Lõppeval sajandil on olnud koguni kolm sensatsioonilist taimeleidu – juhtumit, kus aastamiljonite eest väljasurnuks peetud keskaegkonna organism (okaspuu) on leitud kasvamas praegusaja looduses. Need juhtumid on täiesti võrreldavad elusa dinosauruse leiuga, nagu seda armastavad kirjeldada ulmekirjanikud ja -filmijad. Kahest neist on pajatanud Eesti Loodus: 1945. aastal kirjeldatud metasekvoiast, mammutipuust Hiinas ja 1958. aastal kirjeldatud kataiast, mis ühendab endas kuuse, nulu ja ebatsuuga tunnuseid ning kasvab samuti Hiinas (EL 1958, lk. 374 ja EL 1967, lk. 139). Nüüd on teatavaks saanud kolmas, veelgi põrutavam leid, seekord Austraaliast.
Möödunud aasta alguses läbis maailma ajakirjandust (vt. ka Rahva Hääl, 4. jaanuar 1995) teade araukaarialaadse okaspuu leiust, mis meenutab igati juuraaegseid okaspuid. Teda hakati nimetama Wollemi männiks, sest austraallaste jaoks on ka araukaaria mänd (päris mände seal looduslikult ei kasva) ja puu avastati Wollemi rahvuspargis.
See rahvuspark rajati 1979. aastal Sydney lähedale ja ta on oma suuruselt (1/9 Eestimaast!) sellel mandril teine. Wollemi tähendavat sealse põlisrahva keeles "vaata ringi". Jah, seal on tõesti, mida vaadata: rahvuspark hõlmab kõige ligipääsmatuma osa Sinimägedest – liivakiviplatoosid lõhestavate sügavate lõhede, kuristike ja orgudega, kuhu pääseb vaid alpinistivarustuses või helikopterilt laskudes.
1994. aasta augustis laskuski rahvuspargi töötaja David Noble köiel 600 m sügavusse kanjonisse, kuhu inimese jalg polnud veel kunagi jälgi jätnud. Vihmametsatihnikus paelus tema tähelepanu võrastikust varisenud võrse, mille okkad olid laialt varre küljes kinni, meenutades sõnajalga. Üle ürgmetsapuude laiusid mingi tundmatu okaspuu haralised ladvad...
D. Noble näitas kaasavõetud võrset dendroloog Wyn Jonesile, kes samuti puud ei tundnud ja pidas seda esmapilgul mõneks Hiina okaspuuks. Küllap mõni ülelennanud turist oli kunagi naljaviluks seemneid alla puistanud, arvas dendroloog. (See koht on umbes 150 km kaugusel Sydney'st, mille ümbruses lennatakse tihti õhupallidel ja eralennukeil.)
Järgneva kolme kuu jooksul uurisid Wyn Jones ja Jan Allen läbi kogu okaspuude kohta leiduva teatmekirjanduse. Selgus, et niisuguseid okkaid võib näha vaid kivististel, 150 miljoni aasta eest elanud okaspuude jäljendeil! Polnud kahtlust, et puu kuulus igivanasse araukaarialiste sugukonda.
Novembris korraldati kuristikku põhjalik uurimisekspeditsioon. Eelnevalt desinfitseeriti varustus ja rõivastus, et mitte kaasa viia taimehaigusi levitavaid mikroobe ja eoseid. Põhjalik revisjon sedastas saladuslikke puid kahe rühmana, kokku vaid 40 isendit, osa neist ligi 35 m kõrgused puud tüveläbimõõduga üle meetri. Leidus ka noori puukesi, saadi isas- ja emaskäbisid ning seemneid.
See oli tõeline jõulukingitus Austraalia botaanikuile: kogu teadusmaailma tähelepanu paeluv uurimisteema vähemalt aastakümneks. Sydney botaanikaaiale andis see aga lootuse saada tohutut sissetulekut maailma haruldaseima taime paljundusmaterjali müügist.
Ent kõigepealt tuli tagada leiukoha salastatus, sest ajalehesõnumist elevile aetud seiklejate ja rikaste aiandusharrastajate püüd saada see imeline taim iga hinna eest ka endale, võis kiiresti hävitada pisikese populatsiooni, lagastada metsakeskkonna või lahti päästa metsapõlengu.
Ent tuli kiiresti organiseerida taime paljundamine. Seemneid oli raske saada ja kuigi nad idanesid rahuldavalt, ei saanud seemneline uuendus tagada küllaldast taimmaterjali. Vegetatiivne paljundamine oli tulemusrikkam: pistoksad juurdusid hästi ja võsuline uuendus on sellele liigile nii omane, et kõiki tüvesid ümbritsevad rohked võsutekkelised harud. Eriti tulemuslik näib olevat koekultuur, sest esimesed sajad katseklaasitaimed arenevad söötmel jõudsasti. Kulub vaid paar aastat, et sel viisil paljundatud taimedega varustada tuhandete ostusoovid, nii botaanikaaedade kui ka harrastusdendroloogide tellimused. Austraalia aiandusajakirjad tutvustavad paljundustöö lootustandvaid tulemusi, et rahustada entusiaste, kes muidu riskiksid kaelamurdva kaljuronimisega ja ohustaksid tillukese populatsiooni ainsat kasvukohta.
Viimasel aastavahetusel avaldati lõpuks uue perekonna ja selle ainsa liigi teaduslik kirjeldus, mille ootel viibis ka alles nüüd Eesti Looduse lugejani jõudnud kirjutis. Puule anti nimeks Wollemia nobilis (epiteediks leidja nime Noble´i latiniseeritud kuju, mis ühtlasi tähendab ´õilis´, ´kuulus´). Artikkel ilmus Austraalia taimesüstemaatika esindusajakirjas Telopea, mis on saanud nime Uus-Lõuna-Walesi taimsümboli järgi. Autorite hulgas on peale kahe eelnimetatu ka Austraalia nimekamaid taimesüstemaatikuid Ken Hill.
Araukaariad ja kauripuud (agaatised) olid seni ainsad allesjäänud perekonnad selles keskaegkonna laialt levinud sugukonnas. Uuel perekonnal on nendega mitmeid ühisjooni: kuuluvad suurte ühekojaliste puude hulka; neil on suured ümmargused soomusteks pudenevad käbid, mis kannavad tiivulisi seemneid; kaks idulehte. Erinevused: volleemial on kestendav köbruline korp, tema käbid (stroobilid) paiknevad võsutippudes (lisaks veel mitu vähem märgatavat iseärasust). Eriti silmatorkav on lehtede kolmekujulisus: nad on laia alusega, soomusjad või okasjad – viimased pikad ja kahes reas või lühemad ja neljas rööpses reas, nagu ei ühelgi okaspuul. Püstised ladvaoksad kannavad kaherealisi harunemata külgoksi, mis kasvavad 3–8 aastat järjest ja vajuvad paeltena allapoole, andes ladvale kummalise paruka ilme. Kui nad on ära langenud, tekivad uinupungadest uued harud uute lühiajaliste rööpokstega. Nii ongi vanad puud rohkete latvadega ja tüvedega. Hea vegetatiivne võsude teke aitab kohastuda kliimaga, milles põuad ja põlengud puid tihti ohustavad.
Möödunud aastal tuli Austraaliast kaks sensatsioonilist uudist ka õistaimede kohta: leiti uus primitiivsete prootealiste perekond ja vanima õie kivistis. Need aga väärivad juba omaette kirjutist.
KIRJANDUS:
1. H i l l, K., 1995–1996. The Wollemi pine. Gardens, 27.
2. J o n e s, W. G., H i l l, K. D., A l l e n, J. M., 1995. Wollemia
nobilis, a new living Australian genus and species in the Araucariaceae.
Telopea, 6.