Nii, nüüd on siis see aeg kätte jõudnud, millal ma Sulle neid sõnu pean lausuma. 23 aastat tagasi, ühel veebruarikuisel päeval kohtusime esimest korda. See oli siis, kui vana Anton ja tema perenaine veel laiul elasid. Sellest ajast oled Sina olnud minu käskija. Olen olnud Sinuga nii rõõmus, mures kui ilus. Olen Sinu kingitud värvilisi tundepilte teistelegi jaganud. Nüüd ma tean, mis tähendab olla, mis tähendab vastutada, kannatada, kaotada... Arvan teadvat, kuidas suhelda merega, mis Sind kaitsma on pandud ja seda nii suvel kui talvel.
JÄTAN HÜVASTI, sest aeg on Sulle uued (või ka vanad) peremehed leidnud. Loodan, et tulijad mõistavad tõsiasja, et ükski maatükk ei kuulu kunagi ühelegi inimesele. Inimene võib ainult võtta endale vastutuse selle eest hoolitsemiseks. On ebamoraalne sinu pinnal ühitada eraomandlikud ja üldrahvalikud huvid (vastuolu, mida kaitseala peab endas kandma). Ei taha enam taluda süüdistavaid, kadestavaid, teinekord lausa pahatahtlikke pilke, mida ma enda arvates ei ole ära teeninud. Pidin pettuma nii mõneski inimeses, kellest varem lugu pidasin. Kurb oli tõdeda, kuidas magus omaniku- (=saama-)tunne neis väikese inimese paljastasid. Raske on kanda endas vastuolu, mis looduskaitsetöösse on programmeeritud. Olen väsinud elamast teiste inimeste elu. Nende aastate jooksul ei ole ühtegi suve endale saanud.
ANDKE ANDEKS, kõik inimesed, kellele olen sõnaga haiget teinud, kas siis laiule mineku tõkestamisel või seal loata viibimise eest. Vabandan, et olen saari rohkem kui inimesi teeninud.
TÄNAN Sind, meri, et mulle, tihti nii hooletule, kärsitule ja kangekaelsele, andestanud oled. Nii mõnigi kord oleksid võinud mind enda omaks arvata. Sügav tänu kõigile inimestele, kes mind mõistnud ja abistanud on. Meeldiv on mõelda, et neid ei olegi vähe olnud.
LOODAN, et siin ikka rahulik meel, kainus, puutumatus ja üksiolemise võimalus säilib. Et sa ikka paljudel endasse armuda laseksid ja mõnele ainsaks armastuseks oleksid. Hoidku taevas, et Sind linna lõbutüdrukuks ei saadetaks.
20. oktoobril Saarnakil
Tiit Leito
(HIIUMAA nr. 125, 28. oktoobril 1995; LOODUSAEG 1996-11)
See hüvastijätukiri ilmus hiidlaste lehes mullu sügisel - siis, kui Tiit Leito oli otsustanud. Tegelikult lahkus ta Hiiumaa laidude kaitseala juhataja kohalt 9. märtsil. Miks ikkagi?
Ei ole kõrvalseisjate asi kiita või hukka mõista seda, mida üks inimene iseenda suhtes otsustab. Ometi paneb see otsus mõtlema meie kaitsealade tuleviku peale. Kui inimene on nii suure osa oma elust, oma parimad aastad pühendunud ühele tööle, siis pole usutav, et ta ilma väga tõsise põhjuseta sellest vabatahtlikult loobuks.
Need, kel on olnud võimalus käia Väinamere laidudel, seostavad seda Eestimaa loodusnurgakest tingimata (kas või alateadvuses) Tiit Leitoga. Need, kes on ostnud Tiit Leito isikupäraseid postkaarte või lehitsenud tema looduskarget albumit "Vaikuse värvid", seostavad nähtut tahes-tahtmata Hiiumaa laidude kaitsealaga. See on olnud suletud ring. Juba ligi veerand sajandit. Ja nüüd on see katki. Kas seda saab ikka võtta ühe inimese probleemina?
LÄINUD AASTAL astusid kategooriliste avaldustega ametist tagasi Hiiumaa laidude kaitseala juhataja Tiit Leito ja biosfääri kaitseala programmijuht Jüri Piiper. Kusagil peab leiduma seletus, miks nad seda tegid. Kui sa ei tea, kuhu sa tahad minna, siis ei vii sinna ühtegi teed. Seda vana mõttetera lugesin hiljaaegu tugiva (säästva) arengu õpetusest, mille Rahvusvaheline Looduskaitseliit tervele maailmale laiali saatis. Teadmatus, olgu ta sinu enese sisemusest kasvanud või välispidiste asjaolude tekitatud, pärsib varem-hiljem olemise talumatuks ja pürgimised mõttetuks. Aga tuntud rajadki tõusevad teinekord enne eesmärgini jõudmist püsti ette.
Mõlemad küllap teadsid, et sellistest ametitest on parem lahkuda "testamendiga" - tööjärge niimoodi üle andes, et järjepidevuse säilumine tegemistes oleks võimalikult garanteeritud. Siiski võtsid mehed patu südamele ja riputasid mantlid varna. Ei taha ja ei tohigi süüdistada, demokraatlikus ühiskonnas on igaühel õigus kujundada oma eesmärkidele vastav isiklik tegelikkus. Ometi peaksime tohtima ja tahtmagi mõista, kuskohas õieti ja miks isiklik elu ühiskondliku tegelikkusega vastasseisu tõusis. Oli neil ikka piisavalt informatsiooni? Oli neil küllalt võimalusi omi arusaamu põhjendada, et mitte tunda end välise sundusega manipuleeritavatena? Leidsid nad mõistmist oma arusaamadele vastavate muutuste kavandamisel? Ühiskondlikku tegelikkust ei saa tõlgendustega paremaks sättida - see kas on demokraatlik või ta ei ole seda mitte. Ta kas soodustab igaühe aktiivset panust ja isiklikku vastutust, või otse vastupidi, surub neid maha, kuni isikliku ja ühiskondliku konfliktini. Palju parem oleks, kui seletus taanduks lihtsalt endiste kolleegide isemeelsusele ja küündimatusele kanda ühiskondlikest kokkulepetest tulenevaid kohustusi. On see tõepoolest nii või oleme nüüd hetkerahuldust pakkuva enesepettuse küüsis? Keeruline lugu, kurivaim! Ju peab aeg arutust andma.
Ruuben Post
(HIIUMAA nr. 4, 11.01.1996 [Kaitseala Teataja];
LOODUSAEG 1996-3)
Looduskaitse, nagu kogu ühiskond, on viimastel aastatel teinud läbi suuri muutusi. Peaasjalikult on muutunud aga kaitseala roll ühiskonnas: nukatagusest nokitsejast on järsku saanud aktiivne ühiskonnaprotsessides osaleja. See puudutab esmajoones maareformi, kuid ka muid riigiehituslikke küsimusi. Muutused nõuavad selget sihti looduskaitsetöötajate silme ees ning riigi keskvõimude toetust kaitsealadel töötavatele inimestele, sest tihtipeale on riigi looduskaitselised ja rahvuslikud huvid olulisemad kohapealsete omavalitsuste või külade huvidest. See ei tähenda teadlikku konfrontatsiooni, kuid teatavad vastuolud on looduskaitsele olemuslikud. Siinjuures on oluline ka kaitseala kui institutsiooni selge määratlemine meie riigi täitevvõimu struktuuris. Ei tohi unustada, et lisaks konkreetsetele looduskaitsetöödele peavad kaitsealade töötajad tegema ka kõiki neid toiminguid, mida üks normaalne riigi täitevvõimu osa ikka tegema peab: koostama oma eelarvet, andma aru, pidama arvestust riigivarade üle jne. jne. Sellise tegevuse maht ei pruugi aga olla sugugi väike. Samas teevad looduskaitsetöötajad oma tööd küllaltki väikese palga eest, mis ei kompenseeri kindlasti kogu närvi- ja töökulu. See jutt on kõik selgitamaks, et Tiit Leito probleemid on omased kogu meie looduskaitsele.
Tõepoolest on tekkinud olukord, et meie kaitsealade töötajad on jäänud täiesti üksi probleemidega, mida tuleks lahendada hoopis valitsuse või isegi Riigikogu tasandil. Veelgi enam - puudub selge riigi poolt seatud perspektiiv... Sellise ebanormaalse olukorra on nüüd avalikustanud Tiit Leito, kuid tegelikult on viimaste aastate jooksul lahkunud töölt kolm kaitsealade direktorit ning reorganiseeritud üks kaitseala, kus seejärel looduskaitsetöölt lahkus mitu inimest, sealhulgas ka noori. Kõik see annab kahjuks tunnistust sellest, et meil ei hinnata riigitööd tegevat inimest ega püüta tema kogemusi ja oskusi rakendada Eesti riikliku looduskaitse hüvanguks. Siin pole hoopistükkis tegemist metsanduslike, botaaniliste, zooloogiliste vms. probleemidega. See on riigiõiguslik, poliitiline, sotsiaalne vms. temaatika! Eelöeldu valguses kirjeldab Tiit Leito oma hüvastijätukirjas väga täpselt ning tundlikult meie looduskaitses valitsevat ü l d i s t olukorda.
(kommentaar Teet Koitjärvelt)