INIMESE JA MAAILMA KAHEKÕNE
ehk Inimese ja looduse suhe sünergeetilises maailmamõistmises

Leo Näpinen

Kui senine täppisteadus teenis põhiliselt maailma muutmise ülesannet, siis sünergeetika nihutab selle asemele püüde maailma mõista ja temaga kohaneda.

Terviklik maailmamõistmine tähendab maailma kä- sitamist millegi niisugu- sena, millesse kuulub ka inimene. Kahjuks oleme praegu olukorras, kus inimene on end ülejäänud maailmale vastandanud. Vastandunud on ka humanitaar- ja täppisteadused (mille etalon on füüsika), samuti filosoofia ja täppisteadused. Sünergeetika ehk iseorganiseerumise teooria Ilya Prigogine'i mõistes kaotab inimese ja looduse vastasseisu.

Inimese võõrandumine loodusest

on XVII sajandil tekkinud teadusliku meetodi sünnitis. See meetod seisneb tõe ja seda valitsevate printsiipide (mis sisalduvat looduses eneses) avastamises lõplike matemaatiliste vahendite, empiirilise vaatluse ja kvantitatiivse mõõtmise kaudu. Matemaatika abil konstrueeritakse idealiseeritud objektid ning kõrvutatakse neid eksperimendi või vaatlusega, mis ka ise on uurija konstrueeritud. Nõnda reaalsust ülejäänud maailmast isoleerides saadi lihtsad printsiibid, nn. loodusseadused, mida klassikaline teadus kujutas igavestena. Eeldati, et niipea kui süsteemi suvaliselt valitud hetkeline olek saab täpselt mõõdetud, võimaldavad teaduse pöörduvad seadused ennustada süsteemi tulevikku ja täielikult taastada tema mineviku.

Klassikalise teaduse käsituses on loodus täielikult n.-ö. läbipaistev, vähemalt mingi absoluutselt võimsa intellekti jaoks, ükskõik, kuidas teda siis ka ei nimetata. Teadlane-vaatleja erineb sellest intellektist mitte printsiibis, vaid määras: tema võimed jäävad alla kujuteldava absoluutse intellekti omadele. Juhuslikkust ja pöördumatust klassikaline teaduslik meetod ei tunnista. Need taandatakse teadlase-vaatleja teadmatusele või katsevahendite ebatäiuslikkusele.

XVII sajandi teadlane mõistis loodust kui jumala loomingut, kusjuures looja ise asus väljaspool. Loodusel enesel ei olnud ei eesmärke ega kavatsusi, teda käsitati inertsena ja võõrale ratsionaalsusele alluvana. Tolle aja teadlane tunnistas ka end olevat väljaspool maailma, looduna jumala näo järgi.

Ent juba mõned XVIII sajandi filosoofid (näiteks Denis Diderot) ei nõustunud niisuguse maailmakäsitusega. Nad pidasid end loodusesse kuuluvaks ja tunnistasid looduse võimet organiseeruda järjest keerukamatesse vormidesse, kuni mõtleva inimeseni välja. Need filosoofid olid seisukohal, et inimene kuulub loodusesse ja tema mõte on tundliku, organiseerunud reaalsuse tulem.

Ja ikkagi on Galilei–Newtoni teadusliku meetodi ülemvõim püsinud tänini. Ei räägita ju maailmast enesest, maailmast kui tervikust (mis hõlmab ka inimest), vaid maailmapildist ja maailmavaatest. Teadusliku meetodiga määratletud maailmavisandi kaudu näeb inimene üksnes tema ees olevat objektide valdkonda.

Enne uusaja teaduse tekkimist aga lähtuti nii või teisiti maailmast enesest, kuhu kuulus ka inimene.

Maailma kui terviku

üle juureldi juba iidses mütoloogias. Terviklik maailmakäsitus oli omane ka muistse India ja Hiina mõtlejatele. Lääne maailmas vastab sellele Aristotelese mõtteviis, mis lähtus nelja põhjuse (alge) koosmõjust: need on materiaalne, vorm-, tegev- ja eesmärk- ehk lõpp-põhjus. Teaduslikust maailmapildist jäid aga välja vorm- ja lõpp-põhjus (mida Aristoteles pidas tähtsaimateks). Uusaja filosoofias iseloomustasid need vaid inimese kui subjekti tegevust.

Teaduslikus maailmapildis paistab maailm automaadina, mis järgib kõrvalekaldumatult talle väljast ette antud programmi. Inimese maailm ja elusmaailm üldse aga, nagu teada, on alalises saamises: aeg mitte ainult ei säilita, vaid  ka lagundab ja loob vana asemele uut. Selles erinevuses nähaksegi inimese ja looduse vastandlikkust: ühel pool igavesti funktsioneeriv automaat, teisel – uut loov elusmaailm, millel pole kohta teaduslikus maailmapildis.

Kui antiikkreeklased võtsid maailma – physis' t – iseseisva tervikuna, siis uusaja teadus peab silmas valdkonda, mis on kättesaadav ja järeleproovitav eksperimendis, nimetades seda natura'ks (loodud looduse tähenduses). See on maailma osade – objektide – valdkond, mida saab välja rehkendada ja kavatsuslikult tekitada. Physis kui spontaanselt tekkiv ja arenev maailm ei ole sellisena inimesele allutatav, natura kui kavatsuslikult tekitatav valdkond aga küll. Subjekt, järgides rangelt teadusliku meetodi nõudeid, muudab maailma objektideks ja uurib neid matemaatiliselt ja eksperimentaalselt.

Terviklik maailm aga ei ole ei planeeritav ega juhitav, ei rehkendatav ega tehtav. Terviklik maailm ei ole ka järele- ega ümbertehtav. Järele ja ümber teha saab maailma ainult osaliselt, lokaalselt ja suhteliselt. Objektidest terviklikku maailma kokku panna ei saa.

Matemaatiline ja eksperimentaalne teadus maailmast tegelikult ei huvitugi, eeldades, et seda iseloomustavad suurused on muutumatud. Eksperimendi- olukorra loob eksperimentaator ise või ootab, kuni looduskehad selle olukorra moodustavad (vaatlus). Spontaanselt arenevas maailmas on aga vastav situatsioon maailma enese poolt määratud ja muutuv.

Praegu on olukord ümber kujunemas isegi füüsikas. Ilya Prigogine ja tema kaastöötajad on teoreetilise füüsika põhilist kontseptuaalset skeemi laiendades arvestanud sünergeetikas juba maailma kui terviku "jälgi", mistõttu maailma ei samastata enam "pildiga" ja ka maailma uurimise meetod pole ise enam "puhtalt" täppisteaduslik. Tänu eelkõige Prigogine'i teoreetilistele uurimustele on juhtivatele teadlastele selgeks saamas, et isegi füüsika ei või uurida maailma kõrvalt, üksnes välisele vaatlusele toetudes, vaid teadus (teadlased ja nende tegevus) on ise osa maailmast, nii et maailma saab mõista ainult seestpoolt.

Kahjuks ei tunnista ka tänapäeva lääne filosoofiad veel eesmärk- ehk lõpp-põhjuse olemasolu maailmas. Seda on tunnistatud ainult eluslooduses: bioloogiliste koosluste puhul on kõneldud objektiivsest otstarbekusest. Ka küberneetikas räägitakse eesmärgist, ent enamasti üksnes negatiivset tagasisidet silmas pidades (eesmärgi mõiste seostub rohkem vana säilimisega kui uue poole pürgimisega).

Ent mis see eesmärk filosoofilises tähenduses siis ikkagi on? Aristotelese järgi on eesmärk piir, mis ei teeni teist, kõik teine aga teenib teda. Aristoteles on nimetanud eesmärki ka lõpuks ja selgitanud, et

eesmärk ei ole mitte igasugune lõpp, vaid parim lõpp.

Niisiis, eesmärk on teatud liiki piir või lõpp – see, mille jaoks asi eksisteerib või mille jaoks midagi juhtub. Lõpp või piir, mis ei teeni teist, saab olla üksnes tervik. Tervik on Aristotelese järgi see, millel midagi ei puudu. Kellegi või millegi eesmärk on tema funktsioon terviku suhtes. Tervik aga võib olla kas inimese konstrueeritud või ajaloo (Aristotelese õpetuses see mõiste puudub) loodud.

Sünergeetikas vastab eesmärgi kategooriale matemaatilise atraktori mõiste, mis iseloomustab arengu võimalike lõppolekute mitmekesisust.

Uurimused sünergeetikas veenavad, et asjade lõppseisundid iseorganiseeruvates protsessides on terviklikud: nad on ühtaegu nii korrapärased kui ka kaootilised, nii keerulised kui ka lihtsad. Need seisundid, mis on läbinisti koherentsed, kujunevad pöördumatutes protsessides. Ent lisaks viimastele arvestab Prigogine oma evolutsioonilises paradigmas ka sündmusi (mida saab kirjeldada ainult tõenäosuslikult) ja võimalust, et mõned sündmused muudavad süsteemi tervikliku arengu suunda. Selles mõttes on Prigogine'i evolutsiooniline mudel analoogiline Darwini evolutsiooniteoorias rakendatuga.

Sünergeetika kaudu hakkab taas mõjule pääsema Aristotelese üldine mõtteviis, mis käsitab maailma tervikliku, organismisarnase ühtsusena, kuhu kuulub ka inimene ise. Kui uusaja loodusteadus elimineeris teaduslikust mõtlemisest eesmärgipärasuse ehk otstarbekuse printsiibi ja vaatles seetõttu loodust ühe lõputu reana (näiteks inertsiseadus mehaanikas), siis sünergeetika läheneb maailmale just Aristotelese lõpp-põhjuse (maailmatervikust tuleneva üldise põhjuslikkuse) vaatekohast. Muidugi teeb ta seda niivõrd, kui täppisteadused seda võimaldavad ja seostatult ajalooliste teooriatega (Darwini evolutsiooniteooria jm.). Algul ajalooteooriates ajalugu rekonstrueeritakse, seejärel täppisteaduslikes teooriates teda modelleeritakse.

Kui traditsiooniline matematiseeritud loodusteadus seletab maailma eksperimendis järeleproovimise kaudu, seda jõududele ja loodusseadustele taandades, siis sünergeetika üritab mõista maailma selle eesmärke ja koherentsust (mittejõulist kooskõla) lõhkumata. Maailma mitmekesisus ja evolutsioon (kui uue loomine) ei vaja sel juhul enam seletust ja kvantitatiivsel mõõtmisel pole erilist tähtsust.

Tehnikaajastu inimene kipub võtma maailma üksnes endale kasuliku materjalina ja ressursside reservuaarina, millest saab teha enesele vajalikke asju. Ta taotleb üksnes efekti ja efektiivsust. Sünergeetikud aga lähenevad maailmale mitte efekti taotledes, vaid vastavaid printsiipe (terviklikkus, ajaloolisus jm.) järgides. Traditsioonilisele täppisteaduslikule eksperimendile siin enam tugineda ei saa, küll aga võib läbi mängida mõeldavaid situatsioone arvutites. Erinevalt traditsioonilisest teadusest on arvuti abil maailmaga dialoogi pidav uurija sunnitud ka filosoofiliselt mõtlema. Kui senise täppisteaduse põhiülesanne oli maailma muuta, siis sünergeetika nihutab selle asemele püüde maailma mõista ja temaga kohaneda. Maailma (looduse ja ühiskonna) muudetavuse asemel saavad siin määravaks tema terviklikkus ja ajaloolisus.

Klassikaline täppisteadus (mis lähtus formaalsest loogikast ja matemaatikast) käsitles maailma passiivse materjalina, milles iseenesest midagi ei alga ega lõpe. Liikumiste või paigalseisude "algatajad" või "lõpetajad" olid maailma suhtes mingid välised agendid. Et looduse seadusi käsitati muutumatutena, siis ei jäänud teoorias kohta mingitele sündmustele, rääkimata juba sellest, et mõned neist võiksid muuta protsesside kulgu.

Ometi ei toimi terviklik maailm mingi lõputu jadana, tema protsessidel on oma algused ja lõpud (s.t. alg- ja lõpp-põhjused on protsessides enestes). On ehk siiski nii, et eesmärkide poole ei pürgi mitte ainult inimene, need täituvad ka ülejäänud maailmas.  

Maailma ühtsus seisnebki tema eesmärkide ühtsuses ehk otstarbekuses.

Kui me seni kippusime arvama, et üksnes inimene ja elusloodus on suutelised looma otstarbekaid struktuure, siis tahes-tahtmata peame varem või hiljem tunnistama, et selleks on võimeline kogu ülejäänud maailm.

Täppisteadused pole selle tervikliku maailmaga lihtsalt varem kokku puutunud, sest nad on uurinud üksnes selle o s i. (Viimastele vastavad näiteks trajektoori mõiste mehaanikas ja lainefunktsiooni mõiste kvantmehaanikas.) Ent osad on ainult laibal, nagu ütles Hegel. Tänaseks on maailma ositi uurimine võtnud juba sellise ulatuse, et inimkond on oma ettevõtmistes sunnitud kogema maailma vastupanu. Spontaanselt tekkinud ja arenenud, tekkiv ja arenev maailm ei ole elutu, elule vastanduv – temas on kõik see juba olemas, mis elus kõige iseloomulikumalt ilmsiks tuleb. Elutu on see maailm üksnes katse, tehnika ja tootmise tingimustes. Väljaspool neid tingimusi on ta analoogne elusa loodusega. Elu ei ole mingi ime, mis on ei tea kust maailma "sisse karanud", vaid maailma iseorganiseerumise tulemus, mis ka ise on iseorganiseerumine. Iseorganiseerumine avastati kõigepealt ühiskonnas, seejärel bioloogilistes süsteemides. Nüüdseks, nagu juba räägitud, on iseorganiseerumine avastatud ka seni inertseks peetud maailmas: füüsikalistes ja keemilistes avatud süsteemides. Sünergeetika tõestabki täppisteaduslikult füüsikalist ja keemilist iseorganiseerumist ning ühtlasi seda, et võimalused neid mõistuspäraselt ümber kujundada on piiratud. Sünergeetika sai võimalikuks, kui teadlased loobusid isoleerimast uuritavaid süsteeme muust maailmast nii mõtteliselt kui ka katseliselt. Või, õigemini, teaduse enese sisemise arengu loogika juhtis teadlasi uurima avatud süsteeme.

Süsteemide avatuse tõttu pääses maailma tervikust tulenev üldine põhjuslikkus selgemini esile. Tulid ilmsiks protsesside "lõpud", mida uurija polnud kavandanud, s.t. paljastusid mitteteadvuslikud, iseorganiseeruvate tervikute eneste eesmärgid.

Sünergeetika hakkab nii või teisiti väljuma natura raamidest ja on jõudmas kokkupuutesse physis'ega. Uue meetodi on Ilya Prigogine nimetanud inimese ja maailma vaheliseks dialoogiks. Sünergeetikud mõistavad, et ajaloolises tegelikkuses pole protsesside algtingimusi põhjustanud mitte subjekt (teadvus), vaid need on eelneva arengu tulemus.

Olevikul on kestus

Prigogine toob teoreetilisse füüsikasse uue ajamõiste. Traditsioonilises füüsikas on aeg väline parameeter, hetkede arvuline loendaja, Prigogine käsitab aega loova operaatorina, mis iseloomustab arenevat, avatud tervikut. See on nn. sisemise aja mõiste. Olevik ei ole selle kohaselt enam tühipaljas ajatelje punkt omavahel pööratavatena käsitatavate mineviku ja tuleviku vahel, vaid tal on kestus. Aeg saab kulgeda ainult ühes suunas, minevikust oleviku kaudu tulevikku. Mõtleja jaoks on siin tegemist üksnes tõsiasja tunnistamisega, et minevik ei ole reaalsuses taastuv ja taastatav, teda võib ainult mõttes pöördumatu protsessina rekonstrueerida, kusjuures see teoreetiline rekonstrueerimine ise ei ammendu inimkonna eksistentsi vältel. Igat tõlgendust saab asendada uue ja selge- maga.

Traditsioonilised täppisteaduslikud teooriad ei erista minevikku ja tulevikku, ehk teisiti öeldes: ei arvesta aja märki. Ka futuroloogias pole ennustatud mitte tulevikku (nagu arvatakse näiteks nn. tuumatalve prognoosimisel), tema järeldused hõlmavad üksnes n.-ö. pikendatud olevikku.

Prigogine'i terviklik maailmakäsitus tugineb looduse taandamatutele tõenäosuslikele seadustele, mis erinevad tavapärastest ettekujutustest. Kui loodusseaduste senistes füüsikalistes tõlgendustes seostati pöördumatust lähendusega, kirjelduse ebatäpsusega ning tuleviku erinevust minevikust – nn. aja noolt – (teadlase) teadmiste mittetäielikkusega, siis Prigogine määratleb pöördumatust ja tõenäosust reaalse maailma omadustena. Nad väljendavad asjaolu, et füüsiku jälgitavat maailma ei või taandada selle üksikutele osadele (üksikutele trajektooridele või lainefunktsioonidele). Loomulikult toetub Prigogine oma taandamatutes tõenäosuslikes ettekujutustes teaduse eelnevale sisemisele arengule.

Kokkuvõttes: ajastu, mil reaalsust uuriti ositi, on jõudmas lõpule. Sünergeetika tulekuga on alanud tervikliku maailma (kuhu kuulub ka inimene) mõistmine. Niisiis tõuseb taas ausse Aristotelese mõtteviis, mis lähtub maailmatervikust, selle üldisest põhjuslikkusest. Teoreetilise füüsika põhilise kontseptuaalse skeemi laiendamine Ilya Prigogine'i ja tema kolleegide poolt võimaldab taas käsitada inimest ja loodust ühtsena.