Kui ma oleksin keskkonnaminister...

Äly Rääsk

Tundub, et keskkonnaministri portfell pole Eesti Vabariigis kuigi ahvatlev: ei saa teha riigikaitse seisukohalt olulisi tehinguid, millest sõltuks iseseisvuse kestmine, massiteabevahendite esiküljele pääseks vahest ainult looduskatastroofide ajal... Ent vaevalt suuremad orkaanid ning kümnepallised maavärinad väikest Eestit külastavad. Nii ei näitagi piisavalt edevad poliitikamehed erilist huvi keskkonna vastu.

Kuid oletagem siiski, et ühel kenal päeval saab minust selle portfelli valdaja. Niisugusele vastutusrikkale postile asumine tähendaks, et olen eelnevalt läbi teinud valimisvõitluse Eesti Rohelise Liikumise toel, sellele on kaasa aidanud piketid ning vajadusel ehki isegi streigid - kõik ikka eesmärgi nimel. Piketis seismistest mäletan hajameelseid riigikogulasi, kes sigaretikoni (puhtast hajameelsusest muidugi) otse mu jalge ette poetasid, samal ajal long dring´i purgist midagi karastavat rüübates. Jõmpsikad oleksid selleks ajaks jõudnud betoonseintele kribida kindlasti midagi sellelaadset, nagu omal ajal Tartu kesklinnas ilutsenud graffiti - "Kulbok - murueide tütar" -, mida mõned eksiteele viidud või muidu tigedad linnakodanikud valimispropagandaks pidasid. Ent kõigi takistuste kiuste olen ühel päeval pildile jäädvustatud ka mina kui valitsuse liige, keskkonnaminister.

Minu põhiteesid on sellised:

1. Keskkonnateadlikuks ei sünnita, vaid kasvatakse. Oma elukeskkonnast tuleb inimesi õpetada lugu pidama nii lasteaias, koolis kui ka kõrgkoolis.
2. Maavarad ei ole lõputud ning neid ei tohi mõttetult kulutada.
3. Trahvid keskkonna reostamise eest suurenevad 100-200%. Nii saavad ka ettevõtete juhid aru, et keskkonna rikkumine on vähemasti sama karmilt karistatav kui isikule tekitatud kahju.
4. Peame looma hulga ettevõtteid, mis töötleksid sekundaarset toorainet. Teame ju, et palju väärtuslikke jäätmeid (alumiinium, paber) visatakse lihtsalt ära, sest pole võimalusi neid töödelda.
5. Propageerime üha rohkem keskkonnasõbralikke tooteid (pliivaba bensiin, päikeseenergia). Propaganda muutub jõulisemaks.

Esimese punkti all olen mõelnud, et tuleb õppida tarbima. Juba lapsena peab inimene selgeks saama, et mitte midagi ei tohi kasutult ära visata, vaid et eri jäätmed käivad eri kohtadesse (eraldi klaastaara, alumiiniumpurgid, kiletooted jne.). Loomulikult peavad sel juhul igal pool olema vastavad prügikonteinerid, kust sorteeritud jäätmed ära veetakse ning seejärel toorainena töödeldakse. Algus vanade patareide kogumisega on juba tehtud, samamoodi tuleks toimida kõigi jäätmetega.

Suuri lootusi kogu oma programmi täitmisel panen massiteabevahendeile. Kui inimesele tehakse asi piltide varal selgeks, on üritusel küllaltki suur mõju. Samuti etendavad väga olulist osa kõikvõimalikud kasvatusasutused: tarbima õpitakse maast-madalast.

Meie vähene keskkonnateadlikkus ning hoolimatus tuleneb kindlasti ka ülimadalatest trahvidest. Ettevõttel peaks olema odavam ehitada puhastusseadmeid kui pidevalt trahve maksta.

Vähe on teavet sellest, kuivõrd keskkonnaohtlikud või -sõbralikud on meie igapäevased tarbeained. Tahan igati kaasa aidata keskkonnasõbralike toodete juurutamisele. Siinkohal oleks hea võimalus Eesti ainsal avalik-õiguslikul telekanalil tõestada vastavust oma funktsioonidele...

Pean vajalikuks tugevdada keskkonnakaitsealast kontrolli. Vaid kahest heakorrapolitseinikust Tartu suuruse linna kohta jääb kindlasti väheks. Heal tasemel heakorra- ja keskkonnakaitsepatrull suudaks kindlasti ära hoida nii mõnedki kahjustused.

Selline oli siis minu nägemus keskkonnakaitse võimalikkusest tuleviku Eestis. Ent on väheusutav, et keskkonnakaitsjad kunagi parlamenti pääsemiseks vajaliku viie protsendi künnise ületavad. Nii pole ka lootust, et rahva keskkonnateadlikkus oluliselt suureneb: näiteks Tartus organiseeris Emajõe kallaste puhastusaktsiooni siia tööle suunatud ameeriklane... Ja eestlastest linnakodanike huvi oli leige: mis jänkil viga, ta ju recycling1-ühiskonnast pärit. Meie loodusehuvi näitab küll kinnikülmunud luikede toitmine, kinnikasvanud järvedest hoolime aga mäksa vähem.

1 Recycling tähendab sekundaarse tooraine ümbertöötamist. Arenenud maades on selle märksõnaga tähistatud suur osa tarbekaupu (alumiiniumpurgid, kilekotid jms.).