenamusega, samas on väärt kõik mõtteavaldused, mis sel puhul meieni jõudsid. Avaldame neid mitmes ajakirjanumbris, ergutamaks inimesi leidma erilisi loodusväärtusi nii oma maakonnast, külast, vahest kodutalu maaltki.
Samas kordame palvet:
LEIDKEM ÜLES PÕHJA-EESTI PANKRANNIKU KAUNEIMAD VAATED!
Fotosid (slaide), millele lisatud pildistamise täpne koht ja aeg (huvi pakuvad ka varasema aja pildid või koopiad neist), ootame aasta lõpuks toimetuse aadressil: EE2400 Tartu, pk. 110, märgusõna "Pankrannik".