Luigetalvevaevad

Fred Jüssi

Möödunud talvel juhtus nõnda, et meri mitmel pool Eestimaa rannikul jäätus silmapiirini. Nii oli varemgi olnud, aga seda ei mäletanud linnurahvas enam kuigi hästi: võib-olla sellepärast, et ei tahetud mäletada, aga võib-olla ka sellepärast, et niisugused asjad tõesti meelest ära lähevad. Et moodne maailm tänapäeval vanadest tavadest aina vähem hoolib, siis pidasid vist mõned linnudki õigemaks jälle niisama läbi ajada - vaja neile seda rändamise vaeva. Elada tuleb säästlikult. Kassidki õues, näe, ootavad, kunas inimesed õhtul koju jõuavad, et siis autode alla pugeda, ehkki sooja võiks saada ka ümber maja joostes. Mida peaks küll vanaisa vastama, kui lapsed küsivad, et miks ja kuidas? Aga 1994. aasta talvel külmus nii palju luikesid merejäässe, rebased ja kotkad sõid, kas siis tõesti linnud ei...? On's neid külasid ja linnu vähe maavärinais kokku varisenud - ikka ehitab inimene nad rusudest üles ja kõik algab otsast peale, mis sest, et võiks ju mujale ehitada. Mis sa neile täiskasvanutelegi vastata oskad? Jumal lõi ja Linné korraldas. Loomad elavad ja inimene seletab. Vastavalt uuele informatsioonile rändetung nõrgeneb ja käitumine muutub, toitumistingimused on sobivad ja nõnda edasi. Ehk teisi- sõnu: lihtsalt "mugavus, mis muud", nagu arvatavasti ütelnuks sel puhul mu kadunud ema. Miks alati on nii ja vahel hoopis teisiti?

Olgu kuidas on, aga Tallinna lahe rannas, lauluväljaku kohal, võis rahvas läinud talvel jälgida vaatemängu, mida meie oludes harva näha saab. Veel enam - kõik võisid ka ise selles kaasa teha, nii et see kõrvalt mõnikord näitemängunagi näis. Said osa naised, lapsed ja koerad, said mehedki oma.

See oli väike vabaveeala päris rannas, jäässe ei läinud ta sellepärast, et sinna avaneb üks äravool, mingi vesi, vist Lasnamäelt, igatahes mitte solgivesi. Sellele veele hakkasid kogunema kühmnokk-luiged ja jääkosklad. Luiki oli algul umbes nelikümmend, kosklaid tosina ümber. Lähedale linnud ei lasknud, luiged veel kuidagi, aga kosklad mitte, nemad istusid "lombi" kõige kaugemas servas jääl koos hõbe- ja merikajakatega. Sedamööda, kuidas süvenes talv, muutus lindude elu üha karmimaks. Luiged jäid nõrgaks ja hakkasid kustuma. 9. veebruari õhtul anti eetrisse appikutse. "Aktuaalne kaamera" pöördus tallinlaste poole palvega: "Aidake, inimesed, hädasolevaid linde, viige neile toitu ning võimaluse korral põhku külje alla." Ja inimesed viisidki ja elu luigelombil tegi kannapöörde. Järgmisest päevast kuni kevadeni ei möödunud vist päevagi, mil lindude juures poleks olnud abistajaid, kaasas kilekotid-kandekotid-turukotid hea ja paremaga. Hiidlane ütleb: "Hirm on see, mis araks teeb." Nüüd näis, et nälg on see, mis julgust annab. Luiged, algul küll kenakesti kohkunud, kui lapsed neid leivatükkidega loopima hakkasid, taipasid siiski otsekohe, milles asi, ja koskladki, kes esimesi päästesalku nähes kaugele merele pagesid, ei jäänud sinna kuigi kauaks. Ja kalatoidulised pidasid taimtoiduliste eest haaratud leivatükkide pärast ägedaid lööminguid ja kugistasid üksteise võidu värsket röstsaia. Kajakad pääsesid harva löögile. Varesed varastasid ka küll mõne luikede ette poetatud palakese, aga jäid siiski võõrast õnne kõõrdpilguga kõrvalt jälgima, asudes asja juurde ikka siis, kui inimesed eemal. Ei tea, kas levisid lindude seas kuuldused või toimis salapärane looduse traadita telegraaf, aga kevade poole hakkas lindudele lisa tulema. Luiki oli lombil mõnel päeval oma sada viiskümmend ja kosklaid vaata et niisama palju. Tulid tuttvardid ja mõned sõtkad, kes aina sukeldusid, vahepeal nähti valge lauguga vesikanagi. Ühel õhtul tuututas teiste seas laululuik, järgmisel õhtul oli laululuiki seal juba kaks, aga nendele see laat ilmselt ei sobinud - ära lendasid.

Inimesed said lindudega suhelda: suurte ilusate valgete luikede ja hallide "luigemullikatega", pruunikashallide ning väljakutsuvalt musta-valgekirjude jääkosklatega. Ja lapsed said aimu sellest, kuidas mõista vanemate jutte neist, kes elus läbi löövad ja noist teistest, kes on ühed igavesed eluhädavaresed. Mõned luiged õppisid käest toidupalasid võtma. Neid võis siis peaaegu et omaks pidada, ja kes siis ei tahaks omanik olla - nüüdsel ajal, mil kõigil peab kedagi või midagi olema ja omanikud liitusidki moodustavad. Aga nendega, kes käest ei söönud, polnud rahvas rahul, sest inimesele pole kunagi eriti meeltmööda olnud liigikaaslasedki, kes pihust toitu võtta ei taha.

Käisin kolmjala ja aparaatidega peaaegu iga päev rannas hinge kosutamas ja kui koos lastega, siis oli kaasas ka mõni saiakonts. Inimeste osavõtlikkus päästis paljude luikede elu, igatahes ei olnud sealse vee ääres näha ainsatki linnukorjust. Kui märtsipäike lõpuks murdis merejää ahistuse, siis kuuldunuks rannas otsekui vaikset kergendusohet.