Sel kuul looduses - September

Arne Ader

Kooraste Kõverjärv

Kooraste Kõverjärv on vaid üks paarikümnest järvest, mis Kooraste asunduse ümbruse ürgorgudes Otepää kõrgustiku kaguserva ilmestavad. Lähimast maanteest on temani vaid mõnisada meetrit, ent teekäijale ei hakka ta silma. Tema kaunist vetehelki tuleb otsida tuulevarju pakkuvast männimetsast, mis kasvab järve kõrgetel, paiguti liivastel kallastel. Kõveraäärelisel veepeeglil, mis on inspireerinud ka nimepanijaid, laiutavad lehti kollane vesikupp, valge vesiroos, ujuv penikeel ja vesi-kirburohi. Ahvenatel, särgedel, latikatel, haugidel, linaskitel, roosärgedel ja kokredel on võimalus ringi ujuda 11 ha suurusest peegelpinnast kuni kümme meetrit allpool.

PILDIL: Vaade Kõverjärve idapoolsele kõverusele
LOE: Kallejärv, T., 1974. Matk Kooraste järvedele. Eesti Loodus, 8.

Punane kärbseseen

Punane kärbseseen on vaieldamatult meie planeedi tuntumaid seeneliike. Tema erepunast kuni oran_i seenekübarat, mida on kaunistamas valged ebemed, võib leida Euroopast, Aasiast, Põhja- ja Kesk-Ameerikast, Põhja-Aafrikast ning Austraaliast. Ta pole väga valiv keskkonna suhtes. Eelistades küll happelist pinnast, on ta nõus elama sümbioosis nii männi, kuuse kui ka lehisega.

Nimi on saadud eurooplaste tava järgi kasutada teda kärbeste tõrjeks. Paljudel maailma rahvastel on kärbseseen olnud nõidumise oluline komponent, teiste hulgas ka meie Lääne-Siberis elavatel sugulasrahvastel hantidel ja mansidel. Kärbseseeni on söödud enne ennustamist, rituaalidel ja religioossetel üritustel. Valge heamaitseline seeneliha on veidi mürgine; need mürgid muudavad inimese närvisüsteemi talitlust, kutsudes esile põhiliselt nägemishallutsinatsioone. Seda seisundit on nõiad ja 'samaanid kasutanud kontakti saamiseks teispoolsusega.

Ehkki punane kärbseseen kuulub vähem ohtlike mürgiseente hulka, ei maksaks teda siiski proovida. Tema mürgisus sõltub palju korjamise ajast (kõige mürgisemad on noored seened juulis-augustis), aga ka veel paljudest seni teadmata teguritest.

PILDIL: Punane kärbseseen kasvab nõiaringina.
???: Mitut liiki kärbseseeni kasvab sinu kodukohas?
LOE: Schultes, R. E., 1971. Taimsed hallutsinogeenid. Eesti Loodus, 12. Kalamees, K., 1976. Meie seeni. Tln.

Põdrakärbes

Põdrakärbes on üks neist kahetiivalistest, kes käituvad lugupidamatult meie auväärse põlisasuka - põdraga. Lame ja lai keha, tugevad nahkjad kehakatted ning pikad hambuliste küünistega varustatud jalad aitavad sellel putukal liibuda kindlalt põtrade või hirvede karvkattesse, et seal siis rahulikult verd imeda. Ka põtrade jahimaadel liikuv inimene sobib nende toitumisobjektiks. Inimese puhul võib põdrakärbsel lühiajaliselt edu olla vaid muust kehast karvasemat pealage rünnates. Mis seal salata - trumbid põdrakärbsenuhtluse vastu on paraku kiilaspeade pihus.

Põdrakärbse järglaskonnal - munadel, vakladel ja nukkudel - oleks üsna raske tihnikutes liikuvatel põtradel ratsutada. Aga seda ei tulegi neil teha, sest muna- ja vaglastaadiumid on peidetud emaslooma kehasse. Munad valmivad ühekaupa ja emane kasvatab korraga üles üheainsa vagla. Kui vagel on valmis nukkuma, siis väljub ta ema kehast, et pinnasesse pugedes kohe nukkuda. Põdrakärbseid nimetatakse selle omapärase kohastumuse tõttu nukusünnitajateks.

Põdrakärbes kuulub sugukonda raudkärblased, keda on teada üle saja liigi. Enamik neist on huvitatud lindude verest. Eestis kohatavaid raudkärblasi on kümmekond. Põdrakärbes on meie teadmiste kohaselt uustulnuk, ehkki pole võimatu, et ta ka varasematel põtrade kõrgarvukuse perioodidel on siinsetele elanikele ebamugavusi valmistanud. 1956. aastal ilmunud "Noore entomoloogi käsiraamatus" mainib Vambola Maavara põdrakärbest veel ladinakeelse nimetusega Lipoptena cervi. Niisiis ei saanud ta sel ajal ta veel Eestis laialt tuntud olla. Soomes täheldati seda idast sissetungivat liiki esmakordselt alles 1960. aastal.

PILDIL: Põdrakärbes ronib mööda käsivart ülespoole lootuses leida pisut varjupakkuvamat einekohta.
???: Proovi märgata, millal põdrakärbsed koos öökülmade saabumisega meile enam ligi ei tiku.
LOE: Hackman, W., 1977. Hirven täikärpänen ja sen levittäytyminen Suomen. Luonon Tutkija, 81.