Kutse dialoogile

Tiiu Speek

"Kui su päevad ja ööd on väärt rõõmsat tervitust, kui elu õhkab hõrku aroomi nagu lilled ja lõhnavad rohud ja on avaram, täherikkam ja igavikulisem, siis on see tõeline elu. ..Karta on, et kõige rabavamad ja tõelikumad asjad ei leia inimestevahelises suhtlemises kunagi edasiandmist. Mu päevade tegelik vili on mõneti niisama haaramatu ja sõnulseletamatu nagu hommiku või õhtu värvid. See on tähetolm minu pihus, tükike vikerkaart mu sõrmede vahel." H. D. Thoreau "Walden" (1854)

"Waldenis", ameerika rohelise kirjanduse allikteoses, põimuvad looduseuurija ja poeedi loodusenägemus. Ühte aastaringi raamitud tähelepanekuid kodumaastiku ja selle elanike kohta ilmestab sagedasti mõni üllatavalt väike, filigraanse täpsuse ja kadestusväärse keeletunnetusega edasi antud loodusdetail. Tähelepanekuid saadavad ikka poeedi enda kirkad ja ennastunustavad osasaamised puu, looma, järve elust või mõtisklused inimese ja looduse vastuoluliste ja keerukate suhete üle. Hea looduseraamat või essee on "reaalsuse šokk", ütleb Thoreau mantlipärija, Ameerika looduskirjanik Edward Abbey. Just Thoreau teritatud, kuid mõnuga "lonkivate" meelte poolt märgatu, ta uitav, inimese ja looduse puutumisi ja põrkumisi jälgiv mõtteränd raputab lugeja letargilise ja tuimaks muutunud meele üles selle mõtte- ja nägemisrööbastelt, tuues justkui loomisaegse värskusega ta ette ühe maalapikese looduse võrratu rikkuse ja ilu, selle tabamatu teisiti ja omaette olemise tõe. Paljudesse keeltesse tõlgitud "Waldeni" avarama inimelu sõnum on raamatu ilmumisest saadik ületanud erialaseid, keelelisi ja kultuurilisi piire, kajanud vastu tuhandete lugejate südameis, tervendanud meeli, pakkunud hingekosutust ja uut elujõudu just sellepärast, et seal kirjeldatud loodus on ühe inimese intensiivne füüsiline ja hingeline kogemus.

Sageli tajume, et haridus lahutab loodus- ja humanitaarteadlasi. Ent maailm, milles me elame, on üks, selle elu õrn ja hävimisohus. Mure tänapäeva maailma keskkonnakriisi süvenemise pärast ühendab neid inimesi, keda loomutahte hääl on kohustanud tooma kaasinimesi "avarama, täherikkama ja igavikulisema" mõtte- ja eluviisi juurde. Nende inimeste koostöö on nihutamas teaduste paradigmasid ja kujundamas uut haridust, mis vastab ajastu kõige pakilisematele probleemidele.

Ameerika ja Euroopa ärksamates ülikoolides on humanitaarteadused imbunud nn. keskkonnauuringutesse (environmental studies), mis tavapäraselt hõlmab loodusteadusi, geograafiat, keskkonnaõigust, rohelist majandusteadust. Kirjanduskateedrid püüavad pakkuda mitmeid erialadevahelisi bakalaureuse- ja magistriprogramme, milles humanitaarainete kõrval õpetatakse ka reaalaineid, selleks et luua uudne teadustevaheline keskkonnahariduse ja -uuringute mudel. On välja kujunenud piiridistsipliinid ökosotsioloogia, keskkonnapsühholoogia, keskkonna-ajalugu, keskkonna-ajakirjandus, ka kirjanduse (ja tervikuna kunstide) ning keskkonna suhete uurimise roheline, ökoloogiline meetod. Tegelikkuseks on saanud mitmesugused ajakirjad ja keskkonnafoorumid, kus ökoloogiaprobleemidele lahendusi otsides vaadeldakse neid mitmest, ka humanitaarteaduste vaatenurgast.

Pärast kaht magistriõpinguaastat Fulbrighte'i stipendiaadina Californias Mills'i kolledñis sain uurimisalaks kirjanduse (kitsamalt ameerika kirjanduse) ja keskkonna suhted. Eriala viis mind Thoreau'st lähtuva ameerika looduskirjanduse juurde. Looduse ja maa kujutuses leiab sealt palju sarnast eesti kirjanduses väljendatud looduskeskese ilmavaatega. Kaks semestrit tööd Tartu ülikooli inglise keele kateedris, kus ma õpetasin loengutsüklina ameerika kirjanduse, maa ja looduse suhteid ning ameerika indiaani kirjandust, on näidanud, et selline haridus- ja uurimismudel osutub enamikule meie filoloogidest lausa vastuvõtmatuks. Seda ei taheta tunnistada isegi mitte ühe alternatiivse võimalusena, sest paraku lahutavad kirjandust ja ökoloogiat nende pühad ja puutumatud piirid: üks uurib loodust, teine käsitleb kultuuri.

Kütiorus ja Järvekülas mullu veebruaris-märtsis toimunud IV interdistsiplinaarsel filosoofiaseminaril "Teadus, pseudoteadus ja ebateadus" nentisid reaal- ja humanitaarteadlased oma- vahelises mõttevahetuses, et täppis- ja loodusteadlane püüdlevad maksimaalse objektiivsuse poole (tunnistades, et absoluutset objektiivsust pole olemas), nad "uurivad, kuid ei hinda"; humanitaar seevastu teab, et "tihti on objekt, mida ta uurib, vaid kokkulepe, seda ei eksisteeri uurijast sõltumata. Tihtipeale põhineb humanitaari töö just väärtustamisel". Ta keskendub tähenduste, väärtuste ja nendega seotud tõe kultuuri-, ideoloogia- ja poliitikaküsimustele. Kultuur hõlmab ka loodust. Kuidas me maa peal elame, sõltub sellest, millised on meie kultuurilised tõekspidamised, arusaamad inimese ja looduse suhetest. Kus algab kultuur ja lõpeb loodus, algab ajalugu ja lõpeb geograafia, algab loodusmaastik ja lõpeb kultuurmaaastik, algab kujundlik ja lõpeb reaalne? Kus algab mina ja lõpeb keskkond? Nii nagu Thoreau Waldeni ja kirjaniku elu on põimunud lahutamatuks tervikuks, on Tammsaare sünni- talust saanud Vargamäe, Paukjärvest Kõrboja, Vargamäe Andresest aga eesti taluperemehe visaduse ja pühendunud töö sümbol. Piir looduse ja kultuuri vahel on meie eneste ebakindlusest sündinud tasakaalusoov, inimese looduskogemuse korrastamise ja tõlgenduse tungist sündinud piir. Olgu me bioloogid või filoloogid, loodusest kirjutame ikka suure maailma mõistmiseks piiratud inimlikus keeles ja meeles.

Loodus- ja humanitaarteadusi ühendavates keskkonnauuringutes viiakse kokku looduse füüsilised, majanduslikud, poliitilised ja õiguslikud, aga ka ajaloolised, eetilised, filosoofilised ja kirjanduslikud peegeldused. Loodusel on tähtis osa meie loomingulises elus, meie kultuurilistes ja esteetilistes kogemustes. Kirjandusteaduslik vaatenurk on ökoloogias oluline sellepärast, et just kirjanduses väljenduvad kultuuri ja keskkonna suhteid reguleerivad keerulised ühiskondlikud väärtused ja tõed.

Kirjandusliku ökoloogia ehk rohelise kirjandusuurimuse tõekspidamiste kohaselt seobki ökoloogiat ja tänapäeva kirjandusteadust üsna sarnane maailmatõlgendus. Mõlema tõlgenduse

aluseks on suhted ja nende võrk.

Ökoloogia on bioloogiliste suhete teadus, mis uurib eluvõrgu organismide vastastikuseid mõjustusi, sõltuvusi ja kohastumisi. Kirjanduslik ökoloogia vaatleb kirjandust kui suurt tekstide ja nende suhete võrku, milles loo- duse faktid ja kultuurilised väärtused teineteist vastastikku mõjustavad. See uudne lähenemine kirjandusele (ja laiemalt ka teistele kunstidele) sai kümmekond aastat tagasi alguse ameerika looduskirjanduse uurimisest. Püüdes ületada humanitaarteaduse inimesekeskesust ja enesessesulgumist, kujundasid Ameerika rohelised kirjandusõppejõud looduse ja kultuuri dialoogi soodustava teadusi ühendava meetodi.

Kuidas kultuur tervikuna ja iga inimene loodusesse ja maasse suhtub, sõltub selles kultuuris väga pika aja jooksul välja kujunenud ja sügavalt juurdunud keskkonnakujutelmadest ja -väärustest. Kirjanduslik ökoloogia keskendubki sellele, kuidas ilukirjandusteosed ja kirjandus laiemalt (alates populaarteaduslikest ja filosoofilistest tekstidest kuni reklaamini) kajastab ja kujundab inimese ja looduse suhteid reguleerivaid arusaamu, väärtusi ja tõdesid. Iga kultuur teeb vahet inimliku ja loodusliku vahel. Ja üksnes teadmine, millise sisu annab üks või teine kultuur sellistele enesestmõistetavatena tunduvatele mõistetele nagu "inimene", "loodus" , "jumal", "maa", "linn", "küla", "talu", "regioon", "paik", ka "progress" ja "teaduslik-tehniline revolutsioon", milles põimuvad füüsiline, majanduslik ja kultuuriline, ajalugu ja geograafia, toob selgust kultuuriideede, majanduse ja keskkonnapoliitika, keele ja väärtuste üksteist vormivasse dialoogi.

Autor võib oma tekstis (tihti varjatult) edastada ja kritiseerida kultuurilisi keskkonnakujutelmi ja tõekspidamisi, vastandada neile isiklikke alternatiiv- arusaamu väga paljudel viisidel: muutes looduse inimtegevuse taustaks või inimelu sügavamaid tõdesid väljendavaks jõuks; masina ja looduse, inimese ja maa, inimese, loomade ja taimede, metsiku ja muudetud looduse, linna ja maa vahekorra kaudu; väljendada neid vastakate eluväärtustega tegelaspaaride, looduskujundite, aja- ja kohakäsitluse ning selliste universaalsete ja kultuurispetsiifiliste keskkonnakujundite teel nagu "tõotatud maa", "paradiis", "toitev maaema", "neitsilikult puhas loodus", "tühermaa", mis kõik kannavad inimese- või loodusekeskesemat suhtumist.

Inimeste väärtushinnangutel, nagu teame, on suur ja tihti destruktiivne jõud. Roheliste kirjandusuurijate arvates peituvad paljude tänapäeva teravate ökoloogiaprobleemide juured just kirjanduse kaudu edasi kantud ja vormitud dualistlikus eluvaates ja hariduses ning neist tulenevas inimese ja looduse lahutamises ja vastandamises. Kirjandusliku ökoloogia tähtsaim ülesanne ongi aidata inimestel teadvustada, et meie paratamatult sümboolsed ja kultuuriväärtusega looduse tähistused viivad vastava käitumise ja tegudeni.

Luuletuste, romaanide, jutustuste ja näidendite uurimise kõrval on populaarteadusliku teksti ja ilukirjanduse piirimaile jääva loodusproosa uurimine ja õpetamine ökoloogilise kirjandus- uurimuse keskmes. Thoreau "Waldenist" lähtuvates loodus- ja rännuraamatutes ning esseedes väljendatud ühe inimese looduskogemus kaalub tihti üles tuhandeid kilogramme kirjasõnasse pandud ökoloogilist selgitustööd.

Hakatuseks tsiteeritud Thoreau sõnad võtavad ilmekalt kokku inimlike tõdede edasiandmise raskuse. Moodsate keskkonnateaduste, praegusaja ökoloogia õppetunnid on tihti äärmiselt abstraktsed ja raskesti arusaadavad. Mis on tegelikult reostus? Kas osooniauk on ikka olemas ja kas ta tegelikult meie igapäevast elu mõjutab? Kuidas me teame, kui palju looma- ja taimeliike hävib igal aastal ja miks see üldse tähtis on? Inimesed lihtsalt elavad oma igapäevast elu, kindlad homse päeva saabumises. Ökoloogilised piiblitõed maakera väsinud loodusest jäävad paljudele äraleierdatud ja emotsionaalselt tundetuteks sõnadeks, mis ei kutsu oma eluväärtusi vaagima. Kuidas rääkida tavakodanikule selgeks ökosüsteemide hävimise fakt ja see, et looduse hävimisel hukkuvad ka meie keha looduslikud tugisüsteemid?

Loodusteadlaste teooriad on muutunud võrratult targemaks, kuid kas ka arusaadavamaks? Paratamatult jäävad neis käsitletud probleemid tavainimesele abstraktseks ja elukaugeks. Et looduse võrratu rikkus ja haprus saab inimesele mõistetavaks ja emotsionaalselt vastuvõetavaks siis, kui faktiteksti on põimunud või raamib ilukirjandusliku stiili elementidega ilmestatud ühe inimese konkreetne, sügavalt läbielatud looduskogemus, näitab terve ameerika looduskirjanduse üha suurenev publikumenu. Ka Thoreau "Walden" ja Abbey "Kõrbe üksiklasest" pärit tõlkekatkendid.

Olgu viimased kutseks dialoogile kultuuri ja looduse, koduse ja kaugema vahel, üle meid lahutavate erialaste piiride. Ehk võiks siis Eesti Looduski vaadata kirjandust, ka laiemast maailmast pärit roheliste autorite oma, värskema, eri teadusi haarava pilguga. Integreeruv Euroopa ja Ameerika on meie igatsetud ideaaltulevik, ent mujal juba tehtud vigade kordamine tooks meie kultuurile ja loodusele korvamatut kahju. Kindlasti pakuvad sealsete kirjameeste loodusenägemused üht-teist õpetlikku, mõtlema ärgitavat.

TOIMETUSELT: Katsetame siis meie lugeja vastuvõtlikkust, avaldades järgmistes numbrites Tiiu Speegi tõlkes paar katkendit Ameerika loodus- prosaisti Edward Abbey raamatust "Kõrbe üksiklane" (Desert Solitaire, 1968).