Elekter Vaimu Tuule koopast

Lõuna-Hiinas Hunani provintsi loodenurgas on lastud käiku sellel maal - ja võib-olla kogu maailmas - ainulaadne koopa tuulejõuseade võimsusega 3 kw. Selle jaksust piisab paarikümne naabruses asuva hotellitoa varustamiseks elektriga.

Vaimu Tuule koobas on üks 213-st Huoyani koobastikus Longshani karstialal, mida iga nädal külastab tuhandeid inimesi. Kõnealune koobas asub Pidu jõe orus, koopaava on napilt 30 m veepinnast kõrgemal. Siinne karstikoopa õhuvahetuse mõjul töötav tuuleturbiin aitab omalt poolt turiste ligi meelitada. Vaimude tegutsemist on tunda juba koopasuu ees. Eemalt on märgata, kuidas siin kes-teab-miks-ilmunud-tuule käes liiguvad puud. Kõige selle põhjustaja näib olevat umbes 1,6 m läbimõõduga ringikujuline avaus, kust tuul suvel välja tuhiseb ja kuhu talvel mitte vaibuda tahtev tuuleiil sisse vuhiseb.

Suurimat tuulekiirust (kuni 18 m/s) on südasuvel mõõdetud üsna koopa sissepääsu alguses, umbes 2 m kaugusel. Juba meeter edasi koopa laienedes langeb tuule kiirus kolmandiku võrra ja 150 m eemal avarates maa-alustes saalides ei ole võimalik mõõta mingit õhuliikumist. Koopaõhu temperatuur püsib aasta läbi 18 °C ümber, välisõhu temperatuur on pool aastat sellest piirist madalamal, pool aastat kõrgemal. Suviseks (T 18 °C) pööravad ilmad aprilli alguses. Juulis-augustis tõuseb õhutemperatuur väljas umbes 36 °C ja hakkab seejärel langema, jõudes oktoobriks jälle 18 °C piirile ja veebruaris koguni 0°. Nii vahetub tuul koopaavas maagilise 18 °C läve tõttu kaks korda aastas: aprillis algab kiire õhuvool koopast välja, oktoobris pöördub vool sisse. Talvine tuulekiiruse maksimum 15 m/s koopasuus on siiski pisut väiksem kui suvel. Hoolimata temperatuurivahest olenevast muutlikust tuulekiirusest suudab koopasuus paiknev turbiin anda küllalt energiat pool kilomeetrit eemal turistide tubade valgustamiseks ja televiisorite toitmiseks.

Kaunite tilkekivide poolest Vaimu Tuule koobas eriti silma ei paista. Arvatavasti elab seal aga palju nahkhiiri. Igatahes leidub koobastikus hulganisti salpeetrit, millest ümbruskonna talumehed varem valmistasid püssirohtu ja tegid sellega äri.

Ajakirja "Die Höhle" 1995, nr. 1 järgi ILMAR KASK