Kui mina oleksin keskkonnaminister...

Andre Hinn

...siis peaksin ma kindlasti olema oma ala asjatundja, pühendunud ja laia silmaringiga juht, kes oskab looduskaitset organiseerida.

Niisiis, olles sellel auväärsel ametikohal kõigi nende vajalike omadustega, oleks minu esimene samm korraldada suur looduskaitse konverents, kuhu kutsuksin kõik teenekamad eksperdid ja teadlased, et teha tulevikuplaane. Ühise ja targa kaitseprogrammi koostamisel saaksid oma panuse anda nii bioloogid, geoloogid, ökoloogid, keemikud, samuti füüsikud, juristid, majandusteadlased jpt. Arvan, et on äärmiselt kasulik, kui keskkonnaprobleeme lahendavad mitme eriala asjatundjad üheskoos. Ent oodatud oleksid kõik loodusehuvilised, kes oma sõna sekka tahavad öelda. Iga inimese ideed ja ettepanekud on teretulnud.

Konverents võiks saada tavaks ja toimuda umbes kaheaastase vahega. Läbi tuleks arutada kõik põhimõttelised küsimused ning selgitada nende lähtekohad. Sellise nõupidamise tulemina näen hästi toimivat keskkonnakaitsesüsteemi, kus kooskõla saavutatakse võimalikult laial haardel. Et loodust kaitsta, tuleb võidelda tänapäeva olmefilosoofia ja ärimaailmaga. Selleks vajame geniaalset strateegiat, mille väljatöötamiseks tulebki koonduda ühise mütsi alla.

Vähendamaks ja likvideerimaks reostust, tuleb abiks võtta teadus. Isiklikult suunaksin suure osa oma tähelepanust Kirde-Eestile. Sealne põlevkivikeemiatööstus saastab kogu Läänemerd. Eriti mürgisest Kohtla-Järve piirkonnast püütud kala võib sattuda toidulauale kõikjal Eestis. Mul on hea meel, et ärimees Toom Pungas Viru Rammust otsib juba tuhamägedele rakendust. Viljapõllul. Kui see ka teadlaste arvates keskkonnale kasuks võib tulla, siis toetaksin üritust ministeeriumi rahaga nii palju kui võimalik. Omapoolset lahendust näeksin keemias: investeeriksin teadusuuringuisse, selgitamaks põlevkivijäätmete heitvees sisalduvate fenoolide (tööstuslikke) rakendusvõimalusi. Ökonoomia ühtigu ökoloogiaga.

Tuleb kindlaks teha, millist tööstust Eesti üldse vajab. Arvatavasti mitte kõik ettevõtted ei õigusta ennast: osa kasutab vananenud tehnoloogiat, näiteks Kunda tsemenditehas, kus kogu tootmiskompleks tuleks nüüdisajastada. Osal pole lihtsalt pikemat ärilist perspektiivi, teistel jälle turgu. Ei tohi laiendada põlevkivikaevandusi, sest toime ei tulda sellegi saastega, mida teatud ringkondade põhjatud rahakotid "eluliselt vajavad". Kõige rohkem ongi maadlemist kasumiküttide ja kommionudega. Paraku ei saa keskkonnaministeerium vist eriti loota oma aias kasvavatele rahapuudele, iga kuldaväärt mõte oleks aga vägagi omal kohal. Raha ei tohi muidugi raisata (uutele mersudele).

Minusugune võib ju fantaseerida, näiteks: maailmas propageeritakse rattasõitu. On riike, kus enamik kodanikke liikleb linnas jalgratastel. Eestis võiks parema elukeskkonna nimel hakata ka hobuseid kasvatama. Vähemalt maal peaks hobune jälle ausse tulema. Sellega meelitaksime ligi ka Lääne turiste, kelle jaoks hobune igapäevaelus oleks supereksootika. Keskkonna säästmiseks tasuks mõelda veel elektriautodele.

Meie looduseksootika on kahjuks vähenemas. Tundub, et praegu puudub igasugune kontroll metsades, kus ilma erilise riskita võib puiduvargusega elatist teenida. Samuti lokkab salakorilus ja -küttimine. Leidub muidugi erandeid, kuid enamasti on sahkerdajate vahelejäämine küll vaid juhus.

Looduskaitse ei alga mitte ministeeriumist, vaid tavalistest inimestest. Keegi võtab näiteks labida ja istutab metsa kas või üheainsa puu. Üldeuroopalikku lähenemist nõuavad märgalad, metsloomadest hunt ja ilves. Meil on nii rabasid kui ka võsavillemeid, aga hoidma peame neid tervele Euroopale, sest igal pool ju enam pole. Kohalike taime- ja loomaharulduste kaitse on Eestis minu meelest eeskujulikult määratletud. Ainult et seadused ei toimi.

Minu suurim eesmärk keskkonnaministrina olekski ilmselt see, et Eestis ei lebaks looduskaitse ainult seadustena paberil, vaid toimiks kõikjal. Seda peab tagama missioonitundega inspektorite töö.

Raha jaotaksin puhastusseadmete, koolituse ja töötajate (teadlased, inspektorid) vahel. Koolitusest sõltub tulevik. Kui kasvab üles säästliku maailmavaatega põlvkond, kukutame meie peamise vaenlase - kasumifilosoofia. Senise ideoloogia järgi on inimene (enda arvates) looduse isand, ainuke selle planeedi eksisteerimise põhjus. Just siia ongi koer maetud.

Kahtlemata saavutaksin üle poole võidust, kui suudaksin muuta inimeste väärtushinnanguid. Tsitaat Vaclav Havelilt: "Ma kardan, et inimesed ei ole võimelised keskkonna katastroofiohtu vältima, kui nad ei mõista, et inimene ei ole kõige isand, vaid osa sellest eksistentsist. See, et oleme senimaani ainus osa eksistentsist, kes on oma olemasolust teadlik, ei mängi rolli... Ainult see isiksus, kes tunneb vastutust maailma ees ja maailma pärast, on tõeliselt vastutav maailma ees ja maailma pärast, on tõeliselt vastutav enda eest ja enda pärast."

Nõnda ei öelnud ma siis midagi eriti konkreetset, sest ma pole piisavalt kompetentne. Küll aga viitasin Eesti praegustele nõrkadele kohtadele: looduskaitsestrateegia puudumine, võimetus toime tulla tööstusjäätmetega, autostumine ja tõelise kaitse napp tagatus. See viimane on probleemidest pakilisim. Tuleks ikkagi leida raha, et koolitada vastava haridusega inspektoreid ja aktiviste ning võimaldada neile muidugi töökoht.

Lõpetuseks sooviksin praegusele keskkonnaministrile palju jõudu selleks vastutusrikkaks tööks ja fanatismi võidelda ka kõige tühisemana näiva eest meie looduses. Võib-olla, kui ma ise ükskord minister olen, vahetan mersu ratsahobuse vastu.