Vesipapp – puhta vee lind

Jaanus Elts

Naljakas nimi sel musta sulekuue ning valge rinnaga linnul! Aga ega ta päris must olegi: lähemalt silmitsedes selgub, et kõhualune on kohvipruun. Saba on ebaharilikult lühike ning tavaliselt lõbusasti kikkis.

Ta on ainuke kodumaa laululind, kes suure heameelega vees askeldab! Tõsi, vees käivad suplemas kõik linnud, aga vesipapile meeldib seal kohe nii väga, et vahel ei tule ta mitme minuti jooksul veepinnale. Nii et sellele sulelisele on kindlasti õige nimi pandud!

Vesipapp on Eestis

väikesearvuline pesitseja ning korrapärane, kuid mõõduka arvukusega talvitaja. Meil elab alamliik Cinclus cinclus scandinavicus. Tema päriskodu ehk põhiline levikuareaal paikneb Skandinaavias.

Linnumeeste kõnepruugis on vesipapist saanud lihtsalt papp. Et pesitsejana on papi arvukus Eestis väga väike, siis ma tema suvist eluolu ei kirjelda.

Talvitajana

on papil meie linnustikus aga arvestatav koht. Muidugi ei leidu teda siin nõnda palju kui rasvatihaseid või sorski (nii soovitavad linnunimede panijad kutsuda sinikael-parti), kuid talvel kohtab teda peaaegu igal suuremal kärestikul.

Eestisse saabub

vesipapp oktoobri lõpul, erandkordadel juba septembris. Elupaigaks saab mõni kärestikuline jõelõik. Talvitatakse üksinda, vaid suurte külmade aegu, kui vaba vett jääb väheseks, võib kohata mitut lindu ligistikku tegutsemas.

Talvel kulub enamik lühikesest valgest ajast toiduotsingutele vee all. Vette läheb papp jalgsi või hüppab mõnelt oksalt.

Mida nad söövad?

Vesipapi toidupalad võib laias laastus jaotada kaheks: kalad ja selgrootud põhjaloomad.

Nagu paljude teistegi loomade puhul on inimene vesipapi vastu näidanud üles harukordset kadedust. Nimelt tapeti endistel aegadel tuhandeid pappe: arvati, et nad söövad tohutul hulgal lõhe- ja forellimarja ning tekitavad tõsist kahju kalakasvandustele.

Kuigi kalad pole sellele liigile sugugi esmatähtsad saakobjektid, teen neist esimesena juttu.

Esimesed teaduslikud tõendid selle kohta, et vees sulistades püüab vesipapp muu hulgas ka kala, pärinevad möödunud sajandi keskelt. Et teada saada, mida lind oli söönud, tuli ta maha lasta ning magu lahti lõigata. Muud võimalust tol ajal ei tuntud. Nii tehtigi avastus: papi maost leiti kala!

Teadusliku mõtte arenedes leiutati uus meetod, mis säästab uurimisobjekti - väljaheidete analüüs. See meetod osutus papi puhul küllalt tõhusaks, sest tema toiduratsioonis leidub palju elajaid, kelle kitiini või luukudet saab määrata ka pärast soolestikus ringlemist. Kalad on sellelt vaatekohalt lähtudes eriti tänuväärsed objektid, sest nende jäänuseid saab räppetombus kergesti määrata. Erinevalt "normaalsetest" värvulistest väljutab papp seedumatud toidupalaosised: oksendab välja räppetombu. (Harilikult seostatakse seda ainult röövlindudega.) Nii tuleb vaid külastada papi puhkepaiku, et sealt räppetombud kokku koguda ning hiljem need binokulaari vahendusel lahti harutada ja jäänuste omanikud määrata. Milliseid kalu ta siis sööb? Olgu nad loetletud sagedusjärjestuses ehk selle järgi, kui sagedasti neid on nimetatud uurimustes, mis käsitlevad vesipapi dieeti: võldas, jõeforell, lepamaim, ogalik, lõhi, viidikas, luukarits, mudamaim, särg, latikas ja nurg. Kala püüab ta oma kasvu kohta üsnagi sügavalt, isegi kuni ühemeetrisest veest. Paraku jäävad vesipapi ujujavõimed "pisut" alla kalade omadele ning ka papi nokk pole kõige sobivam kalade tükeldamiseks. Seetõttu peab ta loobuma suurtest ahvatlevatest toidupaladest ning piirduma 4–6 cm pikkuste kalakestega. Ent vangistuses eelistasid papid pisemaid – 2,5–3 cm kalu. Seni suurim teadaolev kala, kellega papp edukalt toime tuli, oli 8 cm pikk ning täiskasvanud emapapp madistas sellega üle 9 minuti! Selle aja jooksul pääses kala lahti 60 korral ning alles 61.-l katsel õnnestus papil kala lõplikult võita! Üldiselt on leitud, et kalajahi kestvus sõltub pigem "kalamehe" kogemusest kui saagi suurusest.

Kalu sööb vesipapp aasta läbi, kuid sagedamini leidub neid toidujäänuste hulgas sügisel ja talvel, mil putukad on vähem aktiivsed või veel vastsed. Nii et kalad pole sugugi peamine papi toit. Ehkki kalamarjast ei ütle nad kunagi ära! Seega,

peamiselt süüakse putukaid.

Papi paksuseinaline magu sobib ehituselt pigem kõvade putukate tarbimiseks, kalatoiduliste lindude mao- ja sooleseinad on harilikult märksa õhemad. Nokaga on kerge vees kivikesi ümber veeretada ning nende all peidus olnud putukaid napsata. Ja nad söövadki peaaegu kõiki putukaid, kes ette jäävad (koorikloomadest sagedamini vesikakandeid ja kirpvähke, kiilivastseid ning muidugi "puruvanasid" – ehmestiivaliste vastseid). Ka kaanid ning limused meeldivad neile.

Ööbitakse

mõnes kaldaõõnsuses. Kui on papipesakastid, siis ka neis. Rootslased on vesipappide jaoks teinud koguni ööbimiskasti, mis pole muud kui miniatuurne pesakast. Eeliseks on aga linnu turvalisus, sest niisugused kastid paigutatakse tavaliselt paikadesse, kuhu röövloomad ligi ei pääse. Looduslikest õõnsustest valitakse sellised, millele pääseb juurde läbi vee. Eks seegi ole hea kaitse röövlite eest.

Kevadel,

ilmade soojenedes (tavaliselt märtsis) ei taha papid enam üksi olla. Siis võib kuulda vaikset papilaulu, mis sugugi ei pruugi kuuluda vaid isaslinnule. Laulus võib ära tunda ka teiste lindude stroofe ja seepärast on iga isendi laul teatud ulatuses isikupärane. Enamasti just siin – talvitusaladel – valitakse välja ka sellekevadine pruut, et koos Põhjalasse peret looma minna.

Vesipapid lahkuvad

meilt siis, kui ilmad on nii soojad, et lumi sulab hoogsalt ja jõevesi muutub tulvaveega kaasa toodud mudast sogaseks. Siis ei näe papid enam toitu otsida ning parem on kuhugi kaugele lennata.

Vee kvaliteet

on papile väga oluline. Esiteks on tähtis vee läbipaistvus. Nägemismeel on tema jahimeetodi puhul ülioluline abimees: viletsa nähtavuse korral ei pruugi lind küllaldaselt toitu leida. Pealegi, jõepõhja kivikeste ja taimestiku vahele koguneva muda tõttu on sealt keerukas toitu noppida. Teiseks, kui muutuvad vee keemilised omadused, teiseneb ka põhjaloomastik, mis harilikult kitsendab papi toitumisvõimalusi. Orgaanikarikas vesi annab jõudu taimestikule, kuid vohavate taimede vahelt on raske kedagi kätte saada. Nii ei jäägi papil muud üle, kui eelistada puhast vett!