Hiidpätside nõlvadel

Alar Läänelaid

Foto 1

Soome Lapimaal, Kittilä lähistel võib näha moodustisi, mille nimest on tulnud kogu maailmas tuntud mõiste - tundra. Need on tundrud - tunturid. Tundrulagi on taimkattelt üsna lage. Seal kasvavad vaid samblikud ja vähesel määral rohttaimi ning kääbuspõõsaid. Ühesõnaga - tundra. Selle soome sõnaga tähistatakse nüüd kogu Euraasia ja Põhja-Ameerika põhjaosas levivat taimkattevööndit. Tundrud ise meenutavad hiiglaslikke ümaraid pätse, mille nõlvad on puudest karva kasvanud, lagipea aga kiilas. Kuigi põhjamaa mägedes on kõrgusvööndeid vähem kui lõunamaades, leiab matkaja siingi vaheldusrikkust.

Kõige kaunimad on tundrud arvatavasti sügisel, kui puude ja kanarbikuliste lehed uskumatult värviliseks muutuvad (foto 1). Septembri saabudes hakkab metsaalust maapinda kattev pohla-mustika-leesika vaip aegamisi punakaks tõmbuma. Punane värvus otsekui levib taimelt taimele, nõlvalt nõlvale. Metsaalused muutuvad ikka punasemaks, kuni nad viimaks lausa lõõmavad sügavroheliste kuuskede ja rõõmsalt rohetavate mändide all. See on maa-ruska. Samal ajal hakkavad kolletama kased ja punama haavad. Üksikud kaseoksad olid juba ammu kollaseks läinud. Nüüd levib kasekollane ka haavapuid pidi justkui kiire nakkusena üle metsade. See on puu-ruska. Ergavkollased ja -punased lehtpuud läbisegi tõsiroheliste okaspuudega hõõguvpunase maapinna kohal – midagi kaunimat on raske ette kujutada.

Metsade sügismaalinguid alustatakse Põhja-Lapimaal. Järk-järgult levib värvidemäng lõuna poole. Viimaks kaotavad kased ja haavad oma kirka sügisrüü ning punasele vaibale langeb valge lumi.

Punaste pohlalehtede vahel võib leida rohkesti punaseid marju. Ka kukemarjal paistab olevat uskumatult rikkalik saak (foto 2). Küllap on see läikivmustade mahlaste marjade kandja Eestiski hiljuti leitud põhja-kukemari (Empetrum hermaphroditum).

Tundrunõlva lõhestavad ristisuunas kulgevad sügavad vaondid. Nõlva alaosas katab vaondeid kõrge kuusik ja vaondi veerudel võib täheldada eriti lopsakat mustikakasvu. Vaondi põhjas on niiskem, siin näeb suuri maarjasõnajalgu. Tundrunõlva ülemises osas, metsapiirist kõrgemal, pakuvad ristisuunalise vaondi veerud varjupaika kuuskedele ja kaskedele (foto 3). Mõnekümne meetri laiuses vaondis on lausa silmaga nähtav ekspositsiooni mõju taimkattele: puud saavad kasvada ainult soojal, lõuna suunas kaldu oleval veerul, kuna põhjakaarde vaatavat veeru katavad vaid madalad kanarbikulised. Veeru alaosas paljandub hele kiviklibu.

Ristivaondid tundrunõlval on ammustel aegadel tekitanud taganeva jääliustiku serv, mis soojemal poolaastal tugevasti sulas (joonis 1).

Siin Aakenustundru madalamal otsal Varislael ei ole me kõrgemal kui 490 meetrit üle merepinna (foto 5), kuid vaade pilvevati all laiuvale tasamaale on sellegipoolest hunnitu. Meist allpool oleva pilvkatte all kaovad kaugusse sügiseselt kirjud metsad, milles siin-seal paistab järvesilmi ja kolletavaid soid.

Kaugemal põhjas, Soome "käsivarrel" on ka puu-ruska saavutanud täie värviilu. Sõitsime siia vaatama palsasood - omapärast arktilist sootüüpi (foto 6). Palsad on suured, mitmekümne-meetrise läbimõõduga turbapätsid, millel sees igijääst tuumik. Siinsete palsade kõrgus ulatub paari-kolme meetrini üle ümbritseva märja soopinna. Samasuguseid palsasoid leidub ka Komimaa metsatundras. Palsade tekke kohta on palju hüpoteese. Väga lühidalt öeldes tekitavad neid turbapinnase korduvad külmumised-sulamised koostoimes lume ja tuulega. Palsad on klimaatiliselt tingitud ja saavutavad suurima kõrguse just metsatundras. Põhja pool tundras ei jätku palsadele piisavalt ehitusmaterjali - turvast. Lõuna pool madalduvad palsakühmud järk-järgult tavaliste mätaste mõõtmeteni. Seepärast peetaksegi palsasoid aabasoode alltüübiks. Tulekarva põõsakesed fotol esiplaanil on sügisehtes 30-sentimeetrised vaevakased palsa küljel. Keskel annavad palsadele värvi punased sinikapuhmad. Taamal, Rootsimaal, kollendavad 3–4 meetri kõrgused tundrakased (Betula pubescens ssp. tortuosa).