See on mulle üks ühendusniite maailmaga

Fred Jüssi

Ülal trükitud pildi tegin ühel hämusel veebruaripäeval. See oli kolm aastat tagasi Õngu paisjärve ääres Hiiumaal. Nagu igal pildil, on sellelgi oma lugu. Loo võib jutustada mõne lausega või lõpmata pikalt. On veel palju võimalusi nende kahe vahel. Valime ühe.

Kõiges on süüdi loodusloomuuseumi kunagine preparaator Juhan Sakkeus. Sain temaga tuttavaks, kui olin kolmeteistkümneaastane. Juhani kiili-, konna- ja maastikupildid seisavad mul tänaseni silme ees. Tema poetas seemne ja seeme hakkas kohe idusid ajama. Õige pea ilmnes, et tegu pole üheaastase taimega, aga selle üsnagi visa ja vintskeks kujunenud puuvääniku lugu selgub vahest kunagi aastaringidest kännul.

Ehk küll pildistamine on mind alati paelunud, ei suuda ma end kujutleda kutselise fotograafina: enamik mulle tõelist pildistamisrõõmu valmistanud ülesvõtetest on täiesti tarbetud. Nüüd, mil pildistamine annab mulle olulise osa elatisest, tuleb hoolega jälgida, et aastakümnete jooksul välja kujunenud "looduslik tasakaal" ei saaks rikutud; et eesmärk ei muutuks vahendiks ja vastupidi.

Piltniku kujunemine ei tarvitse alati olla vaevaline, aga aega nõuab see küll. Eeskujudest vabanemine võib osutuda märksa tülikamaks kui nende järgimine. Kulus aastaid, enne kui aru sain, et pildistan Juhan Sakkeuse kiile ja maastikke, ja et see minu käes enam hästi välja kukkuda ei taha. Juhan Sakkeusele võlgnen oma esimese fotoaparaadi. See oli mu kadunud isa vana lõõtsaga Kodak, mille Juhan ümber ehitas ja nõnda kasutamiskõlblikuks muutis. Juhanile võlgnen algteadmised pilditegemisest, temalt õppisin ka mõnda, mis minule ei sobinud. Mõnikord on hea teada, k u s t õigupoolest lähtuvad hoovused, mis meid just nendele ja mitte teistele randadele kannavad.

Aastatetagused kokkupuuted ärakingitud piltidega on mind veennud, et esimesed võivad viimasteks ja viimased esimesteks saada. Nii mõnegi ühismatka pildijäägid ei ole tegelikult mingid jäägid, vaid hoopis paremik. Maitse vajab arenemiseks armastust ja aega. Ei ole arukas igavana tunduvat otsekohe hüljata. Piltidega tuleb suhelda, ja mitte ainult oma piltidega. On vististi oluline meeles pidada sedagi, et avaldatud pilt, nagu sõnagi, hakkab elama iseseisvat elu ja väljub oma looja meelevalla alt. Tekivad uued seosed, mis võivad olla ettearvamatud, pildistaja lihtsalt ei tea, mis ta on teinud.

Fotograafina tunnistan oma tegevuspõlluks "lootusetult loomuliku looduse" (Suuman). See on viinud mind kokkupuutesse valguse müsteeriumiga, ent siinkohal näen kõneainet edaspidiseks.

Olen seda meelt, et ülesannet seades tuleks lähtuda võimalustest. Elamine üle oma võimete, ükskõik mis mõttes, on hukutav. Nii palju kui vaja ja nii vähe kui võimalik – see reegel kehtib ka aparatuuri soetamisel. Mõtlen südamesoojusega Zenidi seltsis veedetud aegadele, aga need ajad said mööda.

Pärast kaheksa-aastast kooselu päevinäinud Pentaxiga otsustasin kosida mehaanilise Nikon FM 2. Nikoni kõige vanemad objektiivid sobivad kokku kõige moodsamate keredega ja vastupidi. See annab avaraid võimalusi piltnikule, kes peab oma raha lugema. Usaldan Nikoni tehnikat. Täielikule vastastikusele usaldusele rajaneb ka suhtlus firmaga. Minu firma on Fotex Tallinnas, aga see ei tähenda küll umbusaldust ühegi teise vastu.

Pildistan diafilmile ning kasutan professionaalidele mõeldud materjale. Kallis aparatuur kohustab, nii ka kallid materjalid. Pildistajalt nõuavad nad eelkõige hoolikust. Talvel sobivad hästi Agfa RS 100 ja 50 PLUS ning Fuji Velvia. Need filmid on paindlikud ja ehkki nad võivad väga erinevalt aru saada neile pandud lootustest, on tulemused ikkagi huvitavad. Velvia annab tegijale andeks mõnegi vea, mida Fuji RD ei andesta; Agfa on erapooletu, eriti halli värvi varjundite suhtes. Filmid käituvad täiesti sõltumatult sellest, mis toimub valguse ning värvidega kellegi ajukoores ja leiavad nii igasuguseid võimalusi meid üllatada. Agfa RS ja Velvia võiksid olla liitlaseks neile, kel meeldib süveneda värvidemaailma peensustesse. Kodak on samuti sümpaatne film, aga talvekuudest üksi ei piisa Kodaki rikkaliku maailma tundmaõppimiseks meie oludes, ka talvesid oleks vaja.

Kui rääkida veel talvepiltidest, siis mõni sõna ka kolmjalast. Kolmjalg on hämaratel päevadel hädatarvilik, sest aparaadi valgusmõõdiku näit tuleb siis kahekordistada, aga käelt sekundiga ei pildista. Niisuguste päevade värvid on pigem aimatavad kui nähtavad, nad on varjul, kusagil seespool puhkamas. Mõni rohekas kuuseoksake või pruuniks pehastanud tüügas annab neist märku, mõni kaame kulukõrs, mõni lahtikoordunud tohurull kasetüvel. Kui annab. See on üks valguse saladusi ja see lummab.

Mu pilt valmib kohapeal. Kui hiljem tekib vajadus, siis tuleb pilti lõigata või töödelda, aga ette ma seda ei näe. Ma ei püüa pildistada paremini kui teised, sest ma ju ei tea, kuidas teised pildistavad. Püüan teha oma pilte nii hästi kui suudan. Pildistamine on mulle üks ühendusniite maailmaga. Pildistamine rikastab elu. Pildistamine avab uksi, mis muidu jäänuks suletuks; see aitab inimestel mõista ka kaose seaduspärasusi. Pildistamine kustutab ilujanu. Ühtekokku pole seda just vähe.