Killukesi Eestimaalt

Olev Merivee

Eesti ajakirjandusest võib viimasel ajal leida kõikvõimalikke reisijutte eksootilistest maadest. Pole ju veel jõudnud ununeda ajad, mil matkasime vaid NSV Liidu hiigelterritooriumil, seetõttu on säärased pildikirevad maailmatutvustused igati teretulnud ja meeliköitvad. Kuid maakeral leidub hulgaliselt inimesi, kellele ka pisike Eesti on eksootika. 1995. aasta suvel korraldasin ühele Saksamaalt pärit perele kolmenädalase matka Maarjamaal ja käesolev kirjutis ongi lühike tagasivaade ja mõtisklus 2500 km pikkusel autoretkel kogetust.

Oma sakslasest tuttavaga olen olnud kirjavahetuses 26 aastat. Mu sõber tuli autoga läbi Poola, Leedu ja Läti teadmisega, et sõidab Venemaale, kus käib sõda. Julge mees! Ta uskus rohkem mind kui Saksa ajakirjandust ning võttis pere kaasa ja kokkulepitud ajal kohtusime Läti - Eesti piiril.

Juhusliku möödasõitja arvates on Kuke talu nii välimuselt kui ka saatuselt äravahetamiseni sarnane tuhandete Eestimaa kodukohtadega. Võõras läheb oma teed, jättes selja taha peagi hääbuva tolmupilve. Meie aga põikasime korraks õue ja olime siin oodatud. Nagu sellistel puhkudel tihti juhtub, sai sellest "korraksist" tunde vältav mõnus jutuajamine. Kuke talu asub Valgamaal Põdrala vallas ja tema omapäraks on kenad heinamaad Õhne ja Jõku jõe kokkusaamispaiga ümbruses ning üle luha mustendav Keisripalu mets. See on talu, mille piiridest ei leia tarbetut rauakola ega prahihunnikuid. Säärane kodukultuur hakkab Maarjamaal taas tasapisi au sisse tõusma ja seda on tore tõdeda. Peremees tõi õue uhke noore hobuse ja igaüks, kes julges, võis Kuke niitudel niikaua ratsutada, kui süda lustis. Istusime kopliväravas lattaial ja nautisime hetke. Eemal Keisripalu metsa kohal tiirutas väike-konnakotkas.

Õhtuti süütasime lõkke ja vestlesime praksuva sooja seltsis ilmast ning inimestest. Esimese kohtumislõkke tegime liialt suure ja kuumus tõrjus meid üksteisest eemale. Liigne hoolitsus peletab tihti – sõpradel on hea ka pisikese tule kumas. Need olid meeldejäävad ja ilusad öölõkked. Külalised tunnistasid, et sellist sooja ja mõnusat vastuvõttu ei osanud nad ealeski aimata.

Peatusime möödasõidul Taagepera lossi õuel ja pargis. Mind üllatas, kui sõbrad soovisid teha tiiru ümber lossi. Imelik, et ma ise pole kunagi selle peale tulnud. Ilmselt on "sisehääl" mind pidurdanud. Kontrast selle kena hoone esi- ja tagakülje vahel oli üsna suur. Ega seal olnud mingit kola ega prahti, vaid mõni poolpehkinud lauavirn ja lossiesisega võrreldes hooldamata tagaõu. Tundsin end süüdlasena, kui me vaikides autodesse istusime ja lahkusime... Õhtul vaatas Frank minu ühismaja trepikojas vedelevat luitunud sinimustvalget lippu ja küsis nõutult: "Miks te teda niimoodi hoiate?"

Viljandist sõitsime külla Võrtsjärve kalurile. Ei läinud me kala lunima, vaid hoopis merikotkast uudistama. Rääkisin sakslastele meie loodusest, looduskaitsest ja -kaitsjatest ning ka sellest kotkast, kes leiti Peipsi–äärsest metsast puruks tulistatud tiivaga. Merikotkas pidi mitu nädalat metsas nälgima, enne kui ta juhuslikult leiti ning üles korjati. Hea inimene võttis kotka oma hoolealuseks ja andis talle oma saunapealse eluruumiks. Nüüd sai lind siin iga päev rahulikult lennuharjutusi teha. Iga kord, kui see elunäinud merikotkas uueks treeninglennuks vabaduse sai ja abitult maandus, hakkas ta kohe kõhklematult metsa poole astuma. Ta läks, haiget tegev tiib maas lohisemas, ja nii igal katsel. Kui kotka lennukaared jõudsid kahesaja meetrini, viisime linnu tema kodukanti, et ta vabaks lasta. Panime isakotka suure raiesmiku keskele kännu otsa kükitama ja omi mõtteid mõlgutama. Ise sõitsime kaugemale ja ootasime, mis saab edasi. Taevas ei olnud sel hetkel ühegi kullilise lennusiluetti, aga kümmekonna minuti pärast jõudis kohale vigastatud merikotka kaasa. Ta laskus kiiresti ja liugles kaks korda väga madalalt üle kännul kükitava abitu kogu. Seejärel emalind eemaldus ja kadus puulatvade vahele. Veidi hiljem lendas samast suunast raiesmikule noor merikotkas. Tõenäoliselt oli tegemist sama paari kaheaastase pojaga. Kui kotkanooruk meie vaatevälja ilmus, oli ta nii madalal latvade kohal, et ei võinud näha kännul istuvat liigikaaslast. Ometi tuli ta otse raiesmiku suunas ja taas liugles hääletu vari kümmekonna meetri kõrgusel kännustiku kohal. Seejärel laskus tulija lähedal asuva puu võrasse. Oli näha, et tegemist pole mitte rivaalide, vaid vanade tuttavatega. Tundub uskumatuna, kuid nii see kõik oli. Haige tiivaga linnust ei saanud seekord veel lendajat, seetõttu viisime ta Võrtsjärve äärde tagasi. Kotkapere seletamatu üksteiseleidmine oli vapustav. Elu on hoopis mitmepalgelisem, kui inimene arvata oskab.

Jutustasin selle loo ka oma saksa sõpradele. Jätsime linnu rahule ja jalutasime järve äärde. Pikasilla poolt liginev tume vihmapilv, õhtupäikese kuma rooväljadel ja üle taeva joonistuv uhke vikerkaar hoidsid meid oma lummuses.

Järgmisel varahommikul kasutasime taas kaluri külalislahkust; ta kutsus meid vaatama, kuidas Võrtsjärve kalamehed töötavad. Kell kuus popsutasime tihedas uduvaibas Vaibla suunas. Nähtavus oli vaid viiekümne meetri ringis ja uttu riputatud päikeseketas andis hetkele kordumatu võlu. Tunni pärast hakkas udu hajuma, alguses muutusid nähtavaks kaldaäärsed rooväljad, seejärel ilmusid udupilvedest metsatukad ja põllud. Aga samas kattis udu kõik taas, et minuti pärast avaneks täiesti uus pilt hoopis teises valguses. Siis sai sõit otsa ja kalameestel algas argipäev. Kõigepealt lasid nad järve kaks uut mõrda ja seejärel sõitsime püünistest kesist saaki välja võtma. See oli aeganõudev ettevõtmine, sest mehed parandasid piiritsaga kõik uued augud ja puhastasid mõrrapärad prügikalast. Kajakate kiljuv seltskond tundis sellest tööst selget rõõmu. Mehed sagisid oma püünise juures ja avastasid, et ankrud on maha jäänud. Meile oli see äpardus muidugi õnneks, sest nii saime kiirkaatris sõita üle Võrtsjärve tagasi sadamasse. Paadiroolist karjus Raivo korraga üle mootorimüra: "Olev, ma tahaksin hirmsasti teada, millest kuradist sa neile kakskümmend kuus aastat kirjutasid?"

Jätsime kaluriga hüvasti, ta korjas kaldalt paati paar rauakolakat ja juba tuiskas Raivo naerdes ning lehvitades valge vahuriba selja taga poolelijäänud tööd lõpetama. Jäi mõistatuseks, kas mehed jätsid hommikul ankrud teadlikult maha ja kinnitasid hoopiski kaluripaadi sappa kaatri? Saa sa neist eesti inimestest aru.

Käisime sakslastega ka paljudes linnades, kuid eriti võlus neid Tartu. Ja kui sõber soovib midagi kaks korda vaadata, siis miks mitte teha seda lennukiga. Ülenurme lennujaamas istusime "Cesnasse" ja peagi lendasime Taaralinna kohal. Minagi nägin looklevat Emajõge ja Taaralinna rohelisi parke, uhket Vanemuise teatrit ja kaunist punasekatuselist vanalinna esmakordselt ülalt. Meie kolmenädalast reisi õnnistas imeline päikesepaiste ja ometi kord elus klappis kõik plaanitu suurepäraselt.