Kadakal on ristimärk otsas

Mall Hiiemäe

Eri rahvaste tekke- ja seletusmuistendites ning uskumustes on kadaka kohta nii ühist kui ka erinevat. Eestlaste suulise pärimuse kohaselt võlgneb ta oma tõrjemaagilise toime ning püha puu maine ennekõike ristimärgile marja otsas. Võrumaal levinud põhjenduse järgi oli Jeesuse ristipuu kadakane, sellepärast on kadakamarjal rist. Samal põhjusel ei kasvavat kadakas kunagi suureks. Niisugust seletust tunnevad ka sakslased, ent rahvaravis on see kõrvaline. Eestis tuntakse legendi, et Jeesus läks taevasse kadakamarja otsast või kadakaoksa pealt. Siit tuleneb keeld kadakat koorida või sellelt viiskude punumiseks niint kiskuda. Narvast Eesti Rahvaluule Arhiivi saadetud pärimusteate järgi on kadakas teiste puude seas kõige vanem ning seepärast ristimärgiga.

Madal ja tagasihoidlik kadakas on legendi järgi varmas kaitset ja varju pakkuma. Germaani rahvaste uskumustes võib kadaka alla läinu jääda katkust puutumata, nagu jäi kord Kristus, kui ta kadaka varju peitus. Eestis on teine tõlgendus: kadakas annab Kristusele varju teel Kolgatale või siis kaitseb Kristust äikese eest. Seepärast võib kindel olla, et seda puud pikne ei puutu ning kadaka alla võib alati äikese eest varju pugeda. On veel kolmaski seletus: "Miks torm ei kõiguta kadakapõõsast, miks pikne teda ei puutu ja miks ta aasta läbi roheline on. – Kui Maria põgenes väikese Jeesusega Herodese eest, kes tahtis kõik kolmepäevased poisslapsed ära hukata, hakkas vihma sadama. Maria leidis varju kadakapõõsa alt. Jumalal olnud hea meel ning ta lausunud, et saagu kadakas aasta läbi olema roheline, ärgu teda torm kõigutagu ega pikne temasse löögu." (Kolga-Jaani, 1961.) See pole veel kõik. Taas on juttu ristimärgist: "Kui müristamise ajal puu alla vihmavarju minnakse, siis peab puu peale ristimärgi tegema. Kadakapuule ei ole tarvis ristimärki teha, kadakamarjal on ristimärk otsas, mis Jeesus ise tegi, kui kadakas laskis teda risti oma najale panna." (Rapla, 1938)

Soomlaste rahvaluules annab legend põhjenduse, miks kadakamarjad kõvas pakaseski ei jäätu. Selle eest, et kadakas Maarjale ning tema pojale teel Egiptusesse marju toiduks andis, jäi ta nii suvel kui ka talvel viljakandjaks ning tema marjadel on tervendav ja ergutav toime. Meie põhjanaabrite traditsioonis on kadakale eriliste omaduste andjaks Maarja (sööb raseduse ajal või sünnitusjärgseks toiduks kadakamarju). Jääb mulje, et sakraalsuse omistamine ristile kadakamarjal (või ka pihlakamarjal) on pärit kristlusest. Tegelikult on nii, et maagiline märk marja otsas ei taha kristliku sümboolikaga päris hästi sobida. Vastuolu aitab kõrvaldada täpsustus soome pärimusest. Nimelt olnud Maarja kõrbes rännates nii väsinud, et ei jaksanud risti ette lüüa, vaid käsi puudutas oma teel laupa, liikus rinnalt paremale õlale ning vajus siis jõuetult alla.

Rahvabotaanika kartoteegi järgi Eesti Rahvaluule Arhiivis on kadakamarjateed või -tõmmist kõige enam kasutatud diureetikumina. Pingereas järgmisel kohal on hingamisteede ja kopsuhaigused ning nende nähud, seejärel üsnagi ebamäärase seestvaluga haigused, edasi külmetusega kaasnevad nähud, mille puhul kadakamarjateed kasutatakse higistamapaneva vahendina. Välispidiselt on marjade tõmmist või kadakaõli pruugitud nahahaiguste raviks (sügelised, ohatis, külmapakatised), jäsemete turse puhul on tehtud kompressi. Tooreid või kuivatatud kadakamarju näriti haiguste ennetamiseks ja enese turgutamiseks, need aitavat üheksa (99) haiguse vastu. Põhjendusega, et marjad olid Jeesusele või Maarjale toiduks, keelati neid välja sülitada: mis suhu võetud, tuli ära süüa. Sama põhimõte on Ingerimaa soomlastel.

Germaani rahvastel on kadakamarjad ravivahendina samuti kõige olulisemad neeru- ja põiehaiguste puhul. Kogumise eelisaeg seostub mitmete kalendritähtpäevadega. Eestlastel niisuguseid ajamääranguid pole, ent sageli nimetatakse seoses puu tõrjemaagiliste omadustega ristimärki: "Kadakamarjal on rist otsas, sellepärast on kadakal nii suur võim, et kadakakepiga saab nõiduda." (Anna, 1956); "Kadakapuud peeti vanal ajal pühaks, kadakamarjal on rist otsas. Kui naised väikse lapsega tööl olid, siis panid lapse ikka kadaka alla magama, sealt kurivaim ei julge last ära viia." (Rapla, 1938)

Ended, ennustused ja tõrjemaagia. Kadaka marjarohkust on peetud saagiendeks (hea tatrasaak, palju herneid). Sügava lumega talve oli oodata siis, kui marjad paiknesid rohkem ladvas, mitte põõsa külgedel või allosas (Kose). Külviorientiirina tuleb arvesse kadaka õitseaeg. Nimetatud on tatart, otra, kaera, kanepit, lina. Rohke õitsemine on hea enne.

Norra rahvapärimus jutustab kadakate all peituvast varandusest, mida maa-alused aeg-ajalt maapinnale kuivama toovad, nii et kogu põõsas rahatulest otsekui leekides helgib. Küllap võib niisugust vaatepilti näha isaskadakate tolmlemise aegu. Eesti pärimuses on juttu vaid kadakate punaseks muutumisest. See oli halb märk, tähendas põuda ning selle tagajärjel kehva suvivilja- või linasaaki, põlenguid, isegi hävingut: "Kui 1904. aastal metsas kadakad punaseks läksid, ütlesid meie vanad, et sakstel tuleb katk, ja tuli ka järgmisel aastal sarnane katk, mida nad 700 aasta eest uneski ei osanud näha." (Vastseliina, 1906) Ilmselt on siin mõeldud 1905. aasta mõisapõletamisi. Mõnel pool oli kuiv kadakaoks abiks ilma prognoosimisel: "Meil vanast oli seina peal kadakavitsa säsi või süda, mis oli ära kooritud ja selle järgi vaadati ilma muutumist. Kui läks sirgeks, siis oli vihma oodata, kui tõmbas kõveraks, siis oli kuiva." (Viru-Jaagupi, 1984) Niisugusele omatehtud baromeetrile võis veel "vihmakoha" kõrvale märkida.

Kadakasuitsu on kasutatud vist küll igal pool selle puuliigi levila piires. Erialases kirjanduses on mainitud laplasi, soomlasi, eestlasi, udmurte, baškiire, germaani ja romaani, ida- ja lõunaslaavi rahvaid. Selle haiguste, kurja silma, nõiduse, kurja vaimu, kodukäija ning vanakuradi vastase tõrjevahendi kasutamisel on olulisel kohal arvumaagia. Eesti traditsioonis tuli kadakat toomas käia kolme valla piirilt, kolme saksa (üheksa talu) maa pealt; erinõuded olid murdmisel: kolmest kadakapõõsast, kolm raagu. Kui ettekirjutust täpselt järgides võtta näiteks seitsme kadaka küljest igalt seitse oksa, omakorda igalt oksalt seitse okast ning need peenekstambitult ära süüa, peaks juba sellele tegevusele keskendumine ehk tõesti aitama tegijal end käsile võtta. Samuti oli kadaka vahendusel võimalik haigust mujale suunata: "Kui kellegil käsnad (soolatüükad) on, siis peab üks sile kadakakepp võetama, käsnad ära lugema ja nii palju kui neid on, nii palju krammisid kepi peale lõikama, siis see kepp kolme teeharu peale viskama. Kes selle kepi siis maast ära võtab, sellele tulevad kõik need käsnad külge, aga tegijal kaovad ära." (Kolga-Jaani, 1888)

Miks kadakas põledes pragiseb? Meie rahvaluules on sellele üsna vähe seletusi, ent Soomes on tähelepanukeskmes just see omadus. Praksumist on tõlgitsetud kui pahandamist: hing täis, et ei saa kasvada nii suureks kui teised okaspuud; teised puud on kadaka madalaks surunud, oma praginaga kuulutab ta, et on sellegipoolest vägev; kutsub järelejäänuid vastu pidama; pahandab, et teda põletatakse hoolimata jumala (kuradi) keelust. Leidub ka paar piiblisündmustele toetuvat legendi. Ühe järgi jäi kadakas rägisema sellest, et Iisakit ohverdama asudes teinud Abraham ohvritule kadakast, teise järgi varjas Jeesus end tagaotsijate eest kadakapõõsa taga ning põõsas rägises küsijaile vastuseks: "Juba ta läks ammu."

Eesti traditsioonis leidub tekstivariant, kus pragisemise põhjuseks tuuakse ebaõnnestunud rahatehing: "Kui vanakorat poisikene oli, sis and tema rahval raha võlgu ja teiva kauba niikaua aja pääle kui kuuse ja kadaja nõgla maha lääva. Et kuuse ja kadaja nõgla maha ei läägi, sis olev vanakoradi raha rahva kätte jäänud ja prilla võlgu. Nüid olev vanakorat vaeses jäänu ja kavalas lännu, ei andev ääp raha võlgu." (Otepää, 1894)

Kadakas on püha puu. Kadakast aiateibaid on peetud kuni viis korda vastupidavamaks kuuseteivastest [3], ent setude meelest on selline kasutusviis kohatu: "Kunagi arr teku kadajast saibast, tuu um pühä puu." (1904) Ühe teate järgi "kadakakepid seina pandult peletavad ka vaimud ja kõik salalikud pahatoojad eemale." (Harju-Jaani, 1937)

KIRJANDUS:

1. Handwörterbuch des deutschen Aberglaubens, IX. 1938/1941. Berlin.
2. P a j u, A., 1996. Kadakas on peidus üheksa arsti. Eesti Loodus, 3.
3. V i i r e s, A., 1975. Puud ja inimesed. Tln.

ARHIIVIMATERJALID:

Eesti Rahvaluule Arhiivi kogud;
Soome Kirjanduse Seltsi rahvaluulearhiivi kartoteek.