Jaak

Margus Makke

Hurraa, esimene lumi! Mis mõnu on kõndida, kui ees lookleb valge teelint ja sina oled esimene, kes sinna oma jäljed jätab.

Hommikupäikese kiired särasid vastu lumistel okstel. Ja seal ta kükitaski - väike, must ja õnnetu kesk valgust ja sära. See oli noor hakk, kelle tiib oli õnnetult sorakil. Ta istus lumise põõsa alumisel oksal suled turris ja silmitses mind kurval pilgul. Peatusin ja uurisin teda. Linnu silmis säras kelmikas tuluke. Temagi keeras pea viltu ja uudistas mind. Mingit hirmu ei paistnud ta tundvat. Astusin ettevaatlikult sammu lähemale. Hakk nokitses rahulikult oma külmunud varbaid ja tegi näo, et ei märkagi mind. Sirutasin aeglaselt käe tema poole. Lind tõmbus läheneva käe ees kössi, kuid ei põgenenud. Juba puudutasid mu sõrmed siledaid siidiseid sulgi. Lind reageeris sellele kerge võpatusega. Tõstsin ta ettevaatlikult sülle. Milline usaldus! Kahju oleks sellist toredat hakki kassiroaks jätta. Uurisin abitult rippuvat tiiba lähemalt. Sellest võis veel asja saada. Hakid elavad hulgakesi koos, sellepärast vaatasin otsivalt ringi. Korraga tegi ta noka lahti ja ütles: "Jaak." Mis viisakas lind! Tutvustasin ennastki ja hakkasime koos kodu poole kõndima. Jaak käitus rahulikult. Ta väikesed varbad klammerdusid tugevasti mu sõrme ümber. Jõudsime õnnelikult koju. Toasolek ei häirinud lindu sugugi. Ema abiga sai tiib tugevalt ja kindlalt seotud. Niipea kui Jaak tohterdaja käest pääses, asus ta kohe oma sulgi korrastama. Seda tegi hakk väga hoolikalt.

Pikk jalutuskäik karges õhus oli mu kõhu tühjaks teinud. Arvasin, et küllap ei ütle ka Jaak kehakinnitusest ära. Muidugi ei öelnud. Jaak sõi mehiselt ja kui kõht täis, ronis tooli seljatoele tukkuma.

Küllap oli Jaak end väga üksikuna tundnud, sest meist said peagi sõbrad. Kui ma koolist koju tulin, kargles Jaak mulle vastu, hüppas mu väljasirutatud käsivarrele, sealt edasi õlale ning hõõrus siis õrnuse märgiks oma pead vastu mu põske.

Ühel hommikul ärkasin Jaagu võidukate hüüete peale. Lind oli sideme lahti nokitsenud ja kargles seda lipuna lehvitades mööda tuba ringi. Tiib ei rippunud enam abitult küljel, vaid kuuletus täielikult linnule. Nüüd algasid lennuharjutused. Jaak treenis iga päev. Me olime mõlemad uhked iga uue võidu puhul. Kui Jaagu lend oli kindlaks muutunud, otsustasin talle vabaduse tagasi anda. Asusime koos teele lähima hakikoloonia poole. Olin mures, sest ei teadnud, kas hakid võtavad Jaagu omaks või mitte. Mu kartused olid asjatud. Jaak liitus teistega, nagu oleks ta seal kogu aeg olnud. Olin isegi veidi pettunud. Oleks võinud ju korrakski mulle lahkumispilgu heita. Hakkasin kodu poole sammuma. Ja siis see juhtuski. Nagu tuulepööris lendas Jaak mulle järele, ise valjusti ja etteheitvalt karjudes: "Jaak, Jaak!" Oh mu väike suleline sõber! Kuidas võisin arvata, et sa mu nii ruttu unustad!

Hakkasime nüüd iga päev koos hakikolooniat külastama. Peagi muutus Jaak taas iseseisvaks ja asus elama koos teiste lindudega. Mind ei ole ta aga siiani unustanud. Tarvitseb mul vaid parki minna, kui juba kostabki tuttav hõige "Jaak, Jaak!" ja mu suleline sõber tuleb lennates mind tervitama. Olen rõõmus, et sain teda aidata, ja uhke oma tiivulise sõbra üle.