Kas kadakas või inimene?

Juhani Püttsepp

Astub hämaruses inimene Lääne-Eesti tasastel külavaheteedel ja vajub mõttesse. Mõtleb elu, sõprade ja vaenlaste üle. Ja kui siis millegipärast tõstab pilgu, seisavad kahel pool teed kummalised kogud. Vist inimesed? Mingisugune hord! – ehmatab inimene. Tegelikult kadakad, sõbrad, saab ta aru, kui asjasse süveneb.

Pole parajamat paika ämblikule võrgu ehitamiseks kui kahe kadaka vahele. Ja mitte ainult kadakad ei tea, kuidas ämblik oma esimese niidi veab. Ma ükskord nägin seda. Ämblik laseb end mahedal tuulel ühelt kadakalt teiseni kanda. Mul on sõber, kes ämblikuvõrkude alt läbi poeb. Et neid mitte lõhkuda.

Suveöö. Loopealsel uitaja uitab, näeb kedagi enesele vastu tulemas. Teine on suurem ja tumedam. Järsku ufomees, mõtleb uitaja ja jääb seisma. Ka ufomees peatub. Milline kauaigatsetud kohtumine, rõõmustab uitaja. Astub julgesti ufomehele vastu ja embab teda tugevalt. Kadakas, kurat, mõistab uitaja. Käed kipitavad.

Läänemaal leidub mahajäetud talusid, mida piiravad lagunenud kiviaiad. Lagunenud kiviaedade taga algavad kunagised heinamaad. Kunagistel heinamaadel elavad nüüd kadakad ja heina elab seal vähem. Küllap on kadakad ka kiviaedadele koputanud, kuid kedagi pole ju kodus. Kütt jälitab puisniidul siga. On varahommik. Siga ragistab ees, kütt tormab lõõtsutades järele, püss käes. Järsku kütt kukub. Pauku pole kõlanud. Tont! vannub kütt ja ajab end püsti. Püksisäärt rebestab kadakajuur. Põlv valutab, püss kõver, siga kaugel.

Naine lebab kõhuli saunalaval. Kuumust on üksjagu, higi lahti. Naine kuuleb, mees tuleb, kobistab pesuruumis. Naine aimab: mees hakkab teda vihtuma. Suleb mõnule mõeldes silmad. Mees tulebki, viskab leili, siis annab vihaga. Naine karjatab, kargab lavalt alla. Viht on ju kadakast. Küll pehme, kuid hoopis teistsugune kui kase- või tammeviht. Mees naerab. Naine leiab õhtul voodist okka.

Laps mängib lohega. Lohe lendab põõsastesse. Laps läheb lohet otsima. Näeb, põõsastes maas madu. Jookseb ema juurde, kutsub appi. Ema võtab labida. Lähevad kahekesi labidaga põõsastesse. Näevad, kuivanud kadakatüügas maas.

Töömees raadab laidu. Päike põletab pead. Putukad pilvena ümber. Oma ainsa kirvega raius töömees eile silikaati, täna raiub kadakaid. Pumm-pumm! taob töömees puud nagu traktorikummi. Ajab siis selja sirgu, pühib higi, tõrjub putukaid. Vähe on nürimaid asju maailmas kui nüri kirvega kadakaid raiuda, tõdeb töömees.

Kui kadakas põleb, on tulel ainuomane värv. Kui kadakas põleb, on tulel ainuomane hääl. Kui kadakalõke põleb, pole midagi muud teha, kui istuda ja vaadata, kuidas sädemed õhtutaevasse tõusevad. Siis on paras rüübata kadakamarjajooki ja õnnelik olla. Kui mina olen õnnelik, siis näen, et õhtune kadakaväli on sõbralik ja rändav hõim, kellega tahaksin kaasa minna.