Poruni jõgi
Selle süngevõitu jõekese vetevoog saab
alguse Puhatu soo lõunaservast, kulgeb läbi samanimelise
ürgmetsa ja suubub Gorodenkast põhja pool Narva jõkke.
Ta on vaid 11 kilomeetrit pikk, ent ometi on see metsajõgi
eriline: järsud kaldad ja nende tihe põlismets hoiavad
veepinna sileda ka tuulise ilmaga. Jõe punakaspruuni vee
pinnal peegelduvad siin-seal põlismetsa pärnad, saared,
vahtrad, kased, tammed ja lepad.
Poruni jõgi koos ürgmetsaga võeti kaitse
alla 1967. aastal.
Pildil: Põlismetsa värviehteis puud saavad end imetleda
Poruni jõe peeglist.
Loe: Sults, Ü., 1983. Poruni (Boroni) ürgmets läbi
aasta ja aastate. Eesti Loodus, 5.
Vaher
Vahtrapuude sügiseses kolletumises on midagi täiesti
ettearvamatut. Ainult ühes saab olla peaaegu kindel: suviselt
rohelistena vahtralehed puult ei lange. Värvitoonid, mida
enne oktoobrilõpu tuuli jõutakse demonstreerida,
ulatuvad säravast kuldkollasest kuni tagasihoidliku pruunini,
soojatoonilisest leekpunasest kuni külma violetini. Värvikombinatsioone
on tõepoolest nii palju, et kahte täiesti sarnast
vahtralehte on võimatu leida.
Huvitav on mõelda, et vahtrate sügisene tulevärk
on olemas juba rohelises lehes. Vaid meie meeled ei suuda seda
siis tajuda, sest lehtedes sisalduv värvipigment klorofüll
neelab intensiivselt nii punaseid kui ka siniseid valguskiiri.
Sügise saabudes, kui leheroheline hakkab lagunema, tulevad
lõpuks peidust lagedale antotsüaanide roosad kuni
violetsed toonid ning karotinoidide kollane kuni punane värv.
Tee imetlusväärse täiuslikkuseni on siin pisut
ootamatu: ei tulegi midagi juurde lisada, on vaja vaid millestki
loobuda.
Pildil: See Tartus Toomemäel kasvav vahtrapuu eelistab
sügiseti kanda kuldkollast.
???: Võrdle eri vahtrapuude lehtede värvimustreid
koduümbruses. Kas oskad ära arvata, millisele puule
kuuluvad langenud lehed? Kas järgmisel sügisel selline
isikupära säilib?
Loe: /1/ Relve, H., 1981. Vahtral on sünnipäev sügisel.
Tln. /2/ Vaher, A., Padu, E., 1992. Miks vahtrad värvuvad
erinevalt? Eesti Loodus, 9/10.
Keldriöölane
Siis kui oktoobrikuu külmad puude lehti pintseldavad
ning maapind kipub hommikuti hallane olema, poevad keldriöölased
saabuva talve eest koobastesse või keldritesse peitu.
Seal otsivad nad sobiva koha laes või seintel, pigem kõrgemal
kui madalamal, ja jäävad kevadet ootama.
Hallikaspruunid liblikad, kelle siksakiliste servadega eestiibadelt
säravad vastu mõned oran_ikad triibud, on üsna
harilikud suurema osa suvest. Siiski jäävad nad pigem
suveöö saladuste hulka, sest neid on öösel
raske leida. Oktoobris, kui keldriöölased kogunevad
talvituspaikadesse, saab aga neile külla minna ja liblikaid
rahulikult taskulambi valgel imetleda, ilma et neid peaks kahvaga
püüdma või valguse kätte meelitama.
Keldriöölased ei karda külmumist. Kevadel,
maikuus, on koopast välja lendavate liblikate seas neidki,
kelle tiivad olid talvel kaetud paksu härmatisega.
Pildil: Seltsis on segasem, nii need keldriöölased
koopaseinal oma talve veedavad.
???: Missuguseid loomi oled kohanud koobastes ja keldrites ?
Fotod: Arne Ader |
