MILLEST MÕTLEVAD TULEVASED KESKKONNAMINISTRID?

Külli Kalamees-Pani

Eesti Looduse poolt välja kuulutatud võistlusele "Kui mina oleksin keskkonnaminister..." laekus 39 tööd paljudest Eesti koolidest. Hinnates 'zürii liikmena noorte inimeste loomingut, sain ettekujutuse osaliste teadmistest ja arvamustest keskkonnakaitse kohta.

Tööd olid üsnagi huvitavad ja puudutasid mitmesuguseid keskkonnakaitse aspekte Eestis. Sagedamini võeti arutluse alla prügimajandus, mets, puhastusseadmed ja veekogud, looduskaitsealad, keskkonnaharidus, säästlik eluviis (kokkuhoid kütmisel, pliivaba bensiin, jalgrattaliiklus, prügi sorteerimine). Vähem käsitleti haljastust, seadusi, soode kaitset, maavarade kasutamist, tööstuse saastet, eravalduste taastamisest sugenenud looduskaitsemuresid.

Paaris töös on arutletud globaalsete keskkonnaprobleemide üle, nagu osoonikihi hõrenemist tingiv saaste (freoonide kasutamine), Eesti suhted keskkonna-alaste konventsioonidega, vihmametsad... Üks ministriks pürgija kirjeldab tuleviku olusid tulnukate ja Maa elanike vahelise vestlusena, tunnistades olukorra drastiliseks. Enamik pürgijaist oli oma mõtted kirja pannud esseevormis, kuid leidus ka teistsuguseid lahendusi: oli koostatud seadusandlikke akte, mis käsitlesid kalastamist, prügimajandust või näiteks põhikooli õpilaste ja õpetajate ning küla elanike õigusi ja kohustusi looduse kaitsel.

Mure Eesti keskkonna pärast

peegeldub vahel vägagi traagilistes nootides: tuntakse hirmu, et valitsus ei suuda keskkonnaprobleeme lahendada. Samas ei näe osa noori loodusekaitsjaid kodule kõige lähemaid probleeme, aga esimene keskkonnaharidus algabki just kohalike murede tundmisest ja inimeste aktiivsusest nende lahendamisel. Kooli ja üldse noorte inimeste mõju kodukandi keskkonnaküsimuste lahendamisel võiks olla vägagi mõjus, kahjuks tajutakse meil seda veel vähe. Näiteks Kundast saadetud esseedes ei puudutata üldse sealseid väga tõsiseid muresid saastunud õhu ja vee pärast, ometi teatakse neist kogu Eestis.

Veel jäi silma, et peaaegu üldse ei teadvusta noored Kirde-Eesti probleeme. Põlevkivi kaevandamise, soojuselektrijaamade saaste ja Kirde-Eesti looduse seisukorra üle tunneb muret vaid kolm noort 39st! Kirde-Eesti on aga meie keskkonnakaitse seisukohalt väga raske pähkel: saastame õhku, vett ja mulda, hävitame looduslikke kooslusi, tekitame hulgaliselt jäätmeid ning see mõjutab mitmeti ka naaberriike. Samuti oleks lootnud rohkem tähelepanu Läänemerega seotud muredele, needki tekitavad tõsiseid rahvusvahelisi keskkonnaprobleeme.

Suuremale osale ministrikandidaatidest meenub üks või kaks keskkonnaprobleemi, näiteks hulk töid käsitleb metsa või prügimajandust. Vähem on neid, kes näevad keskkonnaministri tööd t e r v i k u n a, haarates Eesti keskkonnakaitset ülevaatlikuna eri aspektidest. Need tööd ongi kõige huvitavamad ja täiuslikumad. Enamik vaid kirjeldab probleeme, kuid hakkajamad püüavad

leida ka lahendusi,

mis ongi ju keskkonnaministri põhiülesanne - nii näiteks pakutakse lahendustena kaasata rahvast looduskaitsetegevusse, laiendada keskkonnaharidust kõigil tasemetel, rahastada teadlasi, suunata raha majandustegevusest keskkonna heaks, korraldada prügi sorteerimist, ohtlike jäätmete kahjutustamist, puhastusseadmete paigaldamist, piirata metsa liigraiumist jne. Siinkohal ka mõni äärmuslik näide: raha keskkonna heaks saab riigikogu liikmete ja kõrgepalgaliste firmajuhtide palkadest sundannetusena mingi protsendi ulatuses (firmajuhtidest peetakse vajalikuks sel eesmärgil arvele võtta eriti need, kelle juhitavad ettevõtted kõige rohkem keskkonda reostavad). Üks ministrikandidaat aastaks 2026 lubab kõigepealt jagada inimestele võimalikult väikese raha eest igasuguseid respiraatoreid, gaasimaske, õhupuhasteid, väikesi filtreid kodus vee puhastamiseks jne. Teine jälle keelaks ära kõik loodust hävitavad kütused ja paneks kinni tehased, mis eiravad looduskaitse nõudeid. Ka lubatakse töötuteks jäänud inimestele maksta palka metsa istutamise eest. Aga üks tulevane minister leiab, et aastal 2026 on Eesti jõed, järved ja mererannad nii solgised, et vähemalt tema eelistaks küll basseinis ujuda....

Mitmed kirjutajad rõhutavad rahva ja eriti noorte passiivsust. Näiteks: suurem vastutus jääb täiesti tavalisele inimesele; kõik algab ju meist ning meie käitumisest ja suhtumisest; Ameerikas on kooliõpilased nii kangesti oma järglaste heaolu eest muretsema hakanud, et ronivad lausa puude otsa, takistamaks nende langetamist - selle koha pealt on Eesti noored küll natuke passiivsed.

Teistest erinevad paar negatiivse värvinguga tööd, mis kirjeldavad keskkonnaministrit kui tõelist bürokraati istumas oma töölaua taga, rüüpamas kohvi ning mõtlemas pigem oma heaolule kui keskkonnakaitse edendamisele Eestis.

Samas on ka mõned väga huvitavad isikliku eeskuju ideed ministri eluviisi kohta, näiteks: kui mina oleksin keskkonnaminister, sõidaksin ma tööle päris kindlasti jalgratta või rulluiskudega, olles elav tervisliku eluviisi kehastaja; ...arendaksin eelistatult hobusekasvatust...

Meeldiv oli lugeda tugevaid ja mitmekülgseid töid, see viitab keskkonnaalase teabe liikumisele ja kasutamisvõimalustele. Küllaltki elav osavõtt näitab huvi selle temaatika vastu. Et käsitletav küsimustering pisut kitsaks jäi, see näitab rahvale ja eriti noortele mõeldud lihtsa keskkonnaalase teabe puudulikkust.

Kust tulevad teadmised?

Õpilase keskkonnateadlikkus sõltub suuresti õpetaja teadmistest ja nende edastamisest koolitunnis, samuti pedagoogi võimest äratada õpilastes huvi keskkonnateema vastu. Võistlustöödes ongi jälgitav õpetaja maailmakäsitlus - mida külvad, seda lõikad: sama kooli töödes on õpilased analüüsinud sarnaseid teemasid. Küllap on siis nendele küsimustele rohkem tähelepanu juhitud.

Ent siin kerkib küsimus ka ajakirjanduse (nii trükiajakirjanduse kui ka TV, raadio) osast noorte hariduses - kuivõrd õpilased puutuvad kokku keskkonnaalase teabega ja kas nad suudavad seda analüüsida. Esitatud tööde põhjal võib järeldada, et osa noori ongi asjadega hästi kursis ja püüab pakkuda ka lahendusi. Seejuures on väga tore, et kolmandikus töödest kirjeldatakse keskkonnaprobleeme kompleksselt. Et enamik jõuab lahenduste otsimiseni hiljem, kui ollakse rohkem kursis ühiskonna protsessidega, on ju loomulik, aga mingil määral viitab ideede puudumine ka aktiivse keskkonnahariduse nõrkusele (rohkem peaks korraldama sellealaseid diskussioone, rollimänge, koduümbruse keskkonna uurimusi) ja eneseväljenduse võimaluste vähesusele, samuti sellele, et kohalikele keskkonnaküsimustele on osutatud vähe tähelepanu.

Väga paljud kirjutajad rõhutavad vajadust edendada keskkonnaharidust ning tagada isiklik vastutus keskkonna hoidmisel. See ongi üks tähtsamaid tingimusi säästliku elulaadi kujundamisel ühiskonnas. Keskkonnasäästliku maailmavaate sisendamine peab algama lasteaiast, koolist, loodusmajast ja jätkuma töökohtades, täiskasvanute organisatsioonides ja klubides.Nii leiavad noored inimesed oma töödes: õnneks on ökoloogia jõudnud kooliprogrammidesse, kuid harida tuleks ka eelnevaid põlvkondi; keskkonnateadlikuks ei sünnita, vaid kasvatakse; Eestimaal jääb mulje nagu oleks kõike küllaga ning, et kõike võib ära visata... Üks tulevane keskkonnaminister lubab juhtida inimeste tähelepanu vanale ütlusele: "Kõik, mida me teeme, teeme iseenda jaoks."

Kokkuvõttes leian, et selliseid võistlusi, mis panevad noore inimese mõtlema ja arutlema keskkonnaprobleemide üle, võiks olla rohkem. Paremate tööde avaldamine aga annab meile kõigile aimu noorte elluastujate suhtumistest ja tõekspidamistest ning lubab kaasa mõelda vägagi päevakohastele keskkonnaprobleemidele säästliku arengutee valinud Eestis.