Sel kuul looduses - November/detsember

Arne Ader

Kanarbikujääpurikad

Jääpurikate klassika tekib kevadisest lumest. Siis, kui päike hakkab sulatama katustel ja puuvõrades. Soojenenud paikades vallanduvad veenired, mis oma teel õige varsti taas külmuvad. Kanarbik on märtsikuus veel lumehangede all peidus, jääpurikatega ehib ta end pigem hilissügiste külmade aegu. Neile, kes seda näha sooviksid, saab anda lühikese retsepti.

Kui õues on esimesi päevi külmakraadid, tuleks passida peale, kuni tõuseb tugev tuul. Ja kui oodatud sügisraju on käes, sobib asuda teele – mõne raba suunas, kus kanarbikku kasvamas. Seal peaks veel kindlasti leiduma üks järv või suuremat sorti laugas, mille pinnale saaks tuul parajaid laineid luua. Veekogu kallas, mille suunas tuul puhub, olgu järsk, nii et lained selle vastu põrgates vett kõrgele üles pritsiksid. Kena varreloogaga kanarbik kasvagu päris veepiiri lähedal.

Lainetest kõrgele õhku paiskunud veepiisad maanduvad siis üksteise järel kanarbikuvarrele ja hakkavad karges õhus kiiresti jahtuma. Pisikesed tilgad ühinevad ja voolavad taime varrest tugevasti kinni hoides varrelooke madalamasse punkti, kus libisevad sinna tekkinud esimesele jääkirmele ning külmuvad, aidates äsja ilmavalgust näinud purikal kasvada.

Vastsündinud kanarbikujääpurikal on palju meeldivaid omadusi, aga kindlasti on ta pisut muinasjutuline.

Kui pikk on talvine pööripäev Eestimaal?

Veider küll, aga kui saabub aasta kõige pimedam aeg, siis tabame end üha enam valgusele mõtlemast. Detsembrikuu päevad on tõepoolest lühikesed. Näiteks talvise pööripäeva kestus on Tartu Tähetorni ümbruses vaid 6 tundi ja 21 minutit. Põhjarannikul on seesama päev tubli veerandtunni jagu lühem – võib oletada, et pealinnas kulub jõuluküünlaid veidi rohkem.

Talvise pööripäeva valgust saaks nautida tervelt 6 tundi ja 48 minutit, kui võtaksime vaevaks vaadelda päikesetõusu idas asuvast Saatsest ja liikuda sama päeva õhtuks läänes paiknevale Vilsandi saarele.

Talvise pööripäeva pikkus on niisiis suhteline. Põhja-Eestis on ta lühem, Lõuna-Eestis pikem. Idast läände liikudes pikem, läänest itta minnes lühem.

Õnneks pole vajadust neid arvutusi iga päev pingsalt meeles pidada: päikesetõus ja -loojang, mida me tegelikult oma meeltega tajume, oleneb oluliselt atmosfääri eri kihtide seisundist ja meie jaoks sellestki, kas me parajasti magame või mitte.

Kas Teie õues on lindude söögimaja?

Võib-olla panite selle välja juba siis, kui esimesed tihased hakkasid aknaservi mööda krabistama ja uudishimulikult tuppa piiluma?

Nagu ikka, jagunevad inimesed ka selles küsimuses põhiliselt kahte leeri. Ühed arvavad, et linde tuleks talvel kindlasti aidata, sest nii on sulelistel kergem külmi üle elada, mõnikord isegi sõna otseses mõttes ellu jääda. Teised jälle arutlevad, et talvine lisasöötmine muudab linnud asjata inimesest sõltuvaks.

On kolmaski mõtteviis, mis ei muretse eriti lindude pärast. Võib pisut egoistlikult mõelda, et linde on meile endile rohkemgi tarvis kui sulelistele meid. Põhjamaa inimesele on antud suurepärane võimalus talviti kedagi aidata ja see on pagana lihtne! Ka saame niiviisi jälgida eri liikide ja isendite käitumist. Me võime lindudele panna üles söögimaja kas või ainult sellepärast, et nad saaksid meie õpetajaks.