Läkitus Liivimaa kogudustele

Toomas Jürgenstein

Anno Domini 1601

Quam terriblia judicia tua...

Oh Issand! Nagu oma ustava sulase Hiobi, oled Sa ka meid, Sinule ustavaima ordu vendi, jätnud Saatana kiusata. Hereetikust Rootsi kuninga väed lähenevad Tartu linnale. Kaitset ei ole, ja meil jääb loota vaid Sinu armule. Loomulikult ma tean, et kõik maine on ajalik ja kaduv, kuid ometi tahaksin ma sellele viinamäele, mida me hoole ja armastusega harinud oleme, ühe jälje jätta.

Juba armas vend Posseviino on kirjutanud siinsest maarahvast, kes meie õigele katoliiklikule usule nii avatuks ja vastuvõtlikuks osutus. Need inimesed on ka mulle südame külge hakanud ja seepärast tahan ma oma kingituse just nende keskele jätta. See pole niisugune kink, mida koi ja rooste rikub - siinse rahva keelde tahan mina ühe uue sõna luua. Minu poolt rajatud koguduste kaudu peab see kogu Liivimaale edasi kanduma.

Et jõuda lähemale Pühakirja algsele sõnastusele, otsisin ma enne Liivimaale tulekut vanu käsikirju egiptuse kõrbeerakute juurest. Meie ordut ei rahuldanud enam Püha Hieronymose "Vulgata", vaid tema eeskujul tahtsime me Pühakirja algkeeles lugema õppida. Mul ei olnud kerge selgeks õppida heebrea keelt, kuid tänu Jumalalt saadud usinusele ja kannatlikule meelele tulin ma sellega toime.

Ma võin uhkusega tunnistada, et ma olen käes hoidnud kirikuisa Origenese enese poolt koostatud "Hexaplat". Vaga anahoreet Basileios, kes mulle seda näitas, oli selle leidnud mahajäetud kopti kloostrist. Soovides tõestada ketseritele, et nad eksivad, kui nad Pühakirjast kustutavad apokriiva raamatud, mida kirikukogu ometi on lugenud teistega võrdselt kanoonilisteks, võtsin ma Origenese enda käega kirjutatud pühade raamatute loendi kaasa.

Teel läbi kõrbe Vahemere äärde kohtasin ma imelikke linde. Issand, Sa tead, et mu nõrkus on uudishimu. Miks Sa ei takistanud mind lähenemast neile kahtlemata Saatanast pärinevatele lindudele! Need olid rohkem kui inimese kõrgused, tiivad nagu mungakuue hõlmad, aga mitte piisavalt suured, et neid hiigellinde lendu tõsta.

Nähes mind lähenemas, tormas üks lindudest minema. Püüdes teda mitte silmist kaotada, ma komistasin, kukkusin ja käsikiri üliväärtuslike Origenese märkmetega libises mul käest. Teine lind, kes mulle märkamatult külje pealt oli lähenenud, ei hakanud ootama ja kugistas kalli käsikirja alla.

Nii see läks. Au ja tunnustuse asemel saadeti mind siia, protestantlusest eksiteele viidud maarahvast pöörama. Kuigi ka see töö mulle pikkamisi meeldima hakkas, meenutan ma sageli neid saatanlikke linde, kes minu tee ordukindrali austava ameti poole läbi lõikasid. Nüüd aga on juba ükskõik, sest kuulen linnas tulistamist ja võõrkeelset karjumist. Siiski tahan ma selle sündmuse mälestuseks maarahva keelde jätta selle linnu nime, just nii, nagu see seisis "Hexapla" esimeses veerus Hiobi raamatus.

Seda loetakse jaana ning kui maarahvas sinna omakeelse lind lisab, saab nende keeles olema sõna, mille kaudu minu mõte selle rahva keskele elama jääb.

Kuulen samme ja mul on aeg oma kiri lõpetada. Ustav koguduseliige ootab mu läkituse valmimist ning tema kaudu saab selle salakavala ja õnnetust toova linnu nimi Liivimaal tuntuks, ennast aga annan ma meie Issanda ja neitsi Maarja hoole alla. Ave Maria! Ora pro nobis! Amen.