Loodussümbol(id) meie mõtteis

Põhja-Eesti pankrannik võitis! Mis edasi? Enne kui küsime, mida annab sümbol meile, on õigem küsida, mida peame andma meie sümbolile, et temast tõepoolest sümbol saaks. Selle üle juba arutles Veljo Ranniku EL juulinumbris, sellest kirjutavad teisedki sümboli teemal kaasamõtlejad. Geograafiaõpetaja Kalle Pungas Harjumaalt, kes pooldas Eesti loodussümbolina kogu Põhja-Eesti pankrannikut tervikuna (millest igaüks võib nautida just temale kõige meeldivamat osa), kirjutab pealkirja all

"Eesti asi" pole asi iseeneses

/.../ Rõhutaksin veel kord, et monument peab olema kogu maailmale huvipakkuv, ta peab rahvast ligi tõmbama. Lisaks külastajate vaimsele rahulolule tooks ta ka materiaalset tulu eesti rahvale (välisturist jätab ju meie maad külastades siia küllaltki suure hulga raha - kui mitte otseselt loodusmälestise vaatamise tasuna, siis tarbitud teenuste eest!). Tasuks teada, et praegu annab turism juba otseselt suure osa Eesti sisemajanduse kogutoodangust, lisaks veel kaudne kasu. Seega on väga oluline, et loodussümbol igati toetaks ja abistaks turismi.

Peame mõtlema tulevikule, sest Helsingi ja Tallinna hindade taseme lähenemisel kuivab kaubaturism kokku ning see tuleb meil millegagi asendada. Ilmselt leiab Eesti oma ni's'si just loodusturismi arendades, meelitades siia eelkõige loodusest, aga ka kultuurist huvitatud külastajaid, sest lihtsalt peesitajaile on meie kliima (näiteks Kanaari saartega võrreldes) liiga karm. Loodusturismi arendamiseks on meil oma trumbid:

- lähedus Euroopa südamele (jõukad riigid);
- hõre asustus;
- suhteliselt palju puutumata loodust (mets, sood, mererannik jm.);
- mõnedki küllalt unikaalsed loodusobjektid, vähemalt Euroopa ulatuses (sood, rändrahnud, pankrannik).

Stressi käes vaevlev jõukas eurooplane tahab tulevikus üha enam välja pääseda üleasustatud, tehnogeensest ja ülisteriilsest keskkonnast. Miks ei võiks ta leida kosutust ja puhkust Eestis? Üks peibutis oleks siinjuures ka meie loodussümbol - maa ja rahva tutvustaja ning reklaamija väljaspool Eestit.

Kindlasti aktiviseeriks tulevane loodussümbol ka taastärkavat siseturismi. See omakorda annab meie elanikele (eriti lastele) väga vajalikke teadmisi oma maa looduse kohta, õpetab hindama ja austama selle ilu ning eripära.

Meie linnad ja vallad võiksid asuda korrastama ja paremini eksponeerima k õ i k i tähtsamaid vaatamisväärsusi: vaja oleks viitasid, selgitavaid materjale jms. Eesti Loodus saaks seejuures olla teabevahendaja, kogemuste tutvustaja ja propageerija.

Seda tahaksime muidugi olla, sest pankranniku kõrval vajavad väga suurt tähelepanu kõik suuremad ja väiksemad huviväärsused meie äärmiselt mitmekesises looduses. Pühajärv, Suur ja Väike Taevaskoda, Piusa müürid, Suur ja Väike Munamägi, Karula kuplistik ja Vooremaa oma järvedega, Soomaa oma kevadiste tulvavetega, suured ränrahnud, Kaali järv, muistse kultuuriga seotud maalinnad, Vaivara Sinimäed, lammaste poolt muinasjutuliseks pöetud kadakatega Vahase saar... ja veel palju muud ei kannata omavahelist võrdlust. Lääne-Euroopa vaatevinklist on aga eriliselt kütkestavad meie sood: võimaluse eest laudteed pidi läbi rabalaugastiku minna ollakse ilmselt valmis tulema kaugete maade tagant ning elamuse eest ka korralikult maksma... Aga kõigepealt peaksime näitama seda kõike oma lastele.

Niisiis, enamik neist, kes peale oma eelistuse pikemalt kirjutasid, pooldas mõtet, et

loodussümboleid peaks meil olema rohkem kui üks.

P. Helimets Viljandimaalt leiab: kui võtta aluseks maagiline arv seitse, siis võiks meil olla seitse "püha paika".

"Püha" tähendusest lähtub ka Ilmar Kask, kes juhib tähelepanu rahva teadvuses aegade jooksul erilise austuse pälvinud loodusobjektidele. Lähtudes juhtmõttest, et Eesti logolik loodussümbol maailmas võiks olla Põhja-Eesti pank, Eesti looduse koondsümbol aga Pühajärv, kirjutab ta: /.../ Eestis ja mõnel meie naaberalal, kus elavad "läänemeresoomlased", sisaldub niisuguste kohalike, mõõtmetelt mõnikord üsna tagasihoidlike objektide nimes - sageli on need olnud Eesti alal laiemaltki tuntud - sõna "püha". Need väga vanad nimed käivad tihti just v e e k o g u d e kohta. Ka kuulus Kaali järv võib nime tähenduse järgi seostuda pühaks pidamisega. Tänapäevani tuntakse Eestis palju Pühajärvi, Pühajõgesid, pühasid allikaid. Tajutavamalt kui mujal Põhja-Euroopas ja võib-olla üldse Euroopas on P ü h a j ä r v e d e austamise traditsioon Eestis läbi aegade püsinud. Kui midagi ürgrahvuslikku, täpsemalt aga meie alale ja selle põlistele asukatele eriomast õnnestub loodusobjektidesse suhtumises praegu tabada, siis on see nii või teisiti seotud siseveekogude äärsete paikadega. Miks mitte siis toetada tänapäevani välja ulatuvaid traditsioone moodsa tõlgendusega?

Nii eestlasest matkaja kui ka Eesti sisemaale, rannikust kaugemale jõudva välisturisti jaoks võib sääraste meie maa põlissümbolite koondkujuks ehk pidada Otepää Pühajärve. Selle paiga esiletõstmise kasuks kõneleb aja järeleproov, mitmekihiline kultuuritraditsioon.

Märkamist ja lahtimõtestamist väärivad aga meie teisedki väiksemad, just kohalikele inimestele tähenduslikud loodussümbolid (näiteks rändkivid), kuid see on juba eri jutt.

E. Sepp Tallinnast juhib samuti tähelepanu Kaali järvele Saaremaal: Kaali järv oli muinaseestlaste püha järv. Võib-olla sealt said me kauged esivanemad ka metalli (rauda) oda- ja vibuotsikute valmistamiseks sissetungijate vastu.

Ajalooga seonduvatest objektidest toetatakse Soontagana soosaart (Tarmo Virki Helsingist kirjutab: "Selge on, et võidab põhjarannik..., aga mina annan oma hääle selgelt Soontagana poolt."). Pakutakse veel Varbola maalinna, ka Kihnu saart põhjendusega, et see on ainus paik, kus eestlane veel igapäev rahvarõivaid kannab. Aga K. Hermaste Valgamaalt teeb hoopis ettepaneku kuulutada Eestis loodussümboliks kõik muistsed hiied. Ta leiab, et need tuleks korda teha ja tähistada! Viimane käib muidugi ka muu looduse kohta, mida oma lastele armsaks ja külalistele huvitavaks tahame muuta.

Geoloog Rein Raudsep tulebki tagasi Veljo Ranniku mõtte juurde (EL 1995, nr. 3), et piirkonniti (maakond, vald, linn jne.) võiksid olla samuti oma loodussümbolid ja et sama kehtib ka rahvuskivi, -lille, -linnu jms. kohta. See on juba tuleviku teema, mis tõuseb päevakorrale olenevalt sellest, millal kusagil selle vajaduseni jõutakse. Huvitav, kus enne: kas neis paigus, kus majandus paremini edenemas ja ellujäämise mured taandumas, või hoopis seal, kus just raskused ja ebakindlus viivad mõtte millelegi püsivale ja igiomasele. Olles tänulik kõigile, kes ei pidanud paljuks oma arvamusega meie arutelu toetada, pean ütlema, et selle lõppjärgus ei jäänud tulemata ka mõned tõrvatilgad.

Tõsi küll, toimetusse ei jõudnud ühtki taunivat arvamust siis, kui Veljo Ranniku pöördus lugejate poole küsimusega, kas me sellist sümbolit üldse vajame (EL 1994, nr. 1), ega ka siis, kui saabunud arvamustest kokkuvõte tehti ning konkreetseid kandidaate esitada paluti (EL 1995, nr. 3). Kui aga möödunud aasta lõpul (EL 1995, nr. 11\12) lugejate esitatud kandidaadid välja pakkusime, siis kirjutati kogu selle ettevõtmise kohta üsna halvustavaid ridu Eesti Looduseuurijate Seltsi elektroonilises vestlusringis (seltsid.elus@kadri.ut.ee detsember 1995).

Üks seal sõnavõtnuist, Marek Sammul, avaldas lootust, "...et EL valimistulemuste avaldamisel ka sellele ühe lõigu pühendaks, et paljud neid valimisi lauslolluseks pidasid". Nimetatud vestlusringis esindasid neid paljusid seitse inimest (seega ligikaudselt üks iga saja loodussümboli valimises osalenu kohta). Jätame kommenteerimata lihtsalt tigedad väljaütlemised, nagu: "Kui just on vaja mingit sümbolit siis pakuks välja näiteks E. coli - korraga rahvus loomaks, taimeks ja monumendiks, ... leidub pea igal pool meie riigis, nii inimeste sees kui väljas pool, ning väga dekoratiivse välimusega..." (Veljo Kisand), või: "Kui keegi just monumenti vajab, võiks selle Uljanovi Tallinnas sinna partei maja ette tagasi tuua, polegi silmal kuhu peatuda TA rmtkg-st välja tulles." (Mati Reeben) Ent selles arvamusteringis kõlas ka süüdistus, mille võttis lühidalt kokku Toomas Kukk: "... paraku on ELi lugejaskond õige tilluke ja mitterepresentatiivne niisuguste otsuste tegemiseks." See nõuab selgitust. Esiteks, meediauuringute andmeil ületab EL lugejaskond tema tiraa_i ligikaudu kümme korda, ületades 40 000 piiri. Teiseks, arvamust avaldanute ringi aitasid laiendada Eesti Raadio ja Maaleht. Kolmandaks, kui omal ajal rahvuslille valisime, siis kasutas tollane eestvõtja looduskaitseselts televisiooni abi: osales 513 inimest (meie nüüdses küsitluses 654) ja keegi ei pannud valikut kahtluse alla ei siis ega ka tagantjärele...

Tõnu Oja: "/.../ hõigub ainult üks pool ja sellest tehakse väga üldistavaid järeldusi. Niisama nagu prostitutsiooniga kuu või paari eest juhtus. Postimees küsis, mis teha ja sai 99% kirju, et keelata ja kohe. Kui tehti enam-vähem normaalne sotsioloogiline küsitlus, oli tulemus oluliselt erinev, keelajaid tükk maad vähem kui lubajaid ja ükskõikseid."

Arvan, et prostitutsioon ja Eesti loodussümbol vajavad siiski erinevat lähenemist. Ei usu, et loodussümbolit oleks õige valida esindusliku lausküsitluse abil: mida arvavad kodanikud ja mittekodanikud, eestlased ja muulased, need, kes meie loodusväärtustest midagi teavad ja need, kes pole kuulnudki... Loodussümboli valimine peab olema ikka v a b a t a h t l i k: osalevad ainult need, kel asja vastu huvi ja ka ettekujutus sellest, mis on meie looduses tavaline, mis tüüpiline või hoopis unikaalne. EL lugejaskond moodustab loodusest ja selle kaitsest kõige huvitatuma osa eesti rahvast. Kellega siis veel niisuguses küsimuses aru pidada? Ja midagi ei sündinud üleöö, k õ i g i l e a v a t u d arutlus kestis ligi kaks aastat. (Muide, ka mullu detsembris ei pöördunud ükski pahandaja otse EL toimetusse ega TA Looduskaitse Komisjoni poole, arutlus käis n.-ö. omade vahel, ent siiski avalikus "kanalis").

Ärgu nüüd lugeja arvaku, et kõik looduseuurijad meie ühisüritusse halvasti suhtusid. Paljud neist saatsid oma arvamuse ja eelistuse(d), tuli ka tänuväärseid kriitilisi märkusi ja mõttearendusi. Sellessamas ELUSi vestlusringis manitses nii teaduses kui ka looduskaitses tuntud mees Erast Parmasto (teadmiseks nooremale lugejale: Erast Parmasto oli ka Eesti Looduse esimene peatoimetaja pärast ajakirja taastamist 1957. aastal) oma kolleege: "Loodusega ja loodusajakirjandusega suhtlemise madalseisu ajal on igat sorti looduse olemasolu nimetaminegi hea."Nõnda siis,

jätkem igaühele oma võimalus.

See, mis tundub mõnele INTERNETi kaudu laias maailmas uitavale teadurile tühine või koguni mõttetu, võib olla väga oluline neile, kes hindavad üle kõige kodupaika. Selles veenis meid taas Virumaa rahvas, kes pidevalt võõrast hingust kuklas tundes haaras kinni võimalusest teadvustada millestki igipüsivast omas kodus. Olgu siinkohal öeldud, et Põhja-Eesti pankrannik oleks võitnud ka virulaste osaluseta, ometi aitab just sealtkandi rahva agarus paremini mõista vajadust püsiväärtuste teadvustamise järele. Nüüd jääbki Eestit esindav loodussümbol virulaste hoida, ent igaüks võib leida selle kõrvale veel oma kodulähedasema..., kui ta seda ise tahab.

Siin on avar tegevusmaa looduskaitseseltsi osakondadele koostöös kohaliku ajakirjandusega, samuti Eesti Rohelisele Liikumisele, mille juht Tõnu Oja tuli ka elektroonilises vestlusringis pärast käimasoleva arutluse hukkamõistu välja mõne konstruktiivse ettepanekuga. Miks mitte neid i s e oma suure aktiivi kaasabil ellu viia! Ja korraldada küsitlus p a r e m i n i, kui meie seda suutsime.

Eesti Loodus aga on valmis andma ruumi neile, kes tahaksid vahetada kogemusi või teatada siin-seal juba otsustatust. Jääme ootama, milline maakond leiab esimesena o m a loodussümboli.

Arutelu vahendanud ja kommenteerinud Ann Marvet