Maavärinalained ehk Kus oli ja on, sinna saab juurde!

Abistatakse neid, kes suudavad end ka ise aidata. Aasta teiseks pooleks saabus Saksamaalt Tartusse moodne mõõteaparatuur maavärinate registreerimiseks. See rakendus tööle juba 28. juunil 10h:17m:07s GMT (Greenwich meridian time). Hinnalise seadmestiku muretses Tartu seismojaamale Eesti Geoloogiakeskus oma teaduspartneri Potsdami geouurimiskeskuse (GeoForschungsZentrum Potsdam) nõul ja jõul. Sündmuse tähendust selgitavad dr. Kurt Wylegalla (Potsdam), Olga Heinloo ja Jüri Kask (Eesti Geoloogiakeskus).

Millega teenis kingituse just Tartu?

K. Wylegalla: Ühte ajakohase varustusega seismojaama Eesti–Läti–Leedu piirkonnas on seismiliste uurimiste maailmavõrgu jaoks tarvis. Tartus on seismoloogial traditsioone, siin ei pea alustama päris tühjalt kohalt. Linnamürast tingitud maapinna vappumist on siin vähem kui Tallinnas.

Mis on Tartu jaama ülesanne maailmavõrgu seisukohalt?

K. Wylegalla: Fikseerida kaugvärinatest põhjustatud maapinna võnkumised ja edastada registreeritud andmed digitaalsel kujul GEOFONi uurimisprogrammi andmekogumiskeskusse Potsdamis. Maakera eri paigust laekuvate andmete võrdlemisel saadakse nii teavet maakoore ehituse, maavärinate kolde dünaamika, tektonofüüsika probleemide kohta. Neil andmetel on nii teaduslik kui ka praktiline tähtsus.

Millised on uue seismomeetri võimed?

K. Wylegalla: Seismomeetersüsteem STS 2 on universaalne, olles võimeline mõõtma nii pika perioodiga (kaugvärinate) kui ka lühikese perioodiga (lähivärinate) laineid. Registreeritakse ühel ajal ja suhteliste moonutusteta maapinna võnkumiste N-S, O-W ja vertikaalne komponent, samuti väga täpselt (+ 50 ms) maavärinalainete saabumise aeg. Aparaadi tundlikkus võimaldab jälgida ka kaugmaavärinaid, mille võimsus piirdub ainult 3 magnituudiga. Samas fikseerib see kindlalt andmed ka juhul, kui kusagil Toomemäe all peaks plahvatama pomm (vana seismograafi nõel hüppaks siis üle paberi serva).

Mis saab nüüd vanast seismograafist ja selle nõelast?

O. Heinloo: Vana seismograaf jääb üles, registreerimaks nõrku kohalikke sündmusi ja joonistamaks nende kohta välja seismogramme. Kaugmaavärinate kohta laekuv andmestik läheb aga automaatselt Potsdami. Selle töötlemiseks ja uurimiseks kohapeal pole meil veel täielikku aparatuuri.

Mil määral toimub Eestis kohalikke seismilisi sündmusi?

O. Heinloo: Tartu ja Tallinna seismojaamad on registreerinud viimasel ajal aastas kuni 500 seismilist sündmust, s.o. kohalikku nõrka maavärinat, naaberaladel toimunud sügavakoldelise maavärina kajastust või kohaliku lõhkamise kaja. Ilmselt on lõhkamiste osa suur, kuid kohaliku seismilise sündmustiku lähemaks uurimiseks oleks tingimata vaja eriuuringuid kolme Eestis asuva seismojaama andmete põhjal.

Kus asuvad praegu Eesti jaamad?

J. Kask: Ainult Tartus ja Tallinnas jaamad ongi. Tallinna jaam, mis esindab Põhja-Eestit, viiakse üle vaiksemasse asupaika Suurupi tuletorni juurde. Lääne-Eesti jaama pole me veel suutnud asutada. Samas on just Loode-Eesti meie kõige maavärinaohtlikum piirkond.

Tore, et Eesti pole üldiselt väga ohtlik maa. Aga milliste hädaohtude eest võivad seismojaamad meid hoiatada? Seismojaamadel näib olevat näiteks asja ka tuumaplahvatuste ja aatomielektrijaamadega.

O. Heinloo: Tartu jaam fikseerib koos teiste rahvusvahelise võrgu jaamadega võimalikud tuumaplahvatused ja selles mõttes on tal informatiivne ja ehk ka teatud ärahoidev funktsioon.

J. Kask: Kui aatomienergia rakendamisest juba oli juttu, siis pikaajaline seismoseire on väga tarvilik. Ignalina aatomielektrijaam Leedus rajati seismilises suhtes ebasobivasse kohta. Aatomielektrijaamade ja nende asukoha probleem kerkib järgmisel aastatuhandel paratamatult taas ka Eestis. Meie väljaarendatav kohalik kolme jaama seismiline võrk peab aitama kindlaks teha, kuhu saab ja kuidas võib siin suurehitusi üldse rajada.

O. Heinloo: Nii see on. Tartu seismojaama sügavam ülesanne aga peaks edaspidi loogiliselt seisnema ka põhjalikumates teadusuuringutes.