Suurem osa meie kolmeteistkümne "mehitatud" kaitseala töötajaist alustas looduskaitses kümmekond ja rohkem aastat tagasi riigikeskese mõtlemise tingimustes, kus erahuvid olid tundmatud. Kui käivitus maareform, siis (1991) seati ülesanne – eristada riigi looduskaitsemaa. Ettepanekud, mis tehti 1992. aasta kevadel, jäid ootele neljaks pikaks aastaks. Paljudel elualadel, näiteks metsanduses, mõeldi end 1940. aastasse ja lähtuti oma tulevikukavades seisust, mis valitses meie maal pool sajandit tagasi. Samasugune mõttekäik looduskaitses olnuks absurdne, sest sedamaid tulnuks likvideerida Matsalu looduskaitseala, üle poole Lahemaa rahvuspargist ja Endla looduskaitsealast.
Rõhutatult riigikeskesed looduskaitseametnikud tegid oma ettepanekutes võimalikult suuri panuseid kaitsealade säästmiseks ning hetke poliitilised suundumused toetasid seda. Aastail 1993–1995 oodati pingsalt valitsuse ja Riigikogu otsuseid. Paraku neid ei tulnud. Ja loodusekaitsjad pidid minema kokkulepete teele nii õigusjärgsete omanike kui ka kohalike omavalitsustega. Lepped said tugineda õiguslikule alusele, aga uued seadused-määrused ei sündinud üleöö, vaid samuti pikaldase ühiskondliku kokkuleppena.
Riigi üldisest olukorrast sõltuvad tema kodanikud, teiste hulgas ka riigiteenistujad. Raske ümberorienteerumine, riigihuvide kohatine taandamine kulges aeglaselt. Kõike seda kannatlikult üle elades looduskaitseametnikud karastusid, kuid kahjuks on tekkinud ka paratamatuid konflikte. See protsess ei ole lõppenud ning kestab tõenäoliselt veel aastaid, kuni suudame läbi vaadata ja lõplikult kinnitada oma pool tuhat kaitseala. Eesti looduskaitse on täpselt nii kõva, kui kõvad on tema Leitod, Postid, Koitjärved...
Möödunud kahe aasta vältel oleme saanud jälgida, kuidas toimib 1994. aasta looduskaitseseadus maa- ja omandireformi tingimustes. Selle aja vältel oleme suutnud uued eeskirjad ja tsoneeringud kinnitada 11 kaitsealale (1. juuni seisuga ligikaudu 120 000 ha), ette on valmistatud veel mõnikümmend. Selle töö olulisus on teadvustunud ka maakondades. Teistest veidi aktiivsemalt on tegutsetud Võru, Ida-Viru, Viljandi, Saare ja Hiiu maakonnas, objektide ohtrusest tulenevalt tekitab muret aga olukord Lääne-Virumaal, Rapla- ja Pärnumaal. Mõned maakonnad püüavad kinnitada uued kaitse-eeskirjad ja tsoneeringud kõigile oma looduskaitsealadele ja muudele objektidele korraga, rakendades selleks tööks lepingute alusel lisajõude või oma maakonnasiseseid võimalusi. See lähenemisviis tundubki õigem.
Esmajärjekorras peaksime korrastama kaitsealade eeskirjad ja jaotuse erisuguse kaitsere_iimiga vöönditeks. Kuid samal ajal tuleb kindlasti üle vaadata ka pargid ja üksikobjektid ning hakata pidama vastkinnitatud looduskaitseregistrit.
Tänavu loodame valmis saada ja kinnitamiseks esitada kõigi administratsiooniga kaitsealade uued eekirjad. See ei tähenda aga, et ei tegelda ka ülejäänutega. Kogu tööd koordineerib, juhendab ja korraldab keskkonnaministeeriumi looduskaitseosakond ja infokeskuse juurde loodud looduskaitsebüroo.
Et anda ettekujutust kogu töö ulatusest, nimetame, et pärast kõigi kaitsealade (endised riiklikud ja kohalikud) formaalset kinnitamist riiklikeks 20. oktoobrist 1993. aastal, sai neid kokku 474. Nüüdseks on ministeeriumi looduskaitseosakonna juures tegutsenud komisjon koostöös maavalitsuste looduskaitseametnikega nimekirja korrigeerinud ja täpsustanud. See töö on väldanud ligi kaks aastat ning lõplik nimistu peaks valmima veel tänavu. Praegune projekt sisaldab 57 looduskaitseala, 171 maastikukaitseala ja 62 parkmetsa. Omal ajal maakonna (rajooni) tasandil loodud kaitsealadest liigitati üksikobjektideks 35; on tehtud ettepanek likvideerida 55 ala; 35 endist kaitseala jäid teiste, hiljem loodud suuremate kaitsealade maale. Miks osa likvideeriti? Näiteks Haanja looduspargi alale jäid Kavadi, Kütioru ja Võidumäe kaitseala, tulevane Loodi looduspark haarab enda alla kuus endist maastikukaitseala. Oma mõtte kaotasid näiteks viinamäe teo elupaikade kaitsealad, sest see liik ei ole meil enam kaitse all.
Eesti looduskaitse üks tõsisemaid nüüdisprobleeme on erimeelsused metsameestega. Tüli tekitab reservaadi mõiste erinev tõlgendamine ning metsaseaduse terminite – kaitse- ja hoiumetsa kategooria – ebaselge määratlus. Lähiaja olulisim ülesanne on kokku leppida nende mõistete üheses tõlgenduses ning kaitsealade kaitse-eeskirjade ja tsoneeringute suhtes. Pärast metsaseaduse jõustumist püüti seda probleemi lahendada metsa juhtfunktsiooni mõiste kaudu, paraku pole üksmeelt siiani leitud. Loodetavasti teeb asjad vähemalt teoreetiliselt selgeks uus metsanduse arenguprogramm. Põhimõtteliselt ollakse üksmeelel, et säästliku arengu nõuet ning keskkonnakaitse ja loodushoiuprintsiipe tuleb rakendada lausaliselt ehk teisiti öeldes – keskkonna saatust ei otsustata mitte ainult kaitsealadel, looduskaitse üldiste põhimõtete rakendamine on oluline just väljaspool neid.
Loodusreservaadid on kaduvväikesed alad – haaravad vaid mõne kümnendiku protsenti Eesti pinnast –, mida tuleb säilitada teaduslike etalonaladena. Loodusreservaadid ja sihtkaitsevööndid kokku moodustaksid aga selle pinna, mida tuleks metsanduslikult käsitleda hoiumetsana (kui nad asuvad metsamaal!). Ja need alad võiksid lähikümnendil moodustada 2-5% Eestist. Kui me räägime looduskaitsealusest maast selles tähenduses, siis mõistetakse meie arvnäitajaid ja protsente ka Läänes. Rootsis on 1,5 miljonit hektarit nn. kaitsemetsi, mille eraomanikele püüab riik kompenseerida kaitsere_iimist tingitud sissetuleku vähenemist. Peale rahvusparkide, mille maa kuulub riigile, on Rootsis veel 26 000 km2 looduskaitsealasid, kus maad haldavad omanikud on kohustatud järgima piiranguid. Seega ei vastandu põhimõtteline looduskaitsekorraldus (v.a. rahvuspargid) Rootsis ja Eestis ning meiegi ühiskond peab jõudma äratundmiseni, et looduse kaitsmine on meie riigi ja rahva ühine huvi.
Avalikku võimu teostavatel kohalikel omavalitsustel on ebaeetiline rääkida looduskaitsepiirangute kehtestamise tõttu saamata jäänud tulust. 1995. aastal jäi maamaksu valdadele laekumata 3,5 milj. krooni, mis tulnuks tagasi taotleda eelarve ümberjaotamist reguleeriva seaduse alusel. Kohati on probleeme tekitanud ka poliitiliste hoiakute ja arengutempode hüplikkus. Kui 1992. aastal nõudsime kõigist maakondadest ettepanekuid, mismoodi fikseerida riigi looduskaitsemaa, siis paraku jõudsime tegudeni alles sel kevadel Viidumäe looduskaitsealal. Kui 1993–1996. aastal said maamaksu soodustust maaomanikud, kelle maal asus looduskaitseobjekte, siis alates tulevast aastast on see võimalik ainult seal, kus on kehtestatud ja kinnitatud objektidele u u e d kaitse-eeskirjad ja tsoneeringud ning kus vastavad arvestused on tehtud ka põhikõlvikute kohta. Eraomanikule kompenseerib Eesti riik vaid seaduslike piirangute tõttu saamata jäänud otsest tulu. Oleme seda püüdnud teha lagle- ja hülgekahjustuste eest ning lähitulevikus teeme arvatavasti ka metsaraie, väetiste kasutamise, kruusa, liiva ja turba kaevandamise keelu korral.
Eesti looduslikku mitmekesisust ohustab praegu kultuurmaastike ja poollooduslike elupaikade võsastumine ning sööti jätmine. Kui me kohe midagi ette ei võta, lakkavad Eesti luha- ja rannaniidud ning puisniidud olemast täpselt samuti, nagu see juhtus möödunud aegadel Lääne ja Põhja-Euroopas. See midagi on aga maaelu toetamine seal, kus see on veel võimalik. Eeskujuks sobivad ponnistused Matsalus, kus PHARE abi ja siseriiklike eraldistega on suudetud talunikele niitmise ja karjatamise eest peale maksta. Ka Laelatu, Viidumäe ja Halliste puisniite oleme suutnud piiratud määral niita, kuid seal on ikka raskem ja raskem õigustada motiveerimata tööd: heina pole kellelegi tarvis... Samas peame mõistma, et kaotades oma traditsioonilise maastikupildi, jääme looduse poolest hulga vaesemaks.
Eelseisvaks sajandivahetuseks peab looduskaitse jõudma seisu, kus riigi, omavalitsuse ja üksikisiku huvid ei vastandu. See on ühiskondlik kokkulepe, mille järgi kodanikud tunnistavad riiklikke huve, mida tagavad seadused. Et nõnda läheks, selle nimel tegutsebki praegune looduskaitseametkond. Selles raskes töös on tagasilöögid ja pettumusedki kahjuks paratamatud. Peaasi, et lõppeesmärk – korrastatud looduskaitse – ei jääks kättesaamatuks ning loodusekaitsjad ei tunneks end oma misjonitöös üksi. Nüüd, kus tuleviku väljavaated ja eelistused on selged, peame võitlema selle nimel, et vastavad seadusaktid ja arengukavad ei jääks riiulile tolmuma, vaid rakenduksid ellu.
Tänavu tähistasime 25 aasta möödumist Lahemaa rahvuspargi moodustamisest. Kohalikes massiteabevahendeis ilmub aeg-ajalt üleskutseid likvideerida Lahemaa ja Karula rahvuspark. Need, kes nii hüüavad, ei mõista ühitada maaelu arengut ja tänapäeva looduskaitse aateid. Sellised suundumused ongi meie praegusaja looduskaitse suurim nõrkus, mis sunnib ametnikke palju viljakamale koostööle kohalike elanike ja omavalitsustega.
Seistes Euroopa Liidu lävepakul, peaksime senisest jõulisemalt avalikustama oma looduse väärtusi ning sisenema uksest nii, et säiliks Eesti kordumatu omapära.