Olen keskkonnaminister

Epp Aareleid

Igal esmaspäeval seisan oma kabinetis vaibal silmitsi iseenda peegelpildiga ja teen esialgu enesele, hiljem teistele aruandeid ja kokkuvõtteid oma tööst. Aknast avaneb vaade Emajõe luhale. "Ihastesse ihkan ja Veerikuni veeren," ümisen laulda. Vaatan oma mitmepalgelist jõge. Selle aasta tulvavee aegu on ta suunda muutnud: voolab Peipsist Võrtsjärve.

Mõnikord meenutan oma aastatepikkusi pingutusi, ja olen tehtuga rahul. Kõikide tegude eelduseks seadsin:

Tartu peab olema Eesti pealinn.

Valitsus ja parlament tõeliselt peaga linna! Ülikoolide allasutused ja instituudid hakkasid töötama keskkonnaministeeriumi kasuks pärast seda, kui jagasin oma tööhuvid teiste ministeeriumide vahel. Nii hakkas iga minu asekantsler tegelema vaid "oma" ministeeriumiga. Majandus-, energeetika-, sotsiaal-, transpordi-, põllumajandus- ja haridusministeerium said meie ministeeriumilt oma side väljundi. On tekitatud

tihe ministeeriumidevaheline võrgustik.

Näiteks on koostöös haridusministeeriumiga rajatud üle kogu Eesti koolinoorte botaanika, zooloogia (sealhulgas eraldi ornitoloogia) vaatlusjaamad, mille andmed laekuvad keskinstituudi andmepanka. Rahvuspargid, kus looduskaitse põimub kultuurilooga, paiknevad samuti Eestimaa eri paigus...

Sise- ja sotsiaalministeerium on kehtestanud hästi toimivad piirangud suitsetamisele, narkootikumide ja alkoholi pruukimisele ning nende reklaamile.

Põllumajandusministeeriumi tegevusse oleme aastaid tunginud konkursiga "Õitsev Eesti". Silvese fond eraldas selle aasta summad, et rajada igasse Eesti talusse vähemalt viietaruline mesila.

Tõelised aateinimesed -

need on need, kes nõustusid meie ministeeriumis töötama palga eest, mis võrdub vaid kahekordse keskmise vanaduspensioniga. Kohusetunde ja eeskuju abil oleme parandanud oma rahva psühhokliimat võidujooksus kõrgemate palkade pärast. Rikas pole mitte see, kes palju tarbib, vaid see, kes vähesega toime tuleb.

Looduse kaitse

Mõnikord mõtlen: mind võiks pigem nimetada keskkonna k a i t s e või loodus k a i t s e ministriks. Meil kulus mitu aastat, et luua kord majja prügimägedel ja pliiakude, freoonkülmkappide ning patareide kogumisel. Viimaks ometi nõustus teede- ja transpordiministeerium meie poolt välja töötatud premiaaltasudega vingugaasi määrajaile autode heitgaasides.

Metsatööstuse ministeerium nõustus okste ja kõigi muude puidujääkide briketeerimisega. Purustus- ja pakkimismasinad said ju ehitatud meie erikonstrueerimisbüroos. Briketi odav turustamine Eestimaal ning eksport on tööd andnud tuhandetele.

Rahva kaasamine kevadistele metsaistutustöödele on lähendanud teda loodusele. Inimene ei pea elama oma elu aina rabeldes ning olema ikkagi õnnetu. Ta peaks aeg-ajalt leidma võimaluse enesest loodushääli läbi lasta kella vaatamata.

Vabanemise asemel pääsemise

oleme saavutanud kokkuhoiu- ja säästuprogrammide kaudu. Suured linnad ja loodus ei tohiks enam olla nõnda suures vastasseisus. Meie laborid on ammu kindlaks teinud, et tööstuse saastele langeb autostumise ja kütusejaamade kõrval vaid kümnendik kogu pahandusest. Loodus linnades ja maal peab arenema kooskõlas. Selles sisaldub ka võrdsuse põhimõte. Linnade prügimäed ja hulkuvate koerte ning kasside varjupaigad võiksid jutustada paljugi inimeste ellusuhtumisest.

Kunagi välja naerdud roheliste üleskutse pesta käsi pesukausis ja varustada iga tarbija vee- ning soojusmõõtjaga on meil taas au sisse tõstetud.

Igasuguse keskkonnamüra

vähendamiseks trükiajakirjanduses, raadios ja televisioonis õnnestus meil projekt, milles esmakordselt maailmas orienteeruti iga kodaniku tõelistele vajadustele. Arvutistati teabe ja kunstilise elamuse kättesaamine kõige optimaalsemal tasemel. Saavutasime paberi enneolematu kokkuhoiu. Ühtaegu alanes levitatava info omahind. Keskkonnaministeeriumi algatatud arhitektuurikonkurss õnnestus igati. Selle peamine mõõdupuu oli kütuse kokkuhoid, luues võimaluse kitsendada soojustatud elamispinda Põhjamaa talves ning avardada kodu suvel.

Uus teadusharu - keskkonnapsühholoogia

Tore, et see sai ülikoolis arvestatavaks õppeaineks just minu ministriks olemise ajal. Jah, inimene on ainus elusolend, kes tunnetab oma ajalikkust ja kes teab: kunagi ta sureb. Religiooniõpetuse, kasinuse, tagasihoidlikkuse, kristliku pikameelsuse ja õigete traditsioonide kaudu peame lõpuks saama selguse, kuidas maksame oma lastelastelt võetud laenu.

Kui mina saan selle selguse, kas tohin siis pidada seda oma elutööks? Seda muidugi koos elutõega: leida tee taevase Isa juurde ja elada teistele!

Muidugi pole minu väike Eestimaa ennast kuigi palju teostanud maailma ulatuses. Kuid vaimult suur olla tahtes oleme loonud omapärase ja õige keskkonnakorralduse mudeli, mis võiks olla eeskujuks paljudele arenenud riikidele.