Üks päev...

Edgar Kask

On kevad, lumi sulanud ja lumevesi mere poole teel. Põldudel kuivab muld, niidud on kuldkollased. Lähen vanasse turbarappa, kuhu pole enam aastaid saanud. Leidsin siit kunagi sookurgede pesa- aseme ja loodan ka täna kurgi näha.

Metsa all on veel viimaseid lumelappe ja puisraba avaneb mu ees oodatust varem. Üle hulga aja olen tundmatus kohas ja maadeavastaja rõõm, mida läbikäidud teed enam ei paku, muudab selle päikeselise päeva kummaliselt pidulikuks.

Ootamatult kõrgub ees rabasaar. Sellele lähenedes näen põtra: ta vaatab mulle vastu sajakonna sammu kauguselt. See on emasloom ja ma ei mõista, miks ta minema ei jookse. Möödunud talvel käis neis metsades salakütte, olen leidnud hulga põtrade nahku... Lõpuks kaob ta mändide taha, kuid tuleb samas tagasi. Miks ometi? Liigutan ennast ja nüüd jookseb põder eemale. Samas ajab end maast lahti põdravasikas ning tuigerdab emale järele.

Nii, nüüd on kõik selge – sellel saarel on põder poeginud. Saar ise on väike, vaid kolmkümmend sammu läbimõõdus, kaetud hõreda männimetsaga. Lähen oma oletusele kinnitust otsima. Künka harjal leiangi segipaisatud platsi, kus see tähtis sündmus on aset leidnud. Ja samas näen... vasikat mulle suurte silmadega otsa vaatamas. Teine!

Ta on ilmselt paaripäevane, häälitseb mind nähes. Tean, et peaksin kohe lahkuma (oleksin pidanud lahkuma juba siis, kui silmasin emapõtra vasikaga!), kuid ei suuda. Kui ma siin juba kord olen, siis pean teda pildistama. See on võimalus, mida ei tule tõenäoliselt enam kunagi. Panen fotoaparaadile teleobjektiivi, vahetan filmikassette, pildistan, pildistan veel. Saan väga hästi aru, mis siin juhtus: ema lahkus ühe vasikaga ja jättis teise minu tõttu maha. Ka mina lahkun. Kuid kas ema tuleb tagasi? Kogu hingest tahan uskuda, et tuleb, aga ma pole selles kindel. Talvel pesast üles aetud karuema ei pöördu kunagi tagasi...

Lahkudes heidan pilgu üle õla ja märkan õudusega, kuidas vasikas end vaevaliselt püsti ajab ning piiksudes mulle järele komberdab. Pole mingit kahtlust – ta peab mind oma emaks! Sellist sõnulseletamatut ängistust, mis mind nüüd valdab, pole ma kunagi varem metsas tundnud. Ka meresaartel linde pildistades mitte. Põgenen tuldud teed, aeg-ajalt hirmuga tagasi vaadates, et ega vasikas järele jõua.

Ma pole senini sellest kohtumisest vabanenud. Valu minus on küll aastatega kaugenenud, kuid ta ei jäta mind maha.

Päev ei ole veel lõppenud. Õitsvaid sinililli ja võsaülaseid pildistades jõuan maanteele. Äkki lendab puude vahelt mu jalge ette pardisuurune lind. See on emasõtkas, kes vaevaliselt metsa alla ukerdab. Nagu pardiema, kes inimest oma poegadest eemale meelitab. Kuid ei, siin on midagi teisiti – linnu kael on verine. Samas kuulen ronka puude kohal kronksumas. Nojaa, lähedal puuõõnes on sõtkal pesa, rongad on teda varitsenud ja rünnanud.

Mis teha? Kas sõtkas ronkade kätte jätta? Püüan linnu kinni ja viin ta lähedal asuvale karstijärvele, kust rongad teda kätte ei saa.

Sõtkas on parajalt suur lind, ronga nokahoop on tabanud teda kuklasse. Sõtka silm on ere ja liikumatu nagu nööp. Järve ääres lasen linnu lahti. Ta jookseb paarkümmend sammu mööda vett ja kaob siis vee alla. Ootan, et ta tõuseb uuesti pinnale, kuid ta ei tule! Olen jahimeestelt kuulnud, et surmavalt haavatud lind sukeldub vahel, ujub põhja, haarab nokaga rohututist ja upub. Kas nii oli ka nüüd?

Mul on sõtkast kohutavalt kahju. Küllap lootsin kusagil hingesopis leida lohutust hommikusele põdravasika loole. Ent juhuse tahtel tõi elu mu ette looduse pahupoole ja näitas kätte inimese osa selles tasakaalustatud majapidamises: meie sekkumine võib olla hukatuslik. Näitas ka looduse köögipoolt, kus alati keegi kedagi või midagi sööb: põder mändi ja ronk sõtkast. Muidugi teadsin ma seda ka varem, kuid me ei saa ju elu julmemale poolele (kui söömist selleks pidada) pidevalt mõelda. Palju kosutavam on nuusutada lilli...

Looduse pildistamine madaldab inimese valuläve. Me muutume tundlikuks ümbritseva elu suhtes. Albert Schweitzer on selle lahti mõtestanud nii: "Järele mõeldes ja süvenedes leiab igaüks tee tõelise eetika juurde, selle juurde, mida nimetatakse aukartuseks elu ees." Jah, seda küll, kuid ainult j ä r e l e m õ e l d e s.